Chania oli ja on minu jaoks armastus esimesest silmapilgust. Mu süda hakkab kohe kiiremini tuksuma, kui ma mõtlen selle Kreeta imeilusa mereäärse linna peale. Iga armastus on kuskilt alguse saanud ning minu kuumad tunded selle linna vastu tekkisid, kui ma töötasin giidina Kreetal. Algul olin ma tõsiselt pettunud, kui teised läksid elama Rhetymnon’i, mis tundus kuidagi suurem, lahedam ja mitu korda tegijam linn kui Chania, mis minu elukohaks sai. Aga kui ma esimest korda linna peale jalutama läksin, sain ma aru, et hoopis mina olen see õnneseen, kel on võimalus elada väikseks Veneetsiaks kutsutavas, minu arvates Kreeta ilusamas linnas.
Parima vaate Chaniale saab, kui jalutada lainemurdja tippu, istuda tuletorni trepi peale ning nautida üle lahesopi avanevat panoraamvaadet – värvikirevad majad, iidse Kideoni linnamüürid, katuste vahelt paistvad kirikutornid, linnapilti eksinud minaretid, sadamas loksuvad jahid, majesteetlikud paadikuurid, aeg-ajalt avamerele tüürivad lõbusõidulaevad rõkkavate turistidega. Kui seda siginat-saginat jälgides oleks võimalus ka jäätist limpsida või süüa üks šokolaadi crepe maasikate ja pähklitega, siis tekkiks vaid küsimus, mida küll Paradiisil mulle pakkuda oleks. Aga mida ma seal tuletorni trepil istudes näha võiksin?
Pilku vasakule suunates laiub km ulatuses lainemurdja, mis eraldab lahesoppi avamerest. Kunagi sajandeid tagasi oli see osa linna ümbritsevast kaitsemüürist, mille keskel asus bastion, kus viidi täide surmaotsuseid. Sajandid hiljem oli seal leeprahaigete kokku kogumiskoht, kus nad jätsid oma perega igaveseks ajaks hüvasti, enne kui neid Kreeta idarannikul asuvale Spinalonga saarele oma surma ootama viidi. Õnneks nüüdseks oma iidse bastioni kohalt surmavari minema pühitud ja tänapäeval asub seal restoran, kuhu õhtuhämaruses on eriti romantiline paadiga sööma sõita, kui jalutamine mööda lainemurdjat kuidagi pikavõitu tundub. Kui jupike kunagisest kaitsemüürist saab osaks mandrist, võin kaugustes näha kahte laevakuuri. Nad ei tundugi algul kuidagi erilised, kui ma ei teaks, mida üks neist sisaldab. Nimelt Kreeta saarelt on pärit Minose kõrgtsivilisatsioon, mille algus dateeritakse tagasi aastasse 3000 eKr. Parempoolses paadikuuris asubki muuseum, mille peaeksponaat on puust laev, mis imiteerib minoseaegseid laevu. 2004. aastal sõuti sellega siit Chaniast Ateena Olümpiamängude avamist tervitama.
Pilku paremale suunates näen jahtide taustal veelgi laevakuure. Kui oleks sume augustikuu, paistab nende ees valgete telkide meri, sest toimumas oleks nädalane laat, kus üle kogu saare tullakse müüma head ja paremat, küll kodus tehtud puskarit, mett, kooke, juustusid, samas ka vaipasid, käsitööd. Muuhulgas saab ka kasulikku informatsiooni iga väiksemagi saarel asuva vaatamisväärsuse kohta ning otseloomulikult on õhtuti kõikjal laulu ja tantsu kuulda ja näha.
Kui valgeid telke paista ei ole, siis peale uhkete jahtide jääb silm peatuma paadikuuride taustal kõrguva kahekorruselise minareti peale, mis peaks tähistama mošee asukohta. Teades, kui palju kreetalased vihkavad seda pea 300 aastast ajajärku, mil nad olid allutatud türklastele ülemvõimu alla, paneb selline ajaloo jäänuk linnapildis ainult imestusest pead kratsima, sest selle hävitamiseks ei tuleks põhjusi kaugelt otsida. Aga jalutades Agios Nikolause ehk püha Nikolause kiriku juurde, mis türgi okupatsiooni ajal oli linna peamošee, siis selle kõrval ilutsebki turistide rõõmuks seesama minarett. Türgi ajal oli selles sakraalehitises varjul imeks tegev reliikvia, esimese linna tunginud sõjalise-religioosse ordu liikme dervise mõõk, mida peeti pühaks ja imettegevaks. Kahjuks türgi okupatsiooni lõpuga, on see mõõk teadmatus suunas kadunud. Muidugi võib ju oletada, et imettegevad asjad võivad ka ise imeliselt haihtuda, kuid ajalugu tavaliselt selle koha pealt vaikib.
