Ega sealt Kreenholmi väravast nii kergelt sisse ka ei saanud, ikka tuli nupule vajutada ja midagi sosistada. Ma olin küll piisavalt lähedal väravale, aga salasõna läks ikka kõrvust mööda. Tuleb tunnistada, et pealtkuulajaks ma ei sobi. Meid jagati kahte gruppi – eestlased ning vene- ja inglise keelt kõnelevad ning ekskursioon võiski pihta hakata.
1857 ostis Bremenist pärit parun Ludwig Knoop Narvas Kreenholmi saare, kus eelnevalt olnud metsatööstuse asemel rajas tekstiilitööstusettevõtte, mis aastatega suurenes ning hiilgeajal omas viite vabrikut. See suur valge laik pildil on nõukaaegne juurde ehitis, mis lammutati, et näidata vabriku algne kuju.
See on mälestusmärk, mis püstitati 1872. aasta toimunud streigite meenutamiseks. Ei saadud nad hakkama ühe streigiga, tuli kaks korda oma õigusi taga nõuda. Augustis toimunud esimesel streigil 500 töölist 4500st ei olnud enam nõus edasi töötama, kui nende töötingimusi paremaks ei muudeta. Aga mis olid nende nõudmised?
- Lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel pool tundi (kui lõuna aja eest ei maksta, sööks mina ka ülikiirelt, kasvõi 15 minutiga);
- lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel (ikka übervara kui aus olla);
- trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele;
- halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust;
- lubada lastele rohkem aega koolis käimiseks;
- tööpäeva lühendamist, sest see oli üüratult pikk, 12-14 tundi.
Enamjaolt nõudmised rahuldati ja kinnitati Knoopi enda poolt ning kangrud asusid uuesti tööle. Taktikaliselt tehti aga ennetav käik ja arreteeriti aktivistid arreteeriti, mis tõi uue mässulaine. Septembris takistati teistel tööle minekut üle silla ning nõuti kaaslaste vabastamist. Kohale kutsutud sandarmid püüdsid silda vabastada, kuid neid loobiti kividega. Et asi kontrolli alla saada, paluti abi sõjaväelt. Seda viimast streiki peetakse Vene Keisririigi suurimaks. Seda ausamba vastas olevat pinki vaadates, tekib ketserlik mõte, ei tea kas see on selleks, et tulen, istun ja mõtlen oma õiguste üle järele ja leian inspiratsiooni nende eest võitlemiseks.
Silla pealt on näha Georgi vabrikut ja paremale jääb Joala vabrik. Kunagi, kui siin jõesängis arvestatav vesi, oli kosk 6-7 m kõrgune.
Ja paistabki Kreenholmi saar koos esimese vabrikuga. Samas vaadates jõesängi, puude järgi pole siin juba aastakümneid vett voolanud.
Olemegi silla peal, kus kunagi sandarmeid kividega loobiti. Tundub, et kivide viskamine on meil geenides, eks Kalevipoegki armastanud neid loopida. Aga kui on soov Venemaale minna, paarkümmend meetrit edasi täiesti avaneb selleks võimalus, kui paprid korras on.
Et sa ikka aru saaks, kuhu sa lähed või kust sa tuled, tuleb maja seinale riigilipp maalida, et kui nüüd üleöö ununeb see tähtis fakt, vaatad maja ja voila tulebki meelde. Kotkapilguga tuleb vaadata seda sinist maja 😉
No nii, siin ta on, kunagine ketrus- ja kudumismaailma au ja uhkus.
See ääretult suur kompleks hõlmas 1906. aastaks tootmishoonete alla 495 972 m2. Ja me kõndisime ühest kangialusest teise, ühelt väljakult teise. Hooned, hooned ja veelkord hooned.
Siin on hiilgeajal töötanud 5000 inimest. Müstika, milline potentsiaali raiskamine. 2010. aastal lõpetas tehas tootmise. Meile näidati ka tuleviku visiooni, a la kontsertala, hotelle, kortereid. Aga need olid lihtsal joonised, praegune reaalsus on teistsugune.
Ühte kudumistsehhi oli meil võimalik ka sisse piiluda. Siin on suvel toimunud etendus, seetõttu see koht nii klantsitud paistabki. Nagu sammassaalis, vinged valged piilarid ses 4 meetrises ruumis. Suured aknad, kus enamus tööks vajalikku valgust sisse tuli, kuid lisaks olid ka hõõglambid kuni elektri kasutusele võtmiseni.
