Kui päev ennem palverännakut oli imeilus rannailm, siis laupäeva hommikuks oli kardinaalselt suured muutused toimunud. Varahommikul wc minnes panin ma kõik vihmariided selga, aga edasi-tagasi jalutades hakkas süda kripeldama, aga mis siis, kui mul hakkab palav, ma ei jõua ära kahetseda, et ma seelikut selga ei pannud. Seega laigulised vihmapüksid ja softshellid asendusid seelikuga. Pärast ma mõtlesin, et miks ma ometi need laigulised vihmapüksid kaasa pidin tassima, aga vastus oli ilmselge. Teel wc’sse tundsin, et midagi on taskus ja voila, leidsin oma teise pealambi üles, mida ma ennem lastelaagri metsalaagrit oli kõikjalt asjatult otsinud.
Öösel oli Taavi meile ka tellitud risti valmis teinud, sain sms kui ma ujumast tulin, nii et hommikul tuli see mul vaid kuuri eest kaasa haarata ja kirikusse jalutada. Kirikuga oli üldse omapärane lugu, kevadel me otsisime seda võtit kahekesi ikka tükk aega. Mõlemad olime juhiseid kuulnud, aga ikka ei saanud aru, kuhu vaadata. Seekord oli kergem, ma teadsin kust otsida. Aga ainult mina ju teadsin.
Kuna palverännak oli kolme päeva asemel kahel päeval, siis kõik kultuuriüritused toimusid esimesel päeval. Üritasin plaanida asju nii, et ujuma jõutaks, aga mitte eriti omaette kondama. Seda väga lihtsalt põhjusel, kui kõik kohad päev varem läbi käiakse, siis ei ole palverännakul kohtade mõttes huvitav. Kultuurikavva seekord kuulus muuseumi külastus, Taavi loeng saarest ja hüljestest ning eelmisest aastast alguse saanud traditsioon – ühislaulmine kirikus. Ma mõtlesin, et midagi oli eelmine aasta laulude kavas, mida ma soovisin muuta ja laulmise ajal jõudis selgus – Suur Jumal kui ma, tuleb panna baptistide sõnadega, mitte luterlaste omadega. Selle väikse muutuse teen ma järgmiseks aastaks ära.
Ma arvan, et see oli Kihnu palverännakul kui isa Heikki soovis, et me teeksime väikse tutvustusringi ja peale seda me oleme ikka teinud. Kuna seekord ei hinganud keegi mulle kuklasse, siis tutvustusring oli eriti huvitav, peale nime ja kiriku, rääkisime, millega me tegeleme ja mis on me ootused. Parimad elukutsed olid õpetajast surnuaiavaht ja Estonia kumminiitidega sokkide tegija. Minul seostus Estonia kohe rahvusooperiga ja ma jäin kohe mõttesse, mis nad nende sokkidega ometi peale hakkavad, siis tuli välja, et see on hoopis firma nimi. Kui ma pensionäridelt uurisin, kes nad ennem olnud on, siis mida ma unustasin küsida, oli kui öeldi õpetaja, et mis aine õpetaja täpsemalt. Aga miks ma elukutseid uurisin, kõigepealt, et huvitav on ju teada, aga pigem ka sellepärast, et kui me järgmine päev koos rändama, on seda kergem naabriga juttu ajada, kui sa mäletad, mis ala ta esindab.
Palverännak iseenesest algas avapalvusega reedel, mille pidas mulle Urmas ning õhtul oli õigeusu õhtupalvuse kord.
Ületüki aja oli mul õigeusu vaimulik – lugeja palverännakul. Muidu siiani, kui ei ole saarel õigeusu kirikut, siis õigeusu vaimulikust võin ma ainult unistada, aga samas nende puudumine ei ole kunagi mind morjendanud. Ma võin ju koos teiste orthodoksidega meie hommiku- või õhtupalvuse palveraamatust ise lugeda, ega see ju esimene kord ei oleks.
Kui ma õigesti mäletan, siis Vormsist alates ehk teisest palverännakust on saanud traditsiooniks alustada palverännakut päiksetõusu ajal. See oli isa Markuse idee, mis on minu arvates täitsa kuldaväärt mõte.
Hommikul kiriku poole ristiga jalutades tundus, et sellest tuleb täitsa Vormsi ilmaga võrreldav palverännak. Ükskõik kuhu suunda ma ei vaadanud, ühtlaselt hall oli.
Esimest korda kui ma ootasin avapalvusega, sest ükskõik, kuidas ma ei lugenud oli ikka päris mitu puudu. Kui ma tuvastasin, keda ma veel ootan, siis kui ma küsisin, majanaabrilt, kas sa neid nägid, siis vastuseks tuli, et kui ma ära tulin, jalutas ta alles kohvitassiga ringi. Lõpuks mu nr klappisid ja avapalvus Ruudi juhendamisel võis alata.
