Indiasse tuleku  üks peamisi põhjusi oli, et ma tahan enda isiklikku reisifirmat luua, mis teeb väikestele gruppidele kvaliteetseid reisi eksootilistesse paikadesse. Vaadates eelmise aasta National Geography parimate reisifirmade järjestust, on sealt peaaegu, et võimatu leida firmat, kes panustab kvantiteedile, kuid pakub nigelat kvaliteeti.

Kuna meie programm näeb ette ka praktikat ehk tuli valida kuuest pakutavast firmast üks, kuhu minna vaatluspraktikale, ei olnud minul eriti raske oma valikut teha, sest nimekirjas oli ju ainult üks reisifirma. Muidugi oli ka ettenähtud, et me oma kuuese grupiga moodustame küsimustiku, aga igaüks sai esitatud ülesandest erinevalt aru. Minu talupoja loogika väitis, et küsimus näpus, lähen ma reisifirmasse ja see paberileht on juhendiks mulle, et ma kogemata minule üpris omaselt ka kõigest muust juttu ei hakka ajama. Samas osa grupist oli kindel, et me peame tegema ankeedi, mida palume firmajuhil ära täita. Hommikuse maavõistluse tulemusena, sai grupijuhi sinisilmad ja blondpea seekord võitu ning küsimustik ei meenutanud lõpptulemusena ankeeti, sest minu isikliku arvamuse põhjal, ei peaks siis üldse kohale minema vaid see ankeet võiks ju meili teel saata, lootes, et kunagi saabub ka täidetud vastus.

Esmaspäeval sai meie kuueliikmeline meeskond auto peale pakitud, kooli lapsehoidja kaasa võetud ning vaatluspraktika reisifirmasse, mida kooli poolt reklaamiti, kui mesinädalate spetsialisti, võis alata. Kuna on ikkagi tegemist incredible Indiaga, siis mingisuguseid ootusi, lootusi tekitada endale oli täitsa asjatu vaev ja vaimu närimine, aga sellegi poolest suutis kohalik reisifirma Onestop forex and holiday pvt. ltd, ikkagi üllatada.

Reisifirma puhul on kõige tähtsam esmamulje, atmosfäär ja kuidas sind vastu võetakse, aga tundub, et Indias on lood tiba teisiti. Meie kohale jõudes ei võtnud meid keegi otseselt vastu, tundus, et vist ei teatudki, et me saabume. Firmaomanik ehk meie kontaktisik jõudis kohale ei rohkem ega vähem kui kahe tunni pärast. Mingi hetk pakuti meile teed, aga arvutamisega ei oldud eriti kodus, nimelt kaks meist jäid teest ilma, muidugi on ka kuus niivõrd suur arv, et seda annab ikka kokku lugeda, tuleb ju kahe käe näpud appi võtta. Kuna üksteisele otsapassimisest ja jalga kõigutamisest sai mingi hetk villand, siis tekkis mul idee, miks mitte uurida reisikorraldajatelt, kuidas ma nt Taj Mahali või Keralasse saan. Kuna kool oma geniaalsusest korjas esimene päev passid ära, väites algul, et me saame need tagasi paari päeva pärast, aga kui passid juba nende käes olid, siis jutt muutus, et ala turvalisuse huvides hoiavad nad neid enda käes ja parem on, kui me ei reisi kuhugi, pealegi on siin nii ohtlik, kui see bla-bla eriti ei  mõjunud, siis tuldi uue naljaga välja, et kui me tahaksime Hyderabati piiridest väljuda, peaksime me võtma ühendust oma saatkonnaga, kes peaks väljastama paberi, et me ära ei põgene. Ma küll algul vaidlustasin nende geniaalset ideed, sest teades, et eestlasena olen ma Helsingi saatkonna all, kus ajaarvamine käib veel müstilisemaid teid pidi kui kohalik versioon ning meile võin ma saata nagu Muhv nõudmiseni iseendale, saatkond ei vasta niikuinii. Mingi hetk saabus teadmine, et kui vaja, ma lihtsalt sõidan rongi ja bussiga ning õhuavarused jäävad seekord minu poolt puutumata. Aga minu Taj Mahali ja Kerala idee juurde tagasi tulles, kõigutas neiu üle laua pead nii kavalalt, et ma küsisin teist korda igaks juhuks üle, kas ta on kindel, et ta inglise keelest aru saab, sest see pea kõigutamine on alati mitmeti mõistetav ja saa sa siis aru, millal on ei ja millal on ja. Kuna ma lennata ei saa, seega uurisin ma rongiaegu, Delhi poole sõites oleksin ma ootejärjekorras olnud nr 195. Tundus liiga müstiline ka India kohta, et 194 inimest otsustavad samal päeval mitte reisida ning mina suudan ennast nende asemel rongi peale pressida. Tagasisõidu pileti ootejärjekorra number oli veel müstilisem, seega ei tundunud eriti ahvatlev idee tutvuda kohaliku rongijaamaga ning oodata, et 194 inimest korraga mingisse imetõppe jäävad. Samas tekkis mõte, et ei tea kas kunagi saabub ka Eestisse aeg, kus rongiga sõita soovides peaks ootejärjekorras olema. Ainsana oleks see reaalne, kui me iive üleöö mitmekordistuks, aga lugedes statistikat aastaks 2050 ennustatakse meid vananevaks ja väljasurevaks rahvaks. Lohutuseks võib tõdeda, et peale Põhjasõda oli meie rahvaarv 100 000 ning ei me surnud välja ühtigi, täitsa jõudsalt siiani vastupidanud. Kuna ootejärjekorras olemine eriti ahvatlev ei tundunud, siis uurisin, kuidas ühe väikse bussireisiga lood oleks, aga tundus, et see oli rohkem tahta kui ülelaua neiu teadmised lubasid. Üritasin teda küll aidata, soovitades googeldada, aga ega ma ei saanud kindel olla, et ta aimas, mis on googel, sest pearaputusest ei suutnud ma seekord üldse mitte  midagi välja lugeda.

