Kui ma eelmine aasta Pranglil palverännakul kirikus avakõne pidasin, jõudis mulle kohale reaalsuse, et see aasta 2025 on palverännaku juubeliaasta. Plass oleks see korraldamata jätta. Kuidas ma väidan, et jõud sai otsa, täpselt ennem kümnendat. Peale kümmet, tee mis tahad, aga kümme tuleb ära korraldada. Aga kuhu me läheksime? Ikka sinna kus kõik alguse sai ehk Setomaale. Kirjutasin Setomaa hingele sootska Aarele, et mis sa arvad, et kas oleks võimalik palverännak korraldada uuel ringil teie juures. Koheselt tuli jaatav vastus. Kuna kirikute nõukogu toetab oikumeenilisi üritusi, siis soovisin kirjutada taotluse, aga kellelt ma paluksin soovituskirja. Metropoliidi jätaks mängust välja ja seda väga lihtsalt põhjusel. Salajaste kokkulepete alusel on igale kirikule mõeldud teatud hulk raha oikumeeniliseks tegevuseks. Ma tean, et meie kirik esitab Platoni projekti ja kui ma esitaks kandideeriva idee, saaks ju Platoni projekt vähem raha. Seega kaarte niimoodi ma küll segada ei tahaks. Eelmine aasta palusin isa Heikkilt, aga Setomaaga ju lihte, mul vaja ülemsootskalt soovitust. Mõeldud, tehtud. Aare andis kontakti ning nii ma helistasin ja hiljem kirjutasin ülemsootskale oma soovist. Saingi endale setokeelse Ülemsootska templiga soovituskirja. Nüüd võis esitada taotluse oikumeeniliste projektide konkursile.
Seda palverännakut oli kerge planeerida, sest mul oli ju sootska Aare, kes tegi raja, saatis mulle telefoninumbrid, kellele ma helistama peaksin, et kokkulepped saavutada. Kui ma teisele sootskale Reinule helistasin, siis tuli vastus, ma juba ootasin, millal sa helistad. Aare oli juba hoiatanud või kokkulepped ennem mind ära teinud, ma lihtsalt kinnitasin neid kõike oma telefonikõnedega. Nii on väga kerge palverännakut korraldada.
Mis on alati väljakutse, kuidas arvutada aega – mul on nii 20 km rada peatuskohtadega, kuhu kohalikud tulevad rääkima, mis kellaaja ma neile ütlen või mis kellaks ma söögi tellin rajale. Seekord isegi kaks sööki – nii hommiku kui lõuna. Kuidas ma ikkagi seda arvutan, sest ma ei saa ju öelda, et jõuame, millal jõuame. Seekord ma kasutasin loogikat, et 4 – 4.5 km me läbime pooleteist tunniga. Minu imestuseks me reaalselt püsisime iga hetk kavas. Kui ma olin kella 18 bussi Miikse kiriku juurde tellinud, siis me reaalselt olimegi seal kuue paiku.
Minu suureks rõõmuks tuli sel isa Heikki koos noortega Soomest palverännakule. Algatuseks ostis ta laevapiletid ära ja siis me üritasime siinset ühistransporti sinna ajakavasse mahutada ja see oli omamoodi väljakutse. Ükskõik kuidas ma t-piletil piletitega ei mänginud, kuidagi ei olnud võimalik isa Heikkit koos noortega 18.30 laevale pühapäeval saada ilma et nad umbes 9 paiku ära ei liiguks Obinitsast. Mis omakorda tähendaks seda, et me hommikune liturgia hakkaks kell 06. Kuna ma olin juba tellinud bussi, mis meid toob Miikselt Obinitsa peale palverännaku lõppu, siis ma uurisin, kas ta saaks ka sõita Obinitsa Võru pühapäeval nii 11.30 paiku. Sain hinnapakkumise, kuid isa Heikki arvas, et järsku jääb soomlastele liiga kalliks. Ok. Vaatame, mis ma nüüd teha saan. Ma nibin-nabin tean kõiki oma palverändureid, seega ma helistasin või kirjutasin kõik päälinna omad üle ja uurisin ega nad ei soovi kohe peale lõunat kodu poole sõitma hakata. Kohaliku transpordiga oleks veel vaja paar tundi oodata. Lõpptulemusena sain ma bussi ära tellida. Kui isa Heikki teatas, mis kellase Tallinn-Võru bussi peale ta piletid ostis ja millal Võrru jõuab, siis midagi sundis mind uuesti pileteid vaatama. Ma mõtlesin, et ma näen telefonis valesti ning ootasin, kui ma koju läpakani jõuan, aga nägin täitsa õigesti. Nimelt tema buss jõuab Võrru 17.20, viimane Obinitsa buss lahkub 17.15 ehk 5 minutit on isa Heikki koos noortega liiga hilja Võrus. Helistasin Soome ja palusin tal piletid ümber muuta, et saaks laeva pealt maha tulles kohe võtta takso/bolt ning sõita otse bussijaama, Tallinnaga tutvumine jääb teiseks korraks. Õnneks kogu see süsteem lõpuks töötas reedel täitsa töötas.
