Ma ei teagi, kummal see idee tekkis, aga mingi hetk eile leidsime me toanaabriga, et ka mina kannan tänasel fotosessioonil siidisari. Õnneks on Asha hindu, seega ainult kohvri avamise vaev ja siidisaride valik missugune. Eile õhtul toimuski kleidiproov. Ma ei olud kunagi selle peale mõelnud, et peale meetrite viisi riiet on tegelikult vaja veel üht sariga õiges toonis toppi ja sari alla kas seelikut või pükse, mitte et siin üleöö külmaks oleks läinud, aga lihtsalt tuleb sari millegi külge kinnitada. Kui sarisid vaadates, tundub, et mis see siis ära ei ole, keerad aga riide paar korda ümber iseenda ja küll see sari ise oma õige stiili ja kuju võtab, aga tegelikult täitsa raketiteadus teine. Kõigepealt tuli paremalt eest hakata riiet kas siis seeliku või pükste vahele toppima ja niimoodi, et ring endale peale saaks. Mingiks hetkeks tuli unustada kõik need vahepealsed meetrid riiet, tavaliselt on sari nii 5,5-6 meetrit pikk ja tegelda viimase meetri-pooleteisega, millest tuli neli ühelaiust volti teha ning vasakule õlale haaknõelaga kinnitada, nii et need meeter-poolteist selja taha rippuma jääks ja eelnev osa minust siis põiki üle rinna jookseks nagu missilint, aga mitu korda laiem. Kuna lõpp oli paigas, siis tuli enda ette jäänud meetrid ära voltida, peaks nii kümmekond volti tekkima ning need toppima umbes naba juures seeliku või pükste sisse, oleneb mida sari all kanda ja siis haaknõeltega igaks juhuks kinnitada. See saba, mis selja taha rippuma jäi, võib tegelikult kanda parema käe peal, aga kuna minu ees olevad kümmekond volti olid maani, siis enamus ajast tegelesin mina sellega, et üritasin käies hoida siidisarja tiba õhus, et ma kogemata selle peale ei astu ning ninali ei käi. Kui sari oli ok, siis tuli tegelema hakata asseksuaaridega, otsa ette kleepisime punase täpi, kaela läks pärlikee ja kätte hunnik kullast karrast käevõrusid. Kusjuures sariga ei saa kontsakingi kanda, sest sari peab maani olema. Lõpptulemusena jäin ma väga rahule, kuidagi imekombel oli mul must siidisari, punase mustriga ning äärest jooksis oranz jutt, mis ühtis väga hästi mu küünevärviga.
Kui ma hommikul tundi saabusin, jäi assistent mind imelikult vaatama ja küsis, mis toimub, sest vist sellise kallihinnalise siidisariga igapäev ringi ei käida, pealegi kui kandjaks on blond eurooplane. Sari kandmine tekitas erilise tunde, algul ma arvasin, et ma ei julge istutagi, et lihtsalt seisan nurgas nagu toakaunistus või muumia. Aga tegelikult oli selline eriline tunne, nagu oleksin Kleopatra taaskehastuseks saanud.