Õnneks oli vahepeal ka kaks tundi läbi saanud ja meie kauaoodatud firmaomanik jõudis kontorisse. Meile jagati kätte oodid firma tegevusest, aga kotkasilm nagu ma olen, jäi mulle silma, et millegipärast neti aadressi taha on kirjutatud, et koduleht on maas. Tundus kuidagi imelik ja ma küsisin, et miks siis nii ning vastus kuulus tõsiselt lahtsisse ingredible India, nimelt ei ole kodukas töötaud viimased poolteist aastat. Ma igaks juhuks kratsisin kukalt ja küsisin uuesti, sest järsku ma magasin mingi osa vastusest maha, aga tuli välja, et oma kõrvakuulmises ei tasunud kahelda ning tõepoolest 1,5 aastat ei ole kodukas töötanud. Selle imelise fakti peale jäi mul tükiks ajaks suu lahti, kui ma lõpuks märkasin küsida, et miks ometi, kuidas nad üldse oma äri sel juhul ajada saavad, sest kui sind ei ole internetis, ei ole sind ju olemas. Aga onu üle laua naeratas ning väitis, info liigub suust suhu ning kodulehte ei ole selles mõttes otseselt vajagi.

Eelnevalt oma Taj Mahali ootejärjekorras olles, olin ma küsinud ka firma kataloogi, siis tuli välja, et brošüürid ja kataloogid on siinses maailmas asjatu raha raiskamine, sest milleks mulle kataloogi, kui kliendile saab nina alla keerata arvutikuvari ja seal värvilisi pilte näidata. Mina olen vist eelmise sajandi inimene, kes armastab värviliste piltidega raamatuid, mille lehti saab keerata ja pilte imetleda, aga infoajastu, mis Indiat on vallutamas, ei taha üldse minu kataloogidest, brošüüridest midagi kuulda ega näha. Vaatamata sellele, et meil oli ju ankeet-küsimustik, mille moodustamisega me olime tõsist vaeva näinud, suutsin mina ikka aeg-ajalt küsida asju, mis mind ennast isiklikult huvitasid ning mille tulemusena enamuse ajast ma firmaomanikuga kahekõnet pidasin. Tuli välja, et ka intranet ei ole veel firmani jõudnud, vaid omaniku laual on püha roheline raamat, kuhu kribatakse kõik vajalik. Talupoja mõistus küll tahtis vahepeal väita, et mis siis saab, kui klade juhuslikult ära kaob või nt jäätise või kohviga tutvust teeb, kuidas siis seda vajalikku infot hiljem tuvastatakse, aga eks nad triigi triikrauaga paberid sirgeks tagasi ja küll see informatsioon ka imeväel tagasi ilmub. Peale maakaartide, mis eriti populaarsed olid selles incredible offices’is, jäi mulle silma seif. Hollywoodi filme vaadates on alati jäänud mulje, et mis see siis avada ei ole, tiba dünamiiti või koodilugeja ning voila, seif avaneb võluväel. Selle seifi avamiseks ei olnud isegi seda vaja, ainult tuleb üles leida üks omanikest, kelle käes on võti ja ei mingit hookus pookust enam.