Kolmapäeva õhtul tuli tellitud bussijuhilt kiri, et tema sõita laupäeval ei saa, peab sugulaste sünnipäevale minema. Ok. Täitsa põnev. Giidina mõtlesin, et uue bussi leidmiseks läheb mul tõsiselt imet vaja – kolm päevad on natuke vähe aega, et kuskilt uut buss leida. Õnneks kirjutas ta mulle uue nr, kellega ma võiks suhelda ning kes oli juba ära räägitud. Seekord läks kergelt.
Oli ka neid palverändureid, kes ei tulnud, kuna buss ei sõitnud nende koduukse alt Obinitsasse. Kui ma kirjutasin, et ma ise lähen ühistranspordiga, siis natukene aega oli vaikus, aga lõpuks tuli kiri, et ma ei osale. Reaalselt kui õigeid busse vaadata, siis tuled ühe pealt maha Võrus ja teine on juba ees. Nii juhtuski meil, et olime kolmekesi 07.30. Tallinn-Võru bussil ja üks meist kadus Võru bussijaamas ära. Kui me Obinitsas uuesti nägime, küsisin, kus kadusid, tema läks wc ja selle ajaga sõitis meie buss minema. Üks palverändur mind üllatas, kui ta kirjutas, et kallis tema jaoks kahe päeva jaoks. Siis ma küll mõtlesin, et kas ta reaalselt ikka Eestimaa hindasid teab. Kui palverännaku kogu maksumus on 117 eurot ehk 2 ööbimist, kuus korda söömist, transport, pluss õhtune kava jne, siis reaalselt vähemalt juunis oli raske alla saja ühtegi ööbimist Tartu kandis leida. Veelgi rohkem ajas see mind naerma, kui ma mäletan piltidel ta abikaasa kannab parajumprit, jope mis maksab 1000. Siis pani kogu see liiga kallis jutt mind muigama. Mõne puhul oli mul kahju, et tulla ei saanud, aga mis teha, kui saarelt peab veel praamiga mandrile tulema, siis tulemise aeg ja nr lõpuks lähebki liiga suureks.
Aeg-ajalt on korraldajal eelised ehk ma teadsin, mis tubadel on wc ja vannituba. Kahel neist tegelikult oli. Algul oli mul kirjas, et üks tuba on kolmene, siis kohapeal tube ülevaadetes selgus, et oli neljane. Ok, tõstsin veel ühe sõbranna meie tuppa. Kuna Karis ja Urve jõudsid koos Heliga esimestena ning soovisid olla koos, siis mängisin selle toa ringi. Esimestel tegelikult on võimalik tubade suhtes soove avaldada. Pärnakad saatsid mulle ette, et soovivad kolmekesi koos olla. Ok, pole probleemi, mul oli kolmene tuba. Ülejäänusid ma jaotasin, osaliselt vanuste järgi, mõnikord ka kiriku kuuluvuse järgi. Mul oli ainult üks kahene tuba ja kuna isa Heikki kirjutas, et tema soovib üksi olla, siis see oli tema tuba. Et teha enda elu veelgi kergemaks, et järsku mind ei ole maja juures, kui keegi saabub, siis ma panin igale toale ka klepsu nimedega, et nii leiad oma toa kiirelt ise üles.
Niikaua oli ilm peaaegu ilus, kui me kolmekesi Eha, Heli ja mina otsustasime minna kirikut üle vaatama, teadsin, et sisse ei saa, aga teekond saab selgeks. Umbes ¼ teel olels hakkas padukat sadama, plass oleks tagasi ka minna ja nii me sajus edasi jalutasime.
Lillevaibast, millest ma kuulsin aastaid tagasi Vassilopital, oli Obinitsa kiriku ees olemas. Algselt küll tehti seda Petseri kloostri ette Neitsi Maarja uinumisepühal, aga tänu koroonale ja sõjale, on see traditsioon siiapoole piiri üle toodud. Sai korraks ka surnuaialt läbi astuda ning juba hakkaski telefon helisema, me oleme siin, kus sa oled või ma olen siin ja kus asub öömaja.
