See aast olen ma ilmateate suhtes eriti skeptiline, sest minu arvates suvi lõppes mu sünnipäeva paiku ära ehk juuli alguses ning peale seda mulle tundub, et enamjaolt on ikka midagi taevast alla vastu pead sadanud. Palverännaku hommikul tundus mulle, et kohale ongi jõudnud vananaiste suvi. Vist inertsist viskasin ühe eest nööbitava (loe kõige mõttetuma) vihmakeebi kotti. Pirtale poole bussiga sõites, lootsin, et ma kuulen valesti, aga mulle tundus, et bussi kojamehed töötavad. Ehk päiksepaiste oli asendunud tavapärase suusailmaga. Kuda ma nii valesti arvestada võisin. Otse loomulikult sadas bussist maha tulles vihma ja mul tuli oma suht mõttetu vihmakeep selga ajada, aga ma teadsin, et tee peal on R-kiosk ning panustasin, et järsku on neil normaalseid ilma nööbideta vihmakeepe müügil ja oligi. Hiljem meie paadi täis ostiski kogu R-kioski neist tühjaks. Võid juba arvata, et peale seda ostu, lõppes ka vihmasadu.

09.20 Monica ette jõudes tuli välja, et kaugemalt tulijad on ennem mind kohal. Aga milleks meid laeva lasta, kui saab õues vihma käes jooni nimekirjas läbi tõmmata. Kokkusaamisaeg oli 09.45, selleks hetkeks oli mul puudu 2+2 inimest. Õnneks olid mul telefoninumbrid ja ma asusin helistama, kuna me olime ikkagi laeva tellinud, siis ürita mu nimekirjast kedagi maha jätta.

Oma selle päeva esimesed loksumised saime juba laevas kätte. Mäletades Kreeka katamaraanil sõitmist, tasus alati hoida end rooli lähistel. Mitte et ma kapteniks hakata tahaks, aga lainetel loksumised ja karusellidega sõitmised ei ole just minu teema. Vähemalt mulle endale tundus, et kapteni selja taga on tivoli efekt minimaalne. Monica mõttes tasus minna üles, välitekile. Kui me 11.30 paiku Naissaarele jõudsime, siis reaalselt olime tiba ajahädas. Mina plaanisin kiirmarssi, sest mul ei olnud õrna aimugi, et Eda oli meile autod vastu saatnud. Esimese kiiruga paningi autodest mööda, aga kuidagi tuttav majutuse nimi jäi autokastide pealt silma. Siis selguski, et autod on meile vastu saadetud. Tänu sellele lükkele jõudsime me 12.00 kirikusse, kus meid oli ootamas Tõnis. Kui mul talvel oli 10 minutit audientsi jäi mulle mulje, et tegemist on suurte pidustustega saarel, aga tegelikult oli tavaline, pigem kiirvariandis jumalateenistus armulauaga. Reaalselt peale meie ehk 44 oli minu arvates 4 kohalikku. Kui ma mõtlen Siineon-Hanna peale, siis templipüha on ikka suur pidustus, aga võibolla õigeusu kirikus ongi asjad tiba teistmoodi.  

Kirikust tagasi me kõmpisime oma kompsud kaelas külalistemaja suunas. Oleneb, kui palju asju kaasa keegi võttis, seda suurem koormaeesel ta välja paistis. Tubade jagamine läks seekord suht valutult, ma peaaegu jõudsin kahesesse tuppa, kui tuli välja üks oluline detail ning mul ei jäänud muud üle kui tuba loovutada ja neljasesse tagasi kolida.

Olles lastelaagrit alles hiljuti organiseerinud ja õppinud akadeemias, tean ma väga hästi, kui kasulik asi on ühes pikas rivis seismine ja järjest loe käsk. Reaalselt olen ma ühe korra seda ka rattatuuril teinud, grupp oli tiba üle 30 a ükskõik, kuidas rattaid kokku ei lugenug. Kuidagi numbrid ei klappinud. Isegi kui võiks ise kogu aeg lugeda 43ni, aga kindlam on paluda rivvi seista ja järjest loe teha.

Mulle see autokastis sõit meenutas rahuvalve õppustelt tulekut, kus ma olin nii läbi kui läti raha, seal oma ret lambist jääd magama relva ja koti otsas, suus ammuli lahti. Õnneks nii ekstreemne see palverännak seekord ei olnud, vähemalt sel hetkel mitte.

