KUMU

Eesti Kunstimuuseum (Kumu) asukoht Kadrioru pargi (ajalooline ja klassikaline) ja Lasnamäe (modernne ja industriaalne) piiril sümboliseerib Eesti kunsti teekonda. Alumised korrused tegelevad baltisaksa ja varajase eesti kunstiga, liikudes ülespoole läbi nõukogude aja kuni tänapäevaste eksperimentideni välja. Hoone keskmes on suur ringjas siseõu, mis sümboliseerib foorumit või kohtumispaika rõhutades, et Kumu ei ole suletud varakamber, vaid avatud kultuurikeskus, kus toimub pidev dialoog ühiskonna, ajaloo ja kunsti vahel.

Kumu püsiekspositsioonid on koostatud nii, et need katavad pikki ja olulisi ajaperioode. Lisaks püsiväljapanekutele toimub muuseumi erinevates saalides aasta jooksul 8–10 vahelduvat ajutist näitust, mis toovad külastajateni maailmatasemel kunsti ja värskeid teemasid.

Kolmanda korruse püsinäitus “Identiteedimaastikud” (1700-1945) keskendub ajastule, mil Eesti oli piiririik ida ja lääne vahel. Kõik saab laguse installatsioonist “Puri”, kus eksponeeritakse baltisaksa mõisaportreesid, põimides nende lugusid meie omadega ja näidates kahe kultuuri vastastikuseid mõjusid. Näitussaalis edasi liikudes kohtume Eesti suurkuju Johann Köleriga, kes rajas eestlastele tee Peterburi kunstiharidusse, ning liigume läbi ärkamisaja ja iseseisvusaastate kuni hetkeni, mil vabaduse asendas okupatsiooniaegne hirm.

Neljandal korrusel on kaks püsiekspositsiooni. Esimene on “Konfliktid ja kohandumised” ehk nõukogude aeg 1940-1991. Nõukogude okupatsioon tõi Eesti kunstimaastikule drastilised muudatused, surudes peale ametliku doktriini nimega sotsialistlik realism. See ei olnud lihtsalt stiil, vaid kohustuslik meetod, mis pidi kujutama elu “helget tulevikku” ja nõukogude süsteemi ülimuslikkust. Kuid mis toimus tegelikult fassaadi taga ja kuidas kunstnikud sellega kohandusid? Nõukogude propaganda paradiisi-lubadused olid kaugel tegelikkusest. Küüdistamist või okupatsiooni koledusi ei tohtinud avalikult kujutada. Seetõttu jäid need teemad aastakümneteks peidetuks, ilmudes vaid üksikutes salajastes töödes või sümbolite kaudu, mida mõistsid vähesed. Millised kunstivoolud olid lubatud ja millised mitte soovitatud? Autentse atmosfääri loomiseks on näitusel mustvalgetest fotodest ja videotest koosnev ajakoridor, mis aitab nõukogude aega vahetult meelde tuletada või tundma õppida. Teine Kumu neljanda korruse püsiekspositsioon „Tulevik on tunni aja pärast“ viib külastaja tagasi tormilistesse 1990ndatesse, mil Eesti taasiseseisvumine vallandas kunstimaailmas plahvatusliku vabaduse ja eksperimenteerimise laine. See oli murranguline ajastu, kus varasemad ideoloogilised piirangud kadusid ning kunstnikud said esimest korda piiramatult katsetada uute meediumitega, nagu video-, foto- ja helikunst.

Kumu külastab saab kombineerida Kadrioru kunstimuuseumi külastusega.

Kumu piletihinnad leiad siit.