Kuna see ilm ei muutunud päikselisemaks, siis päris huvitav oli vaadata, kes kuidas oma ikooni kandma hakkas. Kes pani kilekotti, kes vihmakilesse ja kotti, mina olen aus, panin vihmajope taskusse, nii et Neitsi Maarja silmad paistsid välja. Kui mõne jaoks tunduks see pühaduse tõotusena, siis minu jaoks oli Neitsi Maarja nii eriti mu lähedal.
Kuigi ma olin ennem Tavolt küsinud, kas ta on nõus ka see aasta lugema kaarti. Osaliselt teadsin ma rada peast, aga mingeid juppe mitte, siis oleks hea, et keegi loeks minu asemel. Kirikus tuli välja, et Tavo oli mobiili jätnud oma elamisse ja see ei asunud mitte teps kiriku kõrval. Tundub, et delegeerimine läks tiba nihu ja eks ma loen ise.
Esimene peatus oli Mölgi sadamas. Rääkisin seal mere tähtsusest saarele, kuidas nii on saabunud siia võõrad ja kuidas siit on nii põgenetud. Muidugi ei saanud mainimata jätta head äri – alkoholi salavedu 1920ndatel, kui Soomes oli alkoholikeeld. Kuna me olime liivarannas, siis valisin palve lugejateks venekeelsed katoliiklased, paludes neil mõtiskleda teemal – kuidas on elada mitte eestlasena Eestimaal, me ju erinevate rahvustena moodustame ühise elanikkonna ning ühtsusest palve luges isa Igor.
Järgmine peatuspaik oli labürint. Seal mõtiskles Haldi valikute tegemisest. Selleks ajaks sadas juba ilusti, nii et Haldi paber vettis ikka täiega ära, aga mõtisklus ja palve sai edukalt tehtud.
Kuna me olime labürindi juures, siis soovitasin kõigil labürint läbi teha, sest kindlasti on soove või probleeme, millele sooviks lahendust leida ning jalutades labürindis on see üks võimalus, kuidas jõuda selguseni.
Punane rabakivi juures mõtiskles Karin. Kui ma hiljem kuulsin, et tegemist oli hiiekiviga, siis oli huvitav vaadata, kes esimestena kivi otsa ronisid – katoliku ja luteri kiriku vaimulikud. Ei tea kas nad tunnetasid pühaduse kutset.
Kuskil siin meenus mulle, et Monikaga ekstreemi tehes meeldib talle koordinaate kaardilt, nii et uurisin, kas ta on nõus mind seekord aitama. Saingi endale väga hea kaardi lugeja, lihtsalt ütlesin peatuspaigas, kuhu me järgnevalt suundume.
Prangli kagu tulepaagi juures mõtiskles Margus teemal – kuidas muuta maailma paremaks kohaks. Ma küll ei tea, kes selle peale tuli, aga tulepaagi juures oli silt, et oma ujuvsõidukite kinnitamine tulepaagi külge on keelatud. Me olime reaalselt keset metsa, künka otsas, sinna ikka annab oma veesõidukit sikutada, kui aus olla. Kui juba nii kaugele on see liivas venitatud, ei ole vist mõtet seda veel tulepaagi külge siduda, sest ma ei kujuta ette kui palju peaks sadama, et vesi nii kõrgele tõuseks, et selle liivasõiduki seal teise kohta teisaldaks.
Peale tulepaaki oli järgmine peatuspaik Eestirand – kunagise Eesti suurima kaubalaeva ja nõukogude aja transport laeva 44 hukku mälestuskoht. Kuigi ma algus palusin lugeja Jasonil ainult hingepalve lugeda, aga temaga juttu ajades tuli välja, et Eestirannast teab ta nii mõndagi, nii et ma tegin talle ettepaneku, et ta ise rääkis. Ma hiljem lisasin mõne fakti juurde.
Lennukirusude juurde tellisin hommikusöögi, kell oli saamas peaaegu 09. Vahepeal oli ka sadu suurenenud, nii et palverändurid nägid juba natukene välja märjad kassipojad. Aga ennem kui süüa saime, rääkisin ma lühidalt millega on tegu ning Mare mõtiskles teemal, elu on kingitus, sest sakslasest piloot oli ellu jäänud. Meil tekkis Nataljaga selline pudrujagamistiim, mina uurisin, et kes mitu lusikatäit soovib ja ulatasin Nataljale kausi ning tema tõstis. Kui võileiba kiirelt ära ei söönud, oli suur võimalus, et võileib vettis lihtsalt läbi. Aga mis palverännak see on, kui ei ole ekstreemsusi. Pealegi isa Igor ju soovis, et oleks piisavalt raske, siis aga palun, piisavalt ebamugav, ma loodan.
