Mida lähemale Kihnu jõudis, seda suuremad vangerdused pihta hakkasid. Meenutas kaudselt Bingo mängu see ööbimiste paika panemine. Otseloomulikult ei olnud toad kahesed ehk mul oli kõike – kolmeseid, neljaseid, seitsmeseid ja kaheksasi. Tuli välja mõelda mingi loogika, mille alusel jagada tube. Üle poole palveränduritest ma ikkagi tundsin isiklikult, see otseloomulikult kergendas jaotust. Mida ma arvestasin inimesi tubadesse jagades – otseloomulikult, kes on abielus, kes mitte (eelistus kahest tuba saada oli vanematel abielupaaridel), kui vana palverändur on, mis soost ta on. Kooridega oli lihtne, need ma lihtsalt paigutasin rahvamajja. Kuna algul Tiiu ütles, et ta tuleb üheks ööks koos tütrega, siis oli ka nemad rahvamajas. Soomlastega oli ka lihtne, isa Heikki ütles, et kõik noored võivad ühes toas ööbida. Mul läks umbes kaks tundi Exceli tabelis nimedega mängimise peale ning ööbimine oligi paigas. Vähemalt selleks korraks. Mida lähemale Kihnu jõudis, seda rohkem tuli kõnesid või meile, et kas mõni laastav tõbi tabas kedagi või mõnel muul põhjusel, a’la vaja matustele minna või lapsehoidjat ei leitud, seeõttu tuli ööbimise paigutus kogu aeg ümber mängida. Viimase selle sisulise meili sain ma neljapäeva öösel, nii et ei tasunudki seda ööbimistabelit endale printida, sest ma olin aru saanud, et laastavate tõbede vastu võitlemine on võimatu missioon. Muidugi ega sellega muudatused majutuses veel ammendatud ennast ei olnud.
Teel Kihnu tuli kõne Rakverest, et neil ei saa üks tulla. Teisel suri lähedane inimene ära. Kuidas sellise juhtumi korral on mul ette nähtud toimida? Kohe mõtlen välja strateegia, sest midagi sellist ei ole mul ennem juhtunud. Õnneks Kihnus on õigeusu kirik ja meil on olemas spetsiaalne surnute nurk, kus loetakse hingepalvet. Ainult ma ei osanud öelda, kuidas toimub see palve lugemine kui kadunuke ei ole õigeusklik ja millal me täpselt seda teeme, aga ma lubasin Kihnu jõudes sel teemal preestriga rääkida.
Kuidagi traditsiooniks on muutunud, et mingil x põhjusel jääb keegi praamist maha. Nii juhtus eelmine aasta ja ega seegi aasta teistmoodi olla ei saanud. Tuli Tiiu kõne, et nemad jäid maha ja ööbivad Munalaiul ja tulevad hommikusega.
Kui peaaegu oli majutus paigas, siis teine suur küsimus, millega tuli tegeleda, oli transport Munalaiule. Tuli välja, et millegipärast ei olegi võimalik tpiletist osta piletit Pärnust- Munalaiule, aga kui Pärnu bussijaamas kassasse minna, siis pidi targaks saama ehk siis antakse teada, millal see nähtamatu buss sadama ja suvepealinna vahel vurab. Ei tundunud just parim võimalus, mida promoda. Seega tuli järgida eelmise aasta varianti, et küsida kõigilt, kes on autoga minemas, kas neil on vabu kohti ja sokutada siis neile need, kes ise transporti ei leidnud Munalaiule. Samuti tuli pabereid vaadata ja mõelda, kui palju mul kastiautot läheb saarel vaja.
Foto Haldi Leinus
Ja oligi kätte jõudnud aeg, sõita Kihnu. Mul on alati rõõm, kui Triin on nõus tulema, siis tähendab see ka seda, et EELK LNÜ punane buss stardib palverännakule ja mul on võimalus osad transpordita palverändurid ka sinna bussi paigutada. Kuna ma kõiki bussi peale minejaid teadsin, siis ma ütlesin, et start on 11.00, aga peab varem kohale tulema konsistooriumi juures. Kui ma ise jalutasin 20 minti varem kohale, siis juba luuras ümber maja Pille, nii et reaalselt olime me kõik juba 11.00 Triinu suureks üllatuseks bussis ja valmis palverännakule minema.
Vahepeal oli oluliselt vähenenud nende arv, kes lõunase laevaga tulid ning selle võrra suurenenud õhtuse laevaga tulijate arv. See tähendas seda, et vajadus tellida kastiautot jäi ära. Kui magamiskohad kätte olid jaotatud, oligi aeg minna muuseumi, kuhu ma olin tellinud meile giidi. Ma ei ole ise ammu kellegi teise ekskursioonil käinud, aga ikka vahe on suur, kas ma jalutan muuseumis niisama ringi või keegi räägib, mis saarel tegelikult toimus ja siiamaani toimub.
