Iirimaa on siiamaani minu jaoks seostunud kalkunite pakkimisega ennem jõule, kus mõnikord elevandi suurust külmast kanget kalkunit tuli imepisikesse kilekotti toppida. Kus iga lõuna sai kiirkeedumakarone süüa, ime et ma neid siiamaani veel suudan seedida. Viimati serveeriti neid mulle Indias seenepasta nimel all. Äratundmisrõõm oli missugune, kahjuks jäi enamus delikatessi küll söömata. Muidugi meenub kohe ka see tunne, et kogu aeg on külm ja nii 12 tundi järjest, vaatamata sellele, et kummiku sisse oli teine maailma kaasa pakitud või kuidas muidu nimetada seda meetrite viisi kätterättpaberi kerimist ümber jala, mida päädis hunnik vannimütse. Ma siiani imestan, kuidas kogu see kupatus üldse sinna kummiku sisse ära mahtus.

Kui ma öösel surnuaialt jõudes järsku tehase värava ees seisin, oli see omamoodi ootamatu, aga sellist heldimustunnet küll ei tekkinud, et pakiks õite ühe kalkuni ära 😉 Samas ilma selle tehaseta ei oleks ma uuesti Iirimaal, seega eks see kalkunipakkimine oli järgmise loo algus. Aga järgmine kord paluks uut algust natuke soojemas temperatuuris ja ilma kiirkeedumakaronideta 😉

Vaatamata sellele, et minu ilmateated tõotasid ilusat päiksepaistelist ilma, siis Iirimaal olid hoopis teised plaanid varuks ehk viimased 48 tundi ainult sadas ja minul kui tõsisel külmavaresel ei jäänud muud üle, kui talvejope laenata. Kuna selline vesine suusailm ei tõotanud olla just motikaga ringi kihutamiseks parim versioon, siis tuli plaane muuta ja osad tulevikku edasi lükata. Kuid seetõttu sattusin ma teatrisse täitsa-täitsa juhuslikult, sest kino ukse taga linastuvaid teoseid põrnitsedes, ei tekkinud ühtegi kuulutust vaadates selline tunne, et tahaks tõesti seda näha. Ja siis jäigi kohalik teater ette, kus viimast korda mängiti Samuel Becketti “Lõppmängu”. Üks sürrimaid etendusi, mis ma näinud olen. Pime isa keset tuba, poeg, kes täidab teenri rolli ja vanaisa, kes elab prügikastis, keda koeraküpsistega toidetakse – ürita väita, et nii peabki olema 😉  Ma kuni lõpuni ei olnud kindel, kes on neist elav ja kes on elav surnu. Tundub, et peab vist ikka raamatu võtma ja asjad endale selgeks tegema.

Mul on tunne, et iirlastel meeldib mööda pubisid käia ja kuna lubatud on ikkagi teatud promillid veres, kui ma õigesti mäletan, siis kaks klaasi õlut on täitsa ok, kolmanda võib ka juua, kui vahepeal midagi sööd ning siis koju sõita. Igatahes üks lahedaid elamusi oli viimase päeva õhtul, kui ma sattusin nn rahvamajja, kus umbes kakskümmend erinevas vanuses pillimeest oli koos musitseerimas. Noorim neist oli umbes kuuene ja vanim üle kuuekümne. Ja oleks nad siis ühte pilli mänginud, ei kus sa sellega, vahetasid nagu mööda minnes neid. Tahan mängin viiulit, tahan puhun flööti või vilepilli, vahelduseks tõmban näpud üle mandoliini keelte ja kui vaja mängin trummitaolist instrumenti. Kui lugu lõppes, hakkas keegi uut mängima ja siis temaga ühineti. See on hetk, kui minus tekib heas mõttes kadedus ning ma ei saa oma lõõtsa paari looga üldse löögile, võib-olla ainsana triangli löömises pakuks olematut konkurentsi.

Ryan suutis mind ka tagasiteel üllatada, kuna ma jõudsin üpris viimasel hetkel lennujaama ja olin sabas viimaste seas, siis lennukisse jõudes, marssisin ma kohe keskele, sest kui istekoha oleks veel leidnud, siis kohvrit ei olnud küll kuhugi sokutada. Suprise, suprise, keskel ootasid mind juba tuttavad sildid, et parimad kohad on reserveritud. Aga jälle meesstuujard, kellelt ma otse küsisin, kas mul üldse on mingi võimalus, sinna istuma pääseda. Ma ei saa öelda, et ma oleks suutnud teda ära võluda, sest mul oli tõsine padjakas, natuke külm, sest ma olin alal 2 , 5 tundi lennujaama motikga sõitnud. Sellise olematu välimusega, ei anna eriti midagi korda saata, ta raputas pead, ütles, et eriti võimalust ei ole, aga siis näitas käega ühe neist reserveeritud silti omava istme peale ja ütles, te võite sinna akna alla istuda. Tundub, et annab ka laineid sellise padjakaga lüüa 😉 Aga ega need lainelöömised selleks korraks veel läbi ei olnud. Kui ma silmad uuesti lahti tegin, paistis juba armas kodumaa ja aeg oli lennukist maha minna. Stjuardessile aitäh öeldes, tahtsin ma kohvrit  haarata, kuid nägin, et keegi mõtles täpselt samamoodi kui mina ja ma kuulsin kõrva ääres häält, ma aitan teid. Kui ma oma potentsiaalse kohvrikandja poole vaatasin, ei olnud ta keegi muu, kui lennukikapten. Nüüd segunes mu padjanägu tõsise hämminguga ja ma uurisin, et on ta ikka kindel selles, et ta tahab mu kohvrit lennukitrepist alla tassida. Naeratusega teatati mulle, et otse loomulikult ja nii ma jalutasingi kaks kätt taskus lennukitrepist alla selja taga lennukikapten mu kohvrit tassimas. Tundus, et Ryanairil oli kaval plaan mind ära võluda ja põhimõtteliselt see ja tal õnnestus 😉