Ilma ennustamine on ikka üks tõsine bingo mäng, tundub, et igaüks  panustab vastavat oma sisetundele ja lõpptulemus on nagu alati ehk kui peaks päike paistma, sajab vihma ning kui peaks vihma sadama, siis on ka kohalik tornaado kohale hiilimas. Nii Eesti ja ka Norra ilmateade teatas, et 3.07. sirab päike ja on tõsine rannailm, siis mida lähemale jõudis Pärnu, seda pilvisemaks läks taevas. Kuigi ma üritasin taktikat, et magan ja loodan, et vihmapilv läheb ka magama, aga Pärnusse jõudes, läks nagu alati taktikaliste plaanidega ja mul ei jäänud muud üle kui kotist vihmakeep välja otsida ja vaikselt soiguda, oleks ikka võinud vihmavarju ka kaasa haarata. Samas mu suur vihmavari ei jäta  just eriti pädeva purjetaja muljet, muidugi sellise blondi turisti oma pingutab ikka välja küll.

Meie kokkusaamise koht oli keskpark, mille asukohast on igal pärnakal oma arusaam, nii et lõpus ei jäänud mul muud üle, kui teha kurba nägu värvipoes ja paluda võimalust korraks netti piiluda, et olla kindel, et park on ikka seal, kus mina arvaasin, et ta olla võiks. Nagu eestlasele kohane olin ma kokkusaamiskohas varakult platsis, nii umma 10 minutit ennem õiget aega, aga keda ei olnud, olid me purjetamise koordinaatorid ja teised osavõtjad. Muidugi esimesena kohale jõudmise ainuke pluss on see, et ma saan valida, kuhu kõik teised kogunema hakkavad. Kuna vihma ikka sadas, siis otseloomulikult tuli ennast puu alla sisse seada. Jäi mulje, et eestlased on ainsad, kes enam vähem ajast kinni pidasid, sest nt me koordinaatorid jõudsid nii poole tunnise hilinemisega, aga kui nende hilisemat käitumist vaadata, mis enamjaolt põhines lausel , be flexible and happy, siis jõudsid nad eriti vara omadega kohale. Lõpp tulemusena oli meil kolm eestlannat ja kolm lätlast ning kuue peale meie ainuke mees ehk national treasure Kris. Kui ämma kohta käis ilus lause – et ämm on kõige väärtuslikum, mis sulle antud on. Kuna kõik väärtuslik tuleb maha matta, siis matame ämma ära. National treasure tuleb tavaliselt vaenlaste eest ära peita, meil eriti sellega vaeva näha ei tulnud, selle eest kandis ta ise hoolt, et aeg-ajalt lihtsalt kadus ära. Kuigi igal eestlasel on vähemalt üks kodustatud soomlane, siis seekord meil soomlast kodustada ei õnnestunud, mitte sellepärast, et me saamatud oleksime olnud, aga lihtsalt skandinaavlasi seltskonnas ei olnud, seega pidime me leppime olemasoleva valikuga ja kodustama lätlase Zane 😉 Asi seegi …

Koordineerimises olid me tuutorid ja koordinaatorid ikka eriti tugevad, sest kes see geenius muidu oleks tulnud selle peale, et kui laeva saab kell 18, et saame õite 15 keset vihmasadu kokku. Selle peale annab ikka tulla. Mis meil muud üle jäi, ega vihma käes kõike kolme tundi ikka istuda ei jõua, seega kolisime oma killavooriga raamatukogu katuse alla. Eestlane oleks küll raamatukokku läinud, aga kangekaelsed tulevased purjetajad leidsid, et ikka istume ja naudime vihma ja tuult, harjutame järgmisteks päevadeks. Mingi hetk said tutvusmismängud läbi ja oli aeg viimaseid ostusid teha, enne laevale minekut, sest oli ju meid ootamas viis päeva veegani elustiili, mis minu nägemuse kohaselt on taimtoitumise äärmus, sest keelatud on ka piima, munatooted.

Kui me lõpuks võtsime suuna uue kodu poole, oli ilm juba tõsiselt talviseks läinud, nii et enamus meist 30st oli vahepeal riideid vahetamas käinud, sest ilmateate lubatud soojakraadid olid küll Pärnust kaarega mööda läinud. Ma olin vist korra laeva reklaampildilt näinud täis purjeis, siis ilma nendeta oli kuidagi hale. Kai peal loeti meile esma reeglid ja tervitus sõnad ära ning siis võis juba laeva kajutit otsima minna. Võib ju viis korda pakkuda, kes esimesena kajuteid valima jõudis. Ega möku ei tasu kunagi olla, seega olin ma kõige esimene meile kolmele eestlasele ja ära kodustatud lätlasele uut kodu otsimas. Õnneks suutsin ma valida kajuti, kus oli 12 päästevesti, kasuta kuidas tahad, kui me 115 aastane purjepaat mõtleb järsku allveelaevaks hakata. Kui mulle tundus, et ma häda korral suudaks meie ülemisest kajutiaknast välja ronida, siis lätlane arvas, et tema ikka nii kõrgele ronida ei suuda. Kahjuks ta veel ei teadnud kellega ta kajutit jagamas 😉

Esimese õhtu kokkamis- ja nõudepesu toimkonnad olid vabatahtlikud, nii et eesti naised leidsid et üle pingutada ka kohe ei tasu ning ega me lätlasel muud üle ei jäänud, meiega ühtemoodi mõtlema hakata. Kuna laeval oli neli purjemeeskonda, ehk esipurjed, kaks meeskonda keskmist purje üles-alla upitama ja neljas meeskond pidi tegelema tagumise purjega. Kõige tegijam tundus esipuri, kus osa ajast tuli laeva ninas võrgus kiikuda ning tundub, et sinna oli ka kõige rohkem tahtjaid. Et ikka keegi teisi purjesid ka üles sikutada tahaks, moodustasid me neli tuutorit nelinurga olles siis igaüks ise nurgas ning nüüd tuli teha valik, kelle juurde minna. Seekordset valikut ei olnud üldse raske teha, tuli kasutada sama taktikat, kui jalgpalli fänniks hakkamisel ehk tuleb olla selle meeskonna poolehoidja, kus kõige rohkem ilusaid mehi on. Kuna seekord oli ainult kahe mehe vahel valida, siis ei olnud isegi vaja pingutada. Kuna kodustatud lätlane oli juba minu saabas, siis üle peade hõiskasin Dinale, et lähme ilusa mehe juurde ning tuli välja, et tema oli sama mõelnud ning jälle olime me esireageerijad. Ja tuligi välja, et ilus mees on esipurje tiimi juht, võib ju väita, et mu nina ei vedanud mind ka seekord alt 😉  Sellega me ilusate meeste jaht veel ei lõppenud, tuli ikka Pärnu jahtsadamas kõik jahid üle vaadata, aga leidsime neljakesi, et ei ühtegi noort kaptenit, kelle nimel oleks tasunud isegi naeratada. Nii et laevavahetusest ei saanud isegi unistada.