Edasi panoraamvaatel liikudes jõuab pilk vist kõige enim pilkupüüdva hooneni – Kutchuk’i ehk väikse Hasani mošeeni. See 17. sajandist pärit sakraalehitis on ainus tänini Chanias säilinud mošee. Natuke väsinud ta ilme on, värv ja kaunistused on juba ammu teadmatus suunas kadunud, kuid oma kuppelmaastikuga katusel, tekitab ta alati turistides küsimuse – mis see veel on? Kuigi juba sajandeid ei loeta seal enam palveid Meka poole, kuid sellegipoolest tasuks astuda üle lävepaku, sest iga nädal eksponeerivad seal erinevad kohalikud kunstnikud oma kätetööd. Küll võib seal näha maale, ikoone, skulptuure, isegi vaipasid ning otseloomulikult on kõike seda võimalik endale soetada mitte nii väga sümboolse summa eest. Võib-olla minu ilumeel on natuke liiga konservatiivne, aga siiamaani on mulle küll tundunud, et mida andetum on kunstnik, seda kõrgem on tema loomingu hind. Aeg-ajalt neid „eriti kõrgelt hinnatud” töid vaadeldes, tekib minu ajusopis idee, et miks mitte ka ise maailma hakata, pole ju annet eriti vajagi, peaasi et piisavalt tahet on. Kuid see ratsa rikkaks saamise äkkmõte taandub aegade hämarusse, kui ma mošee külastajate peale mõtlen, sest nemad peaksid ju minu „andekaid ja veel andekamaid” töid imetlema ja kas ma ikka suudan midagi positiivset oma plätserdustega pakkuda. Igaüks peaks vist ikkagi oma liistude juurde jääma.
Mošee on koht, mille eest on võimalik endale osta väike lõbusõit hobukaarikuga mööda vanalinna tänavaid. Samuti just siit eest hakkab pihta allvee- ja snorgeldamislaevade rivi, tuleb ainult valida, milline laev on südamelähedasem ja väike meresõit võibki alata. Kui aga pimedaks läheb ja Chania tulesäradesse sütib, on mošee ümbrus meelispaik kõikidele meelelahutajatele – küll tuleneelajatele, räpparitele, kunstnikele, trikiratturitele, pantomiimitegijatele. Samamoodi on mošee sümboliks, mis eraldab tõelised mereäärsed turistilõkse sümboliseerivaid restorane söögikohtadest, kus kohalikud söömas käivad. Kõik, mis jääb paremale on rohkem turistidele mõeldud ja mis vasakule jääb on rohkem kohalikele mõeldud. Mis siis neid kahte söömispiirkonda üksteisest eristab? Otseloomulikult hinna- ja söögivaliku tase ning pole vist vaja palju mõelda, et pakkuda, kummal pool paremini ja odavamalt süüa saab.
Mošee taga ilutseb antiikne Kideoni linnamüür ning kui sammud üles mäkke seada, võib sealt Kastelli mäe 5000. aastast ajalugu imetleda arheoloogilistel väljakaevamistel.
Kui pilguga liikuda kaasa ruttava inimmassiga mööda merekallast, jõuabki purskkaevuga platsile. Sindrivani, nagu seda kohta kohalike seas kutsutakse, on tuntud kokkusaamise koht. On ta ju mere ääres, keset vanalinna ja linna ainus purskkaev, vist ei valmista kellelegi eriti suurt raskust ülesleidmisel. Mul on purskkaevudega eriline suhe ja kuna neid Chania vanalinna peale ainult üks on, siis tuleb mind lausa väevõimuga sellest eemale tirida, et ma sinna ei üritaks ühtegi münt visata ja midagi ilusat soovida.
Kui pilk uuesti majade katustele suunata, võib nende vahelt märgata Chania peakatedraali – Trimartyri torni. Kiriku teeb eriliseks see, et seal on metropoliidi tool, mis annab talle peakiriku staatuse. Peale selle võib kirikus ringi jalutades märgata iidseid ikoone, millest mõnede ette on ketiga riputatud väiksed hõbedased plaadikesed, millesse on sissevajutatud erinevad sümboleid nagu käsi, jalg, laps, maja. Need plaadikesed sümboliseerivad inimeste tänu, kui nende mured on imelisel kombel lahenduse leidnud. Minu arvates võiks kasutada võimalust ning oma sisimast tulevaid palveid vargsi ikooni poole õhata, sest ma usun, et südamest tulevaid hardaid palve võtab Jumal eelisjärjekorras kuulda.
