Ilus algus õudusunenäole, vähemalt minu jaoks. See hüüdlause – close your eyes and take a deep breef, oli läbivaks teemaks tunnis, mis oleks pidanud rääkima soft skills for tourism. Teemat ise puudutati tunni lõpu väga pinnapealselt. Enamus aja toimus õppejõu imetlus 100l erineval moel. Algas kõik sellega, et ta keelas ära neti kasutamise, isegi kui tund ei olud veel alanud. Esimest kord jah, olgem ausad oli mul avatud facebook. Teist korda kui ta arvas, et facebook on avatud ja tegi mulle märkuse, trükkisin ma tegelikult wordi dokumenti. Kuna ta mind ei uskunud, keerasin ma isegi läpaka ekraani tema poole, et natukenegi veenda teda oma ausates kavatsustes. Tundus, et suurest pettumust läks ta hiljem mu peale kaebama, pealegi ei ole mind ju eriti raske kirjeldada, väida ainult, et see blond ja kõik teavad, kellest juttu on. Aga võib öelda, et tal õnnestus see väga edukalt, sest täna enamus vastutavaid isikuid palus mul mitte netti kasutada tunni ajal. Arvatavasti õppejõu nn lemmikuks saades maksis mulle kätte ka teisel moel, sest eile kadus poole päeva pealt läpakast nett, tuues ekraanile hoiatava lause, et keegi teine kasutab juba seda aadressi ja ega mul ei õnnestunutki seetõttu oma kuulsat presentatsiooni tegema hakata. Vähemalt sain ma magama minna. Aga kui tunni juurde tagasi tulla, siis loeng algas sellega, et me seisime 15 minutit püsti, kuna ta ei lubanud kellelgi istuda. Mingi hetk mu käsi ei pidanud enam vastu läpaka raskuse all ja ma lihtsalt istusin, kuidas ma ikka trükkan loengut püsti seistes. Peale seda sissejuhatust käskis ta kõigil istuda ja õudusunenägu hakkaski pihta, close your eyes and take deep breef. Et me ikka aru saaks, kuidas õigesti hingata, hingas ta mikrofoni suure pahinaga ette ning siis nagu mantrat lugedes korrutas close your eyes ig taustaks lasi ta mediteerivat muusikat. Kindlasti oleks see pidanud mind rahustama, aga õhukonditsioneeri oli keegi pannud nii külmaks kui võimalik ehk minul oli kananahk käe peal ja varvas tahtis külmast otsast kukkuda, ürita sa siis sellistes tingimustes mingisugust sisemist rahu leida. Pealegi olin ma öösel umma 3 tundi maganud, seega kui oleks soojem olnud, oleks ma kindlasti esimagaja tiitli saanud. Kuigi vahetunnis selgus, et enamusele ta meetodid ei sobinud, kiitsid kõik teda taevani, mina aga oli otsekoheselt aus, mida ma ikka valetan, et tundsin mingit sisemist rahu, mul oli lihtsalt külm ja uni ning ainuke, mis tekkis oli sisemine rahutus – saaks ometi sellest loengust minema. Mingi hetk leidis onu, et me hakkame India hümni kuulame, mille järgi peavad kõik tantsima. Kuna mulle see õppejõud ei sümpatiseerinud, siis ma püsti küll tõusin, aga tema indiaanitantsuga küll ei ühinenud. Kui järele mõelda, siis enamuse loengust tegeles ta eneseimetlusega, küll ta plaksutas käsi oma youtubest  tõmmatud videode peale ja ootas, et me teeks seda sama või andis kellelegi oma fotoka ning asus ühest klassiurgast teise jooksma, et ikka paremaid pilte enda etteastest teha. Aga kuna ta korjas ka emaili aadresse, siis üpris varsti saabub mu meiliboxi ülevaade tema suurtest saavutustest sel päeval.