Näha on, et kellelgi on olnud kunstimeelt, ei ole olnud ainult sammas, vaid sammas peab ka ilus olema. Praegu küll langeb krohvi pähe, aga see on praegu.
Ainus masin, mis veel alles on jäetud, ülejäänud on kõik vanarauda viidud. Majanduslikult mõeldes keegi sai üleöö väga rikkaks neid sinna venitades. Enamjaolt valmistati siin lõnga ja riiet ning peamiselt Venemaa turu jaoks. Alustati 15 riidesordiga, kuid enne esimest maailmasõda toodeti juba 10 000. Eesti I vabariigi ajal turundati kaupa ka Usa’sse ja Euroopasse.
Siin on Kreenholmiesaare kõige idapoolsem punkt. Muidugi me müür, mis naabrist meid eraldab, on muljetavaldav.
Teisel pool on näha naabrite tekstiilivabrikut, mis ehitatud 1820 aastal. Tundub nagu oleks toimub üle jõe võidu vabrikustamine – kes on essa, kes ehitab suurema.
Nii palju siis sillast, üle jõe vist enam minna ei saa, kui just ekstreemsporti ei harrasta.
Traati oleme me mitme eest siia piirile vedanud, tuleb vaid loota, et sellest kasu ka on.
Jõulupuudest siin ka puudust ei ole. Üks ilusam kui teine. Iseasi, kui palju siin jõule, kui palju nääre peeti.
Vaata toru. Üks tükk seisab õhus täitsa omaette. Kreenholmi magic. Lähemale minnes müstika jäi alles.
Jõudsime laohoonete vahele, mille vahelt kulges kitsarööpaline raudtee.
Meenutab vangilaagri väravaid ja unistust – pääs vabadusse.
1955 aastal ehitatud Narva veehoidla, mille lüüse siitpoolt näha on. Kogu veehoidla pindala on 191 km2 , millest Eesti pool on 40 km2. Suurvee ajal lüüsid avatakse Venemaa poolt. See peaks väga võimas vaatepilt olema.
Vasakul pool on Püha Kolmainu Kirik Ivangorodis ehk Jaanilinnas. Kui ma oma Narvat plaanisin, vaatasin vau, sinna ma tahan minna, kõik oli niikaua plaanitav, kui ma sain aru, et ma vahepeal olen Google mapis kogemata piiri ületanud. Ups. Vist seekord jääb ära.
Koht, kus vette pommi hüpata, aga see vist oleks ka viimane hüpe sel juhul.
Sild, et Kreenholmi saarelt, tõlkes roheliselt saarelt, kunagisele Georgi saarele saaks ja siis juba Joala mõisa maadele.
Kunagi on siin saarte vahel muljetavaldavalt palju vett olnud.
Me ikka inimestena suudame looduse tagurpidi käima panna, aga kas sellest lõpptulemusena ka kasu on, selgub kuna tulevikus. Kui on kuhugi võimalik midagi ette ehitada, me ehitame. Kui on võimalik uudismaad teha, me teeme. Mõtlemata, et tegelikult meie nn jumalik käsi on ohtlik aegajalt loodusele.
Küll oli see ehitussoov 19. sajandil ikka suur, isegi müürid ehitati saartele ümber.
Siin oli nagu Veneetsias ehk praeguse asfaldi asemel oli vesi. Ehk me oleme jõudnud kunagisele Georgi saarel, kus üllatus, üllatus asus Georgi nimeline vabrik.
Georgi vabrik näebki välja nagu keskaegne loss.
Torude maagia jätkub. On, vahepeal jälle ei ole.
Tere tulemast ei kuhugi.
Siit saaks vettehüppeid teha, kui oleks, kuhu hüpata.
Kreenholmi romantika.
Ja hakkabki läbi saama meie 1,5 tunnine ekskursioon. Alati tasub tulla, kui lastakse piiluda kardina, seekord siis müüride taha. Kui ma giidina mõtlen, kas ma tundsin milleski puudust. Oo jah. Nalja ei saanud ja lugusid ei olnud, see eest oli aastaarve nii et müttas. Aga inimeste isiklikud lood oleks Kreenholmi maailma veelgi lähedasemaks teinud ja ausalt öeldes ma ei usu, et giid kedagi ei tea, kes seal töötanud on. Narva ei ole New York, kus sa oma naabrist midagi ei tea. Kuigi tort jäi ses mõttes kirsita, aga tort on tort, nii et tasub kevadel jälgida reklaami, etseda ketrusmaailma oma silmaga kaema tulla.
