Sügis-talvel oli laua peal paar ideed, kus võiks 2023. suvel palverännak toimuda. Üks ideedest oli Piirisaare, mõte oli veel minna sinna kanuudega, aga kui Peipsil oleks väiksemgi lainetus, siis järsku satume itta. Kes see sõja ajal ikka itta vabatahtlikult läheks. Pealegi on saarel vanausulised, kes ei kuulu EKN’i alla ja ei ole õrna aimugi, kuidas ma selle palverännaku idee neile maha müüks. Pealegi selle plaani juures oleks pidanud me mandril ööbima. Kuna Peipsi ei ole just Tallinn, oleks korraldus veelgi uusi väljakutseid pakkunud, seega tuli see idee ootele panna. Mingi hetk jäi lauale Naissaare idee.
Vastutavate õpetajatega kokkusaamine EELK Rootsi-Mihkli kirikus toimus selle aasta algul ja sai läbi 10 minutiga. Uksest välja tulles olin ma tõsiselt hämmingus. Reaalselt peale selle, et kuupäev sai paika, ma muul moel eriti targemaks ei saanud ehk kõik, mis mul vaja oli, oli ka uksest välja astudes ikka veel puudu. Pealegi pidin ma palverännaku kontseptsiooni ümber muutma ehk kolmest päevast sai kaks. Mis mul väljakutsete vastu ikka olla saab. Ööbimise leidmisega läks kõige kiiremini, sest Edat ma teadsin juba varem. Algselt oli mul plaanitud liinilaevaga kohale sõit, aga mingi hetk tuli kiri, et reedel ehk 08.09 laev ei sõida ning kas te ei soovi kuupäevi muuta. 08.09 on Neitsi Maarja sündimise püha ehk kabeli templipüha, see järgi valisin ma palverännaku aja. Seega tehing tuli pooleli jätta ja uus võimalus leida. Kuna ma teadsin Andrest, siis ma uurisin võimalust Monikaga minna. Lõpuks oli mul laev ja ööbimine, materjaalne pool tagatud, aga kõik muu ootas veel ime sündimist.
Augusti algusest hakkas pihta päkapikk otsib maja ja maja haihtub totaalselt – stsenaarium ehk kuidas ma üritasin Rootsi-Mihkli kirikuõpetajat Patrickut tabada. Saadan meili ei kuhugi. Helistan, suht väike võimalus, et võtab vastu, tagasi pigem ei helista. Saadan sms, ei kuhugi. Kui ma kätte lõpuks sain, siis hea, et ma rääkides istusin Vabaduse väljakul piirde peal, muidu oleks kopsti pikali kukkunud. Nimelt sain teada, et ta unustas mulle ütlemata, et tegelikult palverännu ajal on ta Kasahstanis. Mees, kes mulle raja pidi valmis mõtlema, on Austraalias ja teda kätte ei saa. Lohutuseks ütles Patrick, et küll Jumal aitab palverännaku ära korraldada. Giidina ma sellele kaardile panustada ei saa, ma tahan, et mul reaalselt on asjad olemas. Minu nimi on selle ürituse taga, seega pean ma lubatud asjad kasvõi ei kuskilt tekitama. Ma orthodoksina olen küll imede usku, aga … Patricku jutu peale helistasin ma abiõpetaja Tõnisele, kes Patricu plaanidest ei teadnud mitte midagi ning Austraalia mehest ei olnud ta kuulnudki midagi. Ehk jälle olid mul tühjad pihud. Palverännak aina lähenes ja mul ei olnud isegi rada olemas. Kui ma ütlesin, et mul on Eda juures bronn, siis soovitas Tõnis temalt küsida, et küll ta aitab raja välja mõelda.
