Laupäeval avanes meil võimalus minna esimesele klassiekskursioonile ehk sõitsime Ramoji filmistuudiosse. Meil kaasas olnud saatev onu, kes pidi bussis raha koguma ja piletid hiljem ostma, teatas, et kui ma talle esipingist raha pakkusin, et mina võiks tema asemel hoopis raha koguda. Tekkis küll küsimus, et milleks tema meil üldse kaasas on, kui ta isegi rahakogumisega hakkama ei saa, aga samas lõid reisiesindaja geenid välja, ja raha oligi kiiresti koos ja nimekiri valmis. Kui  ma onule 18 600 pakkusin, arvas ta, et ma võiks seda üldse enda käes hoida. Kuna ma ikkagi ei nõustunud sellega, siis ei jäänud tal muud üle, kui raha patakas enda kätte võtta. Ta küll tegi algust raha ülelugemisega, aga kuna ta alustas valelt poolt ehk väiksematest kupüüridest, siis üpris kiirelt andis ta alla ning jäi uskuma minu poolt pakutavat summat.

Filmistuudio ala oli tõsiselt suur, nii et meid veeti kuhugi keskele kohaliku bussiga, sest ega jalutades oleks see tunde võtnud. Kuna bussipeatus oli täpselt purskkaevude juures, mille taustal kõik poseerisid, siis tekkis minul võimalus visata vette münt ning soovida, et tuleks väga vinge päev. Ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui üks mees koputas mulle õlale ja palus mul koos oma lapsega pildi peal naeratada. Sellest sai alguse minu selle päeva muuvistaariks olemise karjäär. Piltide peale paluti mul väga tihti tulla naeratama, mõni kes häbelikum oli, tegi lihtsalt pilti kaugelt, ühte ma ei pannud isegi tähele ennem kui ta mu kõrvalt püsti tõusis ja tänas.

Algul tundus, et aega on metsikult palju, aga tegelikult jäi isegi puudu. Meile tutvustati, kuidas filme kokku lõigatakse, kuidas häält tehakse – ala kive kokku tagudes ja ühest klaasist teise vett kallates, aga millegipärast ma arva, et vähemalt läänemaailmas on kõige selle jaoks olemas arvutid. Järgmine atraktsioon oli Indiat tutvustav performance, kus esineti nii kohaliku kui juba läänes tuntud muusika järgi. Natuke imestust tekitas, kui aastaid tagasi tuntuks saanud country laulu järel, klounid mingit tooli laval taga ajasid. Samas võib tunnustavalt väita, et nende eeskavas oli palju selliseid akrobaatilisi elemente, mida mina küll teiste tsirkuste kavades ennem näinud ei olnud. Järgnev etteaste oli selline kodukootud 3D, kus vähemalt mulle tundus, et imiteeriti 11 sept 2011. Sõitsime liftiga 30 korrusele, kuid siis seletamatul põhjusel hakkas maja kokku varisema, meile appi tõtanud helikopter plahvatas me silme all jne.

Muidugi oli võimalus punase bussiga tuur teha ehk sõitsime nii kiirelt kui võimalik imeilusatest aedadest mööda, millest pilti teha ei jõudud ning giid ainult hõiskas, milline kuulus india film, kus filmitud on, mistõttu üpris varsti andsin ma alla, sest minu viimased india filmikogemused pärinevad nõuka ajast, kui neid söögi alla ja peale kinos näha võis. See tutvustav tuur lõppes mäe otsas, kus avanes vaade imeilusatele aedadele ja kujudele. Muidugi orienteerumises olen ma kõva käsi, seega minu arvates sai kõige otsemini bussipeatusesse tagasi läbi aia, kus parajasti midagi loodetavasti romantilist filmiti. Hiljem pileti pealt lugesin, et külastajatel on rangelt keelatud filmiplatsil viibimine, aga päikseprillidega blondile, kes see ikka julgeb tulla selliseid reegleid meelde tuletama.

Kuna aega veel oli, vähemalt india arusaamise järgi, sest mis mõtet on tagasi kiirustada, kui venelased lehvitasid bussiaknast, mis 20 minutilisele tuurile läks just sel ajal, kui me pidime juba väravas oma bussi juures olema. Viimane aeg oli veel kohaliku lõbustuspargiga tutvuda, kus ameerika mägesid kahjuks ei olnud, aga kummituste maja oli esindatud sellegipoolest. Minu ees olevad nunnad jäid üpris kiiresti jalgu, sest ei julgenud nad isegi üle silla minna. Parim atraktsioon oli toru, mis oli vale kallakuga ehitatud, nii et vahepeal tuli endale ise hoogu lükata, et ikka kunagi sealt välja pääseda. Kui me bussini jõudsime, siis tuli välja, et venelased on tõsiselt ära eksinud oma bussiekskursioonil ning minul tekkis idee, et miks ei võiks üks buss ära minna ja teine jääbki meie kunagisi vennasrahvaid ootama. Muidugi selline idee oli meie kooli poolt antud saatjale juba raketiteadus, sest ei suutnud ta meid ei kokku lugeda ega midagi asjalikku teha. Jälle tuli isetegevuslik olla ehk rahvas ühte bussi, aga selleks ajaks oli suutud ju bussijuht ära kaduda ja vastutav onu juba põgenes minu eest, kui ma talle juba mitmendat korda selgitasin ehk asuks minekule. Aga tänu oma blondi staatusele, jõudis ka onule midagigi raketiteadusest kohale ning ennem kadunud poegade ehk venelaste tagasitulekut oli minu buss igatahes kooli poole teel.