Käisime ära majaka juures ja soovijad said ronida tippu. Meil oli automaatne inimeste lugeja Triin, kes teadis täpselt, millal on 15 inimest tornis ja millal võib keegi juurde minna. Tornitrepp oli vaatamisväärsus omaette, aga et saada teada, millele ma vihjan, tasub sul ise saarele minna. Alla tulles jäi mul jalanõu kuhugi trepiastme vahele kodu aeg kinni ja kõige lollikindlam oli viltu astuda, et normaalselt alla tulla. Kui viimane alla jõudis, siis saabus kohale reaalsus, et ülemine uks on ikka veel lahti, nii et mul õnnestus uuel ringil tippu vallutama minna. Õnneks järgmisel päeval  järelmõjusid ei olnud ja ma ei pidanud 27 km roomates läbi tegema.

Edasi läksime me Patareid vaatama ja käisime telefonide valgel generaatori ruumi kaemas. Militaarseid termineid täpselt teadmata võtsime ka rivvi kahuri laskepesa äärel.

Peale seda läks asi veelgi põnevamaks, kuna need autod ajasid sellist sinist vingu sisse, siis ma ennem juba palusin, et kas võiks pikivahet hoida, kuna me olime teine auto. Seekord hoidsime me ekstra pikivahet ja läksimegi oma tuurile, sest õiges pööramisekohast sõitsime südamerahus mööda. Põhimõtteliselt jõudsime tagasi tund aega hiljem, aga täpselt õhtusöögiks. Minu arvates olid ilusad vaated ja mulle see loksumine meeldis. Mõnda meist see ärritas, üritati kaardiga autojuhini jõuda, aga see idee üheskoos Sirliga lämmatada. Kõigele lisaks saime meie veel väikse matka koos mustikate söömisega. Teisel autol oli kade meel, kuuldes meie seiklustest miinitehases ja selle ümbruses, sest nemad olid külalistemajas tund aega meid oodanud. Kuna telefonilevi oli saarel nii ja naa, pigem naa, siis helistada sai mõnikord nagu Muhv nõudmiseni ehk iseendale.

Õhtupalvusele minekul oli meil olemas võtmete vardja ehk andsin võtmed Johanesse kätte, kes niikuinii oli essa. Kui sa tahad kiirelt minna, mine ja tee kirikuuks lahti, ma ei pea see olema. Hiljem oli Urmas võtmete vardja, sest ma läksin kirikusse kaks kätt taskus ja tal oli kott, millega ta tuli ka järgmine päev palverännakule, nii et võtmed olid alati õigete inimeste käes.

Naissaare romantika peitub selles, et kirikus annavad valgust ainult küünlad. Mõned neist me süütasime põlema, enamjaolt käis kõik ikka telefonide valguse taustal. Ma olin palunud õigeusklikel võtta kaasa Neitsi Maarja ikoonid. Nimekirjas oli mul 12 orthodoksi, minul ja Nataljal olid ikoonid ning kaks luterlast tõid ka Neitsi Maarja ikoonid kaasa. Palveraamat, mis igal õigeusklikul olemas on, saime me kokku 4 pluss Urmasel oli ka digivariant. Õhtupalve me taskulampide valguses loetud saime. Need, kes soovisid võisid minna magama, aga tugevamad jäid laulma. Minu suureks rõõmuks on Urmas väga andekas, nii et mängis meile pimedas luteri lauludele tausta harmooniumil. Süsteem töötas nii, et mina hõiskasin laulu pealkirja, kuskilt pimedast tuli, vastus – ah, see ja juba oli kosta heli.

Mingi hetk Kai ja Sirli leidsid autos ühise keele, et õhtul läheb ujumiseks, siis see oli järgmine tegevus. Meiega ühines ka Tavo. Kui hakati otsustama, kuhu randa minna, siis millegipärast võitis ujujate seas idee, et seal kiriku pool läks üks rada peale kibuvitsa puhma vasakule. Läks jah rada, mis suht kiirelt lõppes, nii et edasi tuli slalomit teha kibuvitsade vahel ning kui me randa jõudsime, siis unistuste liivarand oli asendunud kivirannaga. Minul kui majakal ei olnud vahet, kus ma seisan oma telefoniga, aga mulle tundus, et ujujad üritasid halva mängu juures head nägu teha. Kõigepealt väideti, et vesi on väga soe. Siis kuna see põlvist eriti kõrgemale ei tõusnud, siis viskuti kivide vahele. Kas seda ujumiseks