Üks üllatavamaid fakte, mis mulle meelde jäi, oli, et tähtsatele klientidele helistatakse keset reisi ja uuritakse, kuidas neil läheb. Tuues selle idee Eesti konteksti, mõtlesin ma päris pingsalt, kas see annab soovitud tulemusi ning kas mina ikka tahaks saada reisifirmast kõnet, keset shoppamist, muuseumis olemist või beauty sleepy küsimusega, kuidas mul läheb. Vastuseks vist oleks, ennem seda kõnet läks täitsa hästi, aga nüüd kui aus olla, te lihtsalt segate mind.

Kooli kaasapadud toidupakid oli vist tiba kaua autos olnud, sest mina suutsin otseloomulikult ainsana toidumürgituse saada, mis mind kooli tagasi jõudes jalust rabas ning eluvaim saabus alles õhtusöögi ajaks tagasi. Muidugi tarkur nagu ma olen, ei suutnud ma öisest šokolaadi pakkumist ära öelda ning otseloomulikult aktiviseeris see uuesti kogu protsessi. Hommikul olin ma pool laip, aga südametunnistus ei andud asu, sest grupijuhina ei saanud ma kuidagi mõelda viilimise ja magamise peale ning ma venitasin ennast ikkagi autoni, et minna uuele ringile. Kahjuks tegin ma valearvestuse, sest kohale jõudes olin ma seinaga üpris ühte värvi ja seekordne kahekõne meenutas rohkem firmajuhi monoloogi küll minupoolsete vahelesegamistega, kui ma suutsin ennast korraks koguda ja mõne üksiku küsimuse esitada, ülejäänud aja nägin ma silme ees voodit ja unistasin, kuidas ma ometi pikali saan olla ning silmad sulgeda. Lõpuks kui lõunapaus saabus, loobusin ma toidupakist, mille peale ei tasunud mul seekord isegi mõelda, sest vastasel juhul oleks ma vist võinud broneerida nende wc järgmiseks 24 tunniks.

Lõpuks ometi saabusin ma koju, kus tuli tutvuma hakata india rohtudega, sest ega siinsed tõved ainult naeravad Eestimaa ravimite üle. Ma suutsin kokku korjata päris hea kollektsiooni ning esipugejana neelasin ma ilma südametunnistuse piinadeta kõik enne magama minekut alla. Mida ma siis sisse sõin, kes seda teab, jõin igatahes lahustavat jooki, mille pakendi peal oli apelsinid, kuid maitse oli kõike muud kui lubatud apelsinid, aga vähemalt värviga olid nad pihta saanud. Igatahes beauty sleep andis tulemusi ning õhtul hakkas vaikselt eluvaim sisse tulema. Samas tänu mu suremisele olid grupp iseseisvalt hakanud me  raportit kirjutama, kahjuks küll ülistavas toonis. Talupoja loogika küll väitis, et mida seal ikka nii väga ülistada, sest kui me kirjutame veel ühe raporti, mis väidab, et see reisifirma on ideaalne, siis tänu meie pugemisoskusele saadetakse sinna ka järgmine grupp, kes suurte ootustega saab veel suurema pettumuse osaliseks. Õnneks pugejate suhtarv on meie grupis vähemuses, mistõttu jäid nad hüüdjahääleks kõrbes ning tõde sai ilmavalgusele toodud, loodetavasti keegi peale meie ka seda raportit loeb ning vaatluspraktika pakutavate firmade nimekirjas toimuvad väikesed muutused.