Kihnu palverännaku idee sai kindlasti alguse Ruhnust. Vähemalt Ruhnu palverännaku lõpus ma pakkusin, et järgmine aasta kohtume arvatavasti Kihnus. Ennem kui ma ise mandrile tagasi jõudsin, oli isa Heikki juba agaralt lobitööd teinud, sest tema oli tagasi saabunud laupäeva õhtul ning oli isa Justinust näinud, kellele ta oli teatanud, et järgmine kord tuleme Kihnu. Kui ma nii kaugele jõudsin, et Justinusele helistada, ei jõudnud ma teisest lausest kaugemale, kui ta juba ütles, et ma tean, miks sa mulle helistad. Igatahes, väga hea lobitöö, isa Heikki.
Tavaliselt algab palverännaku ettevalmistus vaimulikuga suhtlemisest, kui talle idee ei meeldi, ei olegi rohkem midagi teha, tuleb uus sihtkoht leida. Siiamaani on kõik ideega nõusse jäänud. Mina teadsin, et Justinus on Vändra ja Kihnu preester, aga ma ei tulnud selle pealegi, et sel väiksel saarel on kaks preestrit ja nr 1 on hoopis isa Viktor Setomaalt. Mis siis ikka, järgmine kõne sinna. Vaatamata kahe preestri olemasolule, ei ela neist kumbki saarel ning seetõttu tuli leida aeg, millal kindlasti üks neist on saarel. Õnneks pühasid on õigeusu kalendris kohe mitme eest ning isa Justinus pakkus välja 6.-8. september, sest just siis on Jumalaema sündimise püha.
Kaks eelmist aastat olen ma tikutulega me preestreid otsinud, kes võiks tulla meie enda kirikut esindama palverännakule. Muidugi alati aitab mind hädast välja isa Heikki, sest tema on palverännaku raudvara, igakord kohal koos paari auto täie soome noortega. Seekord jäi see otsimisrõõm ära, sest Kihnu on õigeusu saar ja vähemalt liturgia jaoks olid mul vaimulikud olemas. Muidugi rõõm oli, kui isa Aleksander teatas, et tema tuleb ja teeb kogu palverännaku kaasa. Pühapäevasele liturgiale saabusid nii metropoliit kui ka piiskop Aleksander, seega võib öelda, et kõik olid kohal.
Kui vaimulik on nõus, siis järgmiselt läheb kõne vallavanemale, kelle abi on kindlasti vaja sellise ürituse organiseerimisel, sest üks asi on vaimulik nõusse saada, kuid samuti on mul vaja toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile leppisin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.
Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma tema abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.
Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et minna saarele rada paika panema ja detaile arutama ehk nemad arutasid, mina kribasin kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kohalik ikka teab, kus õige rada läheb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust.
Kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema praamiga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.
Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal täiendamas neid ka Vallo, kes kõik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverändurid liiguvad või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingeid aegu oletada, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.
Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis oli plaan, et nemad võiksid laulda peatuspaikades. Koore oli kaks ja valikuid oli kaks – Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Ma ei jõudnud isegi küsimust esitada, mis see laul küll olla võiks, kui juba ma kuulsin vastust – Mere pidu. Kui Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile palveränduritele laulusõnad laiali ja palun ära õppida.
Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks et seda plaani kinitada, läksime Annelyga pärast koosolekut Lohu Ella juurest läbi, et temalt uurida, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?
Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et miks mitte muusikakooli lapsed?. Tundus, hea plaan olevat.
Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et tema
toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile lepin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.
Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma sinu abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.
Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et ma tulen kohale ja paneme raja paika ehk nemad panevad paika, mina kriban kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kui saare elanik ise raja paika paneb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust. Kuna kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema laevaga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.
Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal istumas ka Vallo, kes käik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati ning Kihnu kaardile teekonna peatuspaikade riste tegid ju nemad ise. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverännak liigub või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingid ajad öelda, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.
Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis nemad võiksid laulda kuskil punktis. Selleks oli olemas kaks kohta – Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Mere pidu oli kohene vastus minu küsimusele. Seega Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile laulusõnad laiali ja palun ära õppida.
Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks me Annelyga pärast koosolekut läksime Lohu Ella juurest läbi, et korraks arutada, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?
Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et ma võiksin saada muusikakooli lapsed mängima. Tundus, hea plaan olevat.
Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.
Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.
Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.
Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.
