Eelmine aasta Naissaarel olles ütlesin, et arvatavasti on see viimane palverännak. Mitte sellepärast, et ma teha ei tahaks, aga EKN3 laua taga baptistid kangutasid seda üritust kohe mitme eest. Ma saan kõigest aru, kui nad oleks üks kordki osalenud või kellegi enda omadest saatnud, aga nende lammutamistaktika ajas pigem muigama. Otsus tehti ära kui ma Türgis olin. Mingis mõttes oli kahju, aga giidina mõeldes suvi on mu tipphooaeg ning seda kahe- või kolmepäevast ajaauku leida ei ole alati kerge olnud. Talvel tuli mulle meile, et kus ja millal järgmine palverännak toimub, et plaanida selle järgi oma suvepuhkuse, aga kõigile ma  vastasin, et Naissaar oli viimane palverännak. Tagant järgi mõeldes, Jumalal oli oma plaan. Nimelt isa Heikki kirjutas, et sel aastal on soomlastel võimalus üle tüki aja osaleda ning millal ja kus toimub palverännak. Tegelikult ma olin Naissaarel meie hommikuse giidiga arutanud Prangli ideest, sest tema teadis kohalikku, kes aitaks mul korraldada. Palverännu koht ideepõhiselt oleks olemas, seega vaatasin oma värvilist kalendrit ja pakkusin isa Heikkile kuupäevadeks augusti lõppu ja oh seda imet, talle ka sobis.

Kui siiani oli üritus EKN3 egiidi all ja toetusraha tuli kindla rea pealt, siis sel korral ju mul see oma reisifirma alt teha. Kirjutasin Vilverile, uuele EKN peasekretärile, ja uurisin, millal on oikumeeniliste projektide tähtaeg ja kas ma klassifitseeruks, kui ma kiiresti tegutsema hakkaks. Peale vormi täitmist, oli vaja teha detailne eelarve ja leida keegi, kes oleks nõus kirjutama soovituskirja. Kuna ma teadsin, et EAÕK taotleb suvelaagrile raha, siis otse loomulikult ma ei hakka raha jagamisel oma kirikule konkurentsi pakkuma. Seega kõige kergem oleks tulla täiesti kõrvalt, uue soovitajaga, keda kellelgi teisel ei ole. Aga kelle poole pöörduda? Natukene mõtlemist ja otsus oligi tehtud, isa Heikki, endine CEC peasekretär, tõeline oikumeenia esindaja, käinud mitmel korral oikumeenilisel palverännakul ja keda igaüks EKNi laua tagant isiklikult teab. Tema ainus küsimus oli, kas soovituskiri peab ikka eestikeeles olema. Muidugi ei pea, minugi poolest kirjuta soome või inglise keeles. Paberid koos, allkirjastatud ja tuli jääda ainult otsust ootama, siis teaks, kuidas edasi kalkuleerida. Ma nüüd ei mäletagi kuidas, aga ma sain ennem ametlikku kõnet teada, et ma sain toetuse. Kogu laeva bronnides, oli küll korraks kõhklus, kust ma need 49 inimest leian, kes tahaksid Pranglile tulla, aga sama kiirelt kui see kahtlus tekkis, kadus see ka ära. Kui aus olla palverännupäeval oli meid kokku 52. Taaviga olin ma kirja teel suhelnud, aga mida mul ei olnud, oli rada. Egas midagi tuli Sirli kaasa meelitada ja saarele orienteeruma minna. Seekord oligi täiesti esimene  kord, kui ma ise raja kokku panin, reaalselt läbi tegin, mitte ei saanud rajaleidja koos kaardile märgitud rajaga. Esimest korda kui mul ei olnudki ühtegi kohalikku, kes teaks kus rada läheb. Ainsana teadsin mina, kuhu me lähme ja kus peatused on. Kuigi kevadel saarel Taavi juures olles ja me üritasime mõnele helistada, et kas nad ei oleks nõus meiega kaasa tulema ja saart tutvustama. Peaaegu sain ok vastuse, kui nad aga kuulsid alguskellaaega – 06.15, siis saadeti mind läbi lillede pikalt. Egas midagi, ma võin selle kõik ise ka ära teha.

Ma kohe põnevusega ootasin ennem palverändu neid erilisi kõnesid ja emaile, mis viimasel hetkel kellelgi mureks on. Keset lastelaagrit tuli esimene, et kas me võiksime koera kaasa võtta? Helistasin Taavile ja sain vastuse, et nende labrador on väga sõbralik, kusjuures oligi. Kuna me startisime Leppneemest, siis kellelegi ma saatsin Google mapsist kaardi, mis bussiga sinna saab, vastasin ka parkimiskohti puudutavale küsimusele ning muidugi oli ka puht eestlaslik mure – kas ta ikka teab kedagi palveränduritest.

Alati on põnev ka bingot mängida, sest otse loomulikult ei ole ööbimine ainult kahestes tubades, vaid 6, 4, 3 oli sel korral pakkumises. Mul oli värviline tabel kõige selle kohta, kõigepealt, kes tulid paaridena, perekonnana, pluss eraldi mehed ja naised. Siis ma arvutasin, liitsin ja lahutasin, aga sain kõik osalejad kolme ööbimiskoha vahel jagatud. Ühe väikse vea tegin, nimelt ena toa kogemata panin meeste toa kõrvale, ma üldse ei mõelnud, et keegi naabertoast norskab nii tugevasti, et ma kuulen seda läbi seina. Õnneks norskaja magas Monika juures seina taga ning pealegi ma olin peale öist ujumist nii väsinud, et ei kuulnud midagi.