Tegelikult oli see hetk, kui ma mõtlesin, et liidan 1+1 kokku ja tulemus näitas, et kirikul on täitsa ükskõik, kas me tuleme saarele või mitte. Kui ma oma kalendrit vaatasin, siis nii 8. kui ka 9. on kruiislaevad sees. Mul ei ole raske paluda end tagasi giidina graafikusse tõsta, rahaline võit missugune ja saata kõigile reganutele kiri, et kahjuks jääb palverännak ära. Ma ei pea end pooleks ponnistama, et saarele välja ujuda ja see kõik ära korraldada. Ma lasen lihtsalt rahad tagasi maksta ja ütlen, et ma ei suutnud korraldustöödega hakkama saada. Samas mõtlesin, et teen viimase katse, kui ma siis saan ka mingi häma vastuseks, millega ei ole midagi peale hakata, siis tunnistan kaotust. Nii ma Edale kirjutasingi oma muredest, et mul on rada vaja ja kirikuvõtit. Vastus tuli, et Karl mõtleb raja välja ja võtme saamiseks on vaja Tõnisel saata üks sms saarele ja mulle antakse võti. Reaalsus oli, et mingi päev tuli tundmatult nr sms, et ma olen väga h. Minu jaoks h tähendab haige. Selle peale saatsin ma vastuse, mis ma selle informatsiooniga peale hakkan. Siis tuli uus sõnum, et h tähendab hõivatud ja et ma tegeleks selle võtme saamisega ise. Nüüd ma sain aru, et kirjutajaks on abiõpetaja. Huvi pärast kirjutasin, et kas ta on ikka kindel, et ta reedel saarele teenistust jõuab pidama. Ma ei oleks üldse enam üllatunud olnud, kui oleks vastuseks tulnud, et nii hõivatud, et ei jõua. Aga tuli vastus, et 34 minutit peab teenistuse ära.
Karlilt sain ma varsti kirja koos punktide ja koordinaatidega, mis Google mapsi pannes tekitas tõehetke, et Google ei ole parim sõber Naissaarega. Aga siis mulle meenus Tavo ja saatsin talle kirja, kas sa oleks nõus mind aitama kaardilugemises. Mitte et ma ei saaks hakkama, aga lihtsalt kõike muud jälgides, võibolla jookseb skeem mingi hetk kokku. Minu rõõmuks Tavo oli nõus. Nüüd tuli veel bingot mängida ja palveteemad välja mõelda, vaatasin neid punkte, kuhu me lähme ja ootasin inspiratsiooni, et mis võiks olla palveteemad, samal ajal vaadates nimekirja, et kõik erinevad kirikud ja konfessioonid saaksid palvete lugejatena kaetud. Ainsana Raul väitis, et tema ei saa, aga pani õe tanki. Oli vaja veel luterlaste ja baptistide laule, nii et Urmas ja Haldi saatsid mulle oma valikud ning siis hakaks tunduma, et kõik vajalik on mul lõpuks olemas. Laupäeva öösel sain ma laevalt üllatusmeili, et nüüd on vaja arvet maksma hakata. Mul tekkis küsimus, mis mõttes? Turisminduses me usaldame üksteist, me kirjutame arve peale teenuse toimumist ja Eesti on nii väike, et keegi ei sõida kelleski üle. Selle peale sain ma lause, et see on tema firma maksepoliitika ning küsimuse, kas ma ikka tean, kes selle arve ära maksab. Kui raha ei hakka liikuma, siis laev neljapäeval ei sõida. Ma vaikselt hakkasin silmi pööritama, keegi ei ole nii otseselt mind ammu ähvardanud. Muidugi ma tean, kes maksab, kirikute nõukogu, aga arved käivad läbi minu ja sa võid selle öösel saata, aga ennem esmaspäeva ei tegele sellega mitte keegi.
Viimasel hetkel muutus ka tulijate arv, keegi lisandus, keegi langes ära, kuna laev oli mul extra meile tellitud ja Eda ütles + kolm ei ole probleemi, siis ma lisasin ja kustutasin nimekirjas nimesid. Päris põnev oli vaadata, kes kuidas mulle mitte tulemisest teatas. Üks ingliskeelne kirjutas mulle, nädal ennem, et tema sai kutse teisele üritusele ja kas ta saaks raha tagasi. Esmaspäeval ehk loetud päevad ennem tuli uus kiri, et tal ei ole koera kuhugi jätta, et ta ei saa tulla. Jäigi selgusetuks, mis see põhjus lõpuks oli, kas teine üritus või koer. Üks palverändur kirjutas nädala algul, et tema jäi haigeks, et tema raha eest võiks keegi teine tulla, kes soovib. Kolmapäeva õhtul ehk loetud tunnid ennem algust, tuli veel üks kiri, et ei saa tulla, aga raha tahaks tagasi. Siis ma lugesin neid ja mõtlesin, et Issanda loomaaed on ikka ääretult suur.