Kuna ilm oli ilus, aegatiba õhtusöögini oli, siis tekkis mõte, et lähme ikkagi ujuma ning kõik, kes me teele ette jäid, võtsime endaga kaasa. Tõeline kiirreageerija oli Hele, kellele me hõiskasime auto aknast, kas sa ujuma tahad tulla ja juba ta jooksiski autosse. Kuna ma olin eelmine Kihnu reis ujumas käinud, siis umbes ma mäletasin, kuidas läbi metsa randa saada ja voila jõudsimegi kohale. Vesi oli imeliselt soe ja ma ei saanud vastu panna kiusatusele, et läheks ka ujuma. Mõte ja teostus oli hea, aga ega ma selle peale ju ei mõelnud, et öö tuleb veelgi ilusam. Siis kui päälinnas oli 30 kraadi, suutsin ma rannas endale köha saada. Ära küsi, kuidas, aga ma sain. Ükskõik, mida ma ei ole proovinud, jätkuvalt on mul köha. Kindlasti ei aita giidiks olemine kaasa, sest ilma ei saa ekskursiooni läbi viimiseks valida ja häält peab ikkagi tegema nii tuulte tallermaal kui vihmasajus. Tagasiteel õnnestus meil mingi plastmass osa autopõhja all ära sõita. Hele läks välja ja korjas selle üles, väites, et seda tükki vaadates, on näha, et see juba ammu oli murdunud ja ainult väikse osaga oli veel auto põhja küljes kinni. Pealegi see plastmassist ehk nagu ma aru sain, pointless osa niikuinii. Võrreldes Hiiumaal juhtunuga, oli see suht väike kadu.
Jõudiski kätte aeg minna õhtusele laevale vastu ja kuidagi õnnestus nii, et meie auto jäi esiautoks ning otseloomulikult sõitsime me õigest tee otsast mööda ja avastasime end saare keskelt poe juurest. Lohuseks oli pime ja mis saab järgi sõitvatel autodel ikka selle vastu olla, kui avastada ööpimeduses Kihnut. Mingi hetk sain ma kõne, et keegi oli ka jõudnud poeni ja enam ei tea, kuhu tulla. Õnneks see tee Tollini oli mul juba täitsa selgeks saanud.
Omamoodi challenge oli keset ööpimedust ööbimiskohti välja jagada. Me olime paigutatud nelja majja ja see öö oli ikka kottpime. Puhkemaja oli kollane, reaalselt, kui keegi just tuld põlema toas ei pannud, polnud seda maja nähagi. Kirjeldasingi, et kuskil seal on maja, mida sa praegu ei näe ja seal on sinu tuba.
Oligi kell peagu 22.00 saamas ja aeg minna kirikusse, alguspalvusele. Autode juures tuli välja, et ühe auto kaasreisija on kadunud. Ehk saatsin teised ära ja läksin sinna imeilusasse kollasesse majja teda otsima. Alustasin taktikaliselt kõige kergema variandiga, hüüdsin ta nime. Nulliring. Siis hakkasin toast tuppa käima, see taktika tõi mingi hetk edu. Leidsin ta magamast. Algul ta ütles, et ta ei tule, aga see ei olnud valikutes seekord. Peale palvust, oli mul võimalus kõiki tervitada neljanda oikumeenilise palverännaku avapalvusel.
Tagasi jõudes turismitallu, jäi taluõu suht kiirelt tühjaks, sest tuli ju hommikul kell 06.30 valmis olla rännakuks ning need, kes kohvi soovisid, siis nemad pidi veelgi varem üles tõusma.
keset seda pimedust, oli selline päkapikk otsib onni tunne, sest need, kes varem jõudsid, valisid endale toad ja võimalus oli, et oldi kolmeses toas ning üks toanaabritest saabus hilisema laevaga. Kuna ma ei küsinud, kuhu nad oma toa valisid, siis kui nr 3 saabus, läksin majja ja mis mul muud üle jäi, kui toanaabrite nimesid hüüda, vaikus. Jäi kokkulepe, et siis kui avapalvus on läbi, ma otsin toanaabrid üles. Tuleme palvuselt, seisan toanaabriga maja ees, keda ei ole, on toanaaber nr 3. Palun talle helistada, telefonile ei vasta. Hakkab juba naljakaks, et nüüd kui tuba leitud, ei ole palverändurit, keda sinna panna. Kui ma juba mõtlesin, et ma annan alla, jalutas ta mulle pimedas vastu ja teatas, et ta oli otsustanud dušši alla minna. Saab ka nii, igatahes oli tal nüüd ööbimiskoht olemas.
Muidugi ei tähendanud, et kõik magama läksid, igatahes oli neid, kes tee rituaalist tulid osa saama. Selleks oli Annika isegi kaalu Hiiumaalt kaasa võtnud, et õige hulk ingverit ikka tee sisse riivitud saaks. Tee nr 1, oli tõsine tuld sülgama panev tee, ega Hannesse tee nr 2 eriti parem ei olnud, sest sinna oli lisatud mitme eest rohelist teed. Kuidagi me need ära jõime keset sääskede rünnakut. Ma mõtlesin, et see rünnak on ajutine anomaalia, siis hommikul sain ma aru, et see oli köömes sellega võrreldes, mis siis pihta hakkas.
Ühe paiku tasus mõtlema hakata, et võib-olla on aeg magama minna, aga see oli geniaalne plaan, mille teostus väga nadiks jäi. Kindlasti mängisid ka need imeteed oma osa, aga enamjaolt päevase ujumise tagajärjed tuletasid end terve öö meelde.