Kuigi Kreetal nagu ka kogu Kreekas valitseb ortodokslus ehk õigeusk, on saarel ka katoliiklasi ning nende Chanias asuv kirik on otse üle tee Trimartyri vastas. Tuleb vaid kangi alt sisse jalutada ning juba ongi näha püha Franciscuse kuju keset lillepeenart seismas. Katoliku kiriku peasaali kõrvalkambri seinalt võib leida neliteist kivist tahutud Kristuse nägu, mis väljendavad tema tundeid teel Kolgatale, vastu oma ristisurmale. Ma isegi ei taha ette kujutada, mida võis Kristus mõelda, minnes vastu oma surmale, omades samas võimet kogu see „teater” oma kasuks keerata. Tema kivist näoilmed väljendavad kannatust ja mingil hetkel ka leppimist oma saatusega, aga tahaks ju nii väga teada, kas kordagi sel viimsel teekonnal ei tekkinud Kristusel ahvatlevat mõtet või kiusatust, muuta enda inimeksistentsi lõpp teistsuguseks. Kunagi oli ka katolikul kirikul oma klooster, mis asus kiriku kõrval, kuid tänapäeval asub seal hoopis Arheoloogia muuseum, kus võib muu hulgas imetleda iidse linna Kideoni väljakaevamistelt leitud värvikirevaid mosaiikpõrandaid.
Chaniat võib pidada teistest Kreeta ja enamuse Kreeka linnadest rikkamaks, nimelt asub seal ka üks väheseid Kreekas olevaid sünagooge. Tänases Chanias eriti alaliselt elavaid juute ei kohta, nende arv peaks kümnekonna ringis olema, sest Hitleri juudi armastuse mõju jõudis ka sellele saarele. Nimelt 29. mail 1944. aastal blokeeriti juudikvartali tänavad ning valjuhääldist kostus karm käsk – tulla kõikidel juutidel majadest välja tänavatele ning jätta kõik oma vara maha. Algselt oli plaanis nad Auschwitzi gaasikambritesse toimetada. Ei oskagi öelda, kas neil vedas või mitte, aga neid transportiv laev sai torpeedo tabamuse Kreeka vetes ning kõik laevas olnud inimesed hukkusid. Kui statistikat veel rääkida, siis natsid hävitasid umbes 94% Kreeka juutidest. Vaatamata sakslaste hävitustööle juutide seas, ei suutnud nad juudi vaimu vaatamata kõigile pingutustele purustada, sest just juudi kvartalis, on minu arvates, kõige lahedamad suveniiripoed, omapärasemad käsitööpoed, kaks toredat raamatukauplust ja parimad restoranid. Peale selle on just seal vanalinna kõige kitsamad, rahvarohkemad ja värvikirevamad tänavad, kus tõeline melu hakkab pihka alles õhtuhämaruses, mil iga ennast natukenegi lugupidav restoran on palganud kohalikud muusikud, kes mängivad lüürat, latot või buzukit sellise innuga, et vägisi kisub jalg tantsusamme tegema. Muidugi kui ettekandja soontes voolab veel kreetalase verd, siis on garanteeritud, et kui ta parasjagu ei suhtle klientidega, teeb ta vahelduseks paar kiiremat tantsusammu ning kaasab ka lauasolijad endaga tantsima. Just selle vaatepildi pärast tasubki mõnda sealsesse restorani kas või kreeka salatit sööma minna, millele peale tavapäraste komponentide on Kreetal lisatud ka miniatuursed saiakuivikud ja lihtsalt nautida seda ümbritsevat melu ning miks mitte ka paar tantsusammu teha.
Minu panoraamvaade lõppeb suure punase kahekorruselise majaga, mille ees poseerib end suur ankur, mis annab kõikidele mõista, et tegemist on meremuuseumiga. Peale laeva mudelite, -maalingute ja -ajalooliste fotode ekspositsiooni on ka ajaloohuvilistel võimalik tutvuda II Maailmasõja sündmuste käigu kreetapoolse versiooniga. Kunagi oli meremuuseumi juurest tõmmatud tuletornini paks metallist kett, mille abil kontrolliti Chania lahesoppi sisse sõitvaid laevu. Selle ketiga tõmbaks minagi piltlikult oma panoraamvaate kokku, öeldes, et just selline mu imearmas väike Veneetsia ongi ja kui sa tahad teada, miks Chaniat just nii kutsutakse, tule ja istu tuletorni trepile ning heida pilk Chania poole.