Gaasi puuraugu juures me küll tuld ülesse ei saanud, kuigi Tavo proovis, aga samas ilm oli ka tiba sant. Karis rääkis seal imedest.
Edasi võtsime suuna randa Hävitatud kodude monumendi juurde. Rannas oli näha laeva, kõige otsemas mõttes. Kohe meenud alles hiljuti meedias olnud uudist, kuidas Eesti vetes nähti vene allveelaeva. Oleks Jasonilt uurinud, et millega tegu, aga ükskõik kuidas ma metsa ei passinud, siis keda ei olnud näha oli õigeusu lugeja. Aga hiljem selgus oli tema juba oma teed läinud. Aga Hannes tuvastas ära, mis laevaga tegu oli – Kindral Kurvits, mis tundub, et mingi hetk meid täitsa jälitas või korraldajana võin öelda, et esimest korda kui laev võtab palverännakust osa. Hävinud kodude monumendi juures rääkis Lembit oma perelugu ja luges Ukrainas sõja lõpetamise palve.
Kuna endiselt vihma sadas ja mõni rändur nägi päris hädine välja, siis ma tegin esimese künka juures peatuse ning palusin tõsta käed, kes on läbi märg ja külmunud. Edasi tegin kaks pakkumist, järgmises punktis on võimalik otsustada, kas lähme vallutame Loode tuletorni või keerame otsa rahvamaja poole. Otsus oli, et lähme tuletorni vallutama ja need, kes on külmunud lähevad natukeseks ajaks koju ning ühinevad meiega hiljem. Selline demokraatlik otsus, kes soovis ekstreemsusi tuleb minuga, kelle jaoks piisavalt ekstreemne, läheb korraks puhkama/kuivama.
Järgmine punkt oli meil laualava juures, kus Jaanika rääkis meile regilaulust ja me laulsime koos, viimasena luteri uude lauluraamatusse mineva regilaulu, kus halle-halle-halleluuja oli iga rea lõpus.
Nüüd oligi kätte jõudnud otsustamise koht, need, kes tulevad minuga ja need, kes lähevad Rakvere laulukooriga. Leppisime kokku, et ma helistan Küllile, kui me hakkame tagasi tulema tuletorni juures ning siis asuvad nemad majast rahvamaja poole teele.
Kuna tuletorn oli täitsa väljaspool plaani sees, siis ega muud üle ei jäänud, kui ma räägin ise ning loen palve palveraamatust. Ma esimestena oli nii kiired, et saba lõpp helistas ja uuris, mis teed valida. Aga siis hakkas juba vihm järgi ka jääma, lõpuks ometi, kui nii võib öelda.
Uus kokkusaamiskoht oli meil rahvamaja, kus rahvamaja juhataja Külli rääkis meile, mida nad saarel teevad ning Külli mõtiskles teemal kultuuri olulisus. Siis peale palvet tuli üllatus, Rakvere laulukoor, kes algul kui me Külliga rääkisime, ütles, et nad ei laula, kuid, siis otsustasid ikkagi ühe laulu laulupeo kavast laulda. Üllatused mulle meeldivad ja mitte vähe.
Mingi hetk ma sain aru, et me hakkame ajahätta jääma. Vahepeal olin ma me lõunasöögiaega edasi lükanud, aga lõpuks lükkus see veelgi kauemaks edasi.
Viimane peatus oli koolimaja, kus meid trepil ootas koolimaja direktor Tiina ja rääkis 7 lapsega kooli võludest, Kai koolidirektori ja õpetajana mõtiskles hariduse olulisuse teemal ning peale palvet oli aega 12 minutit, et ringi käia ning siis juba kirikusse.
Kuna meil kõigil oli erinev arusaam, kui palju on 12 minutit, siis kuidagi rist, mis oli kogu palverännaku kõige ees olnud, jäi kuhugi keskele ning igaüks omas taktis kõndis kiriku poole.
Kirikus ootas mind järgmine üllatus – kohalik mees, kelle vanaisa oli vöörmünder kirikus olnud tuli meid tervitama.
Peale seda isa Igor tegi lühidalt rännaku lõpupalve ning oligi aeg minna sööma, kiiruga asju pakkima ja sadamasse.
Kuigi ma olin kahevahel kas teha järgmine palverännak või ei? Aga kui ma vaatasin ennem tere tulemast ütlemist reedel, et seekordne oli üheksas palverännak kümnendal aastal. Üks jäi mu vigastuse tõttu vahele. Ma nimelt suutsin KGB tuuri tehes niimoodi taganeda trepi peal, et jalg käis kahe korra ning emo paistis, seega järgmine aasta oleks kümnes kord. Vähemalt juubeli võiks ju ära pidada, kus see täpselt toimub, on veel hägune, aga paar mõtet on juba peas tiirlemas.
