Transport
Kui sa just keset linna ei ela, tasub osta endale ühistranspordikaart, mida saab soetada igast metroopeatuse piletiautomaadist. Meie üritasime olla kavalad ja osta endale netist:
Reaalselt mõlemal poole ostu pealt ja veel mitu korda järjest jooksis süsteem kokku, nii et raha kokkuhoiu idee lendas vastu taevast. Mis hiljem selgus, et see lennujaamatransport, mis selle kaardiga kaasnes, oli küll olemas, aga otse loomulikult ei olnud piletil kirjas, mis nr bussi peab jahtima. Kui meie soovisime A1 bussiga lennujaama sõita, siis öeldi, et 48 tunnine pilet kehtib hoopis 46 number bussile. Me küll Google abiga leidsime lähima bussipeatuse ülesse, aga see buss sõitis põhimõtteliselt läbi Kapa Kohila ning lennujaama jõudes tekitas totaalse hämmingu. Nimelt meil oli vaja T1 terminali ja kõigepealt sõitis buss T2 ning bussiekraanile ilmus väga imelik lause – T2 (sulgudesse kirjutati, et see on peaaegu nagu T1). Eestlase loogika läks täiega errorisse, mis mõttes peaaegu, on või ei ole siis? Õnneks mingi hetk tekkis ka tabloole T1 ilma igasuguste lisanditeta, kuid järgmine väljakutse oli leida õige uks, kust lennujaama siseneda. Reaalselt nende abistavad sildid värav 200-700, ei ütelnud meile mitte muhvigi. Siltidega oli nagu purskkaevus veega, kokkuhoiu režiim, nii et lõpuks me küsisime ühelt töötajalt, kus see müstiline check-in asub.
Casa Batllo
Netis saab osta endale kellaajalise pileti, meie maksime samal päeval ostes 33, kohapeal sama pileti eest sooviti saada 39. Alates kella 18st sai piletiga ka Cava. Pikemalt ette ostes on võimalik saada ka 25 euroga, siis sul peab olema mänguaega ja kellaaeg ei tohi olla nii konkreetne kui meil oli.
Casa Batllo puhul on Antoni Gaudi looming inspiratsiooni saanud Püha Jüri legendist ehk printsess ja draakon. Kohale jõudes olid massid maja ees ning kellaajalised sildid üleval, kes kus seisma peab. Kui kellaaeg kukkus, hakkas saba liikuma, kontrolliti piletid üle ja anti audiogiid. Edasi sai jälle seista ja teosammul venida, iga nurga peal on nr ja seda audiogiidi toksides, kuulad lugusid. Võimalus oli ka 50 euro eest piletit osta. Nemad said audiogiidi asemel tahvli, kust vaadati videot ja mõnda kohta ekstra sisse.
Minu arvates 33 eurot ei olnud seda massis seismist väärt. Kui aus olla, siis minu vaatenurgast oli see elamus 15 eurot maksimaalselt väärt. Võibolla on mõni teine casa oma piletiraha rohkem väärt. Kui oleks valida, pakun et Sagrada Familia on suurem elamus, aga meie külastuse ajal oli kirik pühapäeval kinni ja bingona valisime selle maja.
Meremuuseum
hoone oli juba muljetavaldav ja ainuke koht, kus me nägime töötavat purskkaevu. Praegu on Barcelonas veekriis ja kõik purskkaevud on veeta. Meie muuseumisse jalutama sisse ei läinud, aga vaatasime ära „Loomas pardal“ näituse, mis on fuajees. Tõesti hea näitus – https://www.mmb.cat/en/exhibitions/animals-on-board/
Kindlasti tasub panustada restorani lõunapakkumisele, kui13-16.00 saab kolmekäigulise lõuna 13.50 eest, kusjuures hinna sisse käib ka üks jook (karastusjook, vesi, vein, vist oli ka õlu). Igal käigul on kolm valikut ning ise saad oma lõuna neist kokku panna. Võrreldes teiste söögikohtade hindadega Barcelonas on väga hea diil.
Parc del laberint d’horta
Kuna ma ei olnud kunagi labürindis käinud, siis see oli ka põhjus, miks ma soovisin seda parki külastada. Kõige õiglasema hinnaga vaatamisväärsus ehk pilet maksis 2.23. Kummaline hind, aga reaalselt igat senti väärt. Kuna ei olnud veel hooaja algus, siis rahvast oli vähe, kõik taimed ka ei õitsenud, aga ikka oli ilus ja lahe. Reaalselt seal labürindis, mis pildi pealt tundub nii väike, annabki ära eksida. Kuna oli alles varakevad, siis veel nägi puude vahelt läbi ja andis natukene sohki teha, aga sellegipoolest jalutad ja jalutad ning ei saa välja enam. Jälle tagasi keskel, võta uue teeotsa ette ja uuesti keskel. Õnneks labürint ei ole eriti suur ja näeb äärepealseid torne, aga natukene kriipi tunne tekkis ikka. Samas tekitas tunde, tahaks kunagi tõeliselt suuri labürinte näha. Põnev oleks sinna jalutama minna, iseasi, kuidas tagasi algusesse jõudmisega oleks.
Mercado de La Boqueria
Turud on alati lahedad kohad, mida kindlasti tasub väisata. Mis on selle turu erilisus võrreldes kodumaistega? Seal on võimalik osta juustu, sinki, kartuleid, oliive jne väikestes kohe söömiseks mõeldud pakendites, mis maksavad alates 3 eurost.
Llibreria Byron
Äge raamatupood ja kohvik ehk kaks ühes. Mis minu arvates veel eriti cool oli, see pikk töölaud, kus sa sai raamaturiiulite vahel istuda ja kas lugeda või töötada. Samas, mida meil vastu panna ei ole, on klaver, mida meie külastuse ajal üks mees mängis. Nii palju kui ma raamatuid vaatasin, inglisekeelseid ei leidnud, aga ausalt, ei küsinud ka. Järsku kuskil oli ka, aga lihtsalt mulle ei jäänud silma.
Olümpia staadion
Barcelona olümpia mängud toimusid 1992 ja otse loomulikult kui on võimalus tasub staadionit vaatama minna. Meie ajal hakati piirdeid panema ja kutsuti rahvast baari juurest ära, tundus, et panustati kaardile – koristaja on ka inimene. Staadioni kõrval on hiiglaslik valge vibu kuju meenutav monument, kus all peaks voolama vesi, aga nagu sa juba aimata võib, vett vähemalt seekord üleüldise veepuuduse tõttu ei olnud.
Cementiri de Montjuïc
Kalmistud on hea koht, mis annavad ülevaate kohalikest traditsioonidest. See kunagine juudikalmistu oli lihtsalt võrratu. Saad kõndida surnute alleel, kui seda nii võib nimetada – mõlemal pool on müürid, kus ridamisi on haudasid. Mõne hauamonument meenutab Kreeka templit, teine Sagrada Familiat, kuskil on näha surmainglit, siis risti kandvat Kristust.
Montserrat’i klooster
Kuna meile oli bukitud ekskursioon kursuse poolt, siis meie külastasime kloostrit koos giidiga. Kui ma teda kuulasin ja vaatasin giidi pilgu läbi, siis mul hakkas endast kui turistist ikka tõsiselt kahju. Mulle ei ole ammu keegi niimoodi kõrva kriisanud goooooood, korranud asju sada korda üle ja arvanud, et ma lasteaias käin. Mul selles suhtes vedas rohkem kui Karinil, sest temale loeti tagatipuks moraali, tuletati meelde, kes on giid ning eirati totaalselt, kui ta küsimust soovis küsida. Seega kui sa bukitud endale tuuri Julia traveli alt, soovitan kontrollida mitu korda üle, et su giidiks ei satuks Anna, kahe nn’ga (niimoodi ta ennast tutvustas).
Ekskursiooniga kaasnes Musta madonna külastus, mis on Neitsi Maarja puidust kuju, kelle süles istub Kristus ja paremas käes on riigiõunu. Kuju ise on klaasi taga, aga riigiõuna saab puutuda ja kiiruga lugeda palveid.
Tuuri puhul me sõitsime bussiga kuni mäe all oleva rongini ja rongiga mäest üles ning pärast bussiga tagasi Barcelonasse.
Tuuri suur pluss oli, et me saime esimesena kirikusse sisse ja siis kohe Musta Madonnani, mis asub altari peal. Kuna on elav järjekord ja ühesuunaline, siis on Jumalaema külastusaeg minimaalne. Sellest giid ei rääkinud, et kuju väidetavalt on apostel Luuka poolt tehtud umbes 50 pkr. Samas uuringud kinnitavad, et 12. sajandil nikerdatud. Aga see kuju on Kataloonia kaitsepühak ning Barcelona kirikute külgaltarites alati esindatud.
Õues saab ka küünlaid panna, aga kuidagi on süsteem natukene kilplaslik, nimelt küünlaid saad sa osta peale küünla panemise kohta ehk ostad küünla ja siis hakakd tagasi tulema.
Peale seda tasub kohe minna kirikut imetlema, sest missa ajaks võidakse turiste mitte sisse lasta ning kui sul sama limiteeritud aeg on, kui meil oli, siis sa ei jõuagi kiriku uuesti avamist ära oodata.
Ekskursiooniga saime kaasa kaks voucherit ehk audiovideo vaatamine ja likööride degusteerimine. Silte oli jälle olematul hulgal, nii et kerge neid alguspunkte poodidest üles leida ei olnud. Audiovideo ukseni jõudes, meil vedas, sest kohe oli algamas ingliskeelne tuur. Seal oli kolm videot – kloostri ajaloost, munkade igapäevaelust ning viimane oli poiste koori esitlus koos kahe, pakun et tuntud, meeslauljaga.
Likööre sai testida nelja erinevat sorti. Kui ma meenutan, siis kloostri oma oli kõige parem.
Me algul mõtlesime, et lähme tõstukiga mäkke, aga aega jäi väheks ja natukene tõmbas ka hind ideele kriipsu peale, edasi-tagasi sooviti 20 eurot. Seega järgmine idee oli ennem mäe otsas nähtud ristini jõuda. Ajaliselt jõudsime ära selle teha, aga oli räige minek mäkke.
Ennem parkalt on ka kohalik turg, kus soovitati osta juustu meega, mis meenutas kodujuustu meega, maksis 2,5 eurot.
Veel jõudsime ühele vaateplatvormile, mis on parkla kõrval ja siis juba bussi tagasi. Kuhu me ei jõudnud oli muuseum. Reaalselt mitte, et ei oleks soovinud, aga lihtsalt ka kiirmarssi tehes, ajaliselt ei mänginud välja.
Meie ekskursioon oli 8-13.30, reaalselt oleks võinud pikem päev olla.
Tasuta ekskursioon
meie käisime Gooti linnaosa tuuril ja giid seekord oli Lisa. Kui me bukkima hakkasime, tuli välja, et tasuta tuuri eest tuleb 2,5 maksta, seega panustasime meie selle peale, et me lähme varem kohale ja saamegi koha nagu oli kirjelduses lubatud. Algul öeldi, et kohti ei ole, aga oodake ning kui kõik ei tule kohale, siis olete oodatud ühinema. Tuuri ajal me saime aru, et tegelikult me olime enamus kohtades eelnevalt juba ise ära käinud, aga ilma ajalooliste teadmisteta. Tuur on ülesehitatud tipile, nii et seda mainiti nii alguses kui lõpus, et maksa nii palju, kui sa arvad, et see tuur väärt oli. Kui jõuad jalutada, soovitan minna nn tasuta tuurile.
Poble Espanyol
on rajatud 1929. aasta Barcelona Rahvusvahelise Näituse jaoks ning see jäi pärast näituse lõppu avatuks turismiobjektiks. Poble Espanyol on kujundatud nagu Hispaania traditsiooniline küla, kus on erinevate piirkondade arhitektuuristiilid ja ehitised. Seal on kauplusi, restorane, käsitöökodasid ja kunstigaleriisid, kus saab tutvuda Hispaania kultuuri, toidu ja käsitööga. Igati äge koht ja reaalselt oma raha väärt. Kui ei ole võimalust sõita Hispaaniale ring peale, siis see väike küla aitab sind hädast välja.
Aeri del Port
Kui me juba sadamas olime, tundus äge idee, minna Barcelona köisraudteega sõitma. Netist pileteid vaadates, siis sadama poolt ei saa osta netist, vaid peab elavas järjekorras seisma. Esimesel ringil oli silt, et ootejärjekord on 70 minutit ja me läksime randa jalutama. Tagasi tulles rahvast eriti näha ei olnud, silt oli küll 50 minutit, minu arvates seisime vähem. Muidugi me ei tulnud selle peale, et kui me üles saame, et siis me seisame edasi. Meie saime alles neljanda peale. Sõit ise oli lühike 5-7 minutit. Õues oli suur tuul, aga vagun ei kõikunud. Atraktsioon ise maksis 12,5 eurot. Mulle meeldis, Karin arvas, et totaalne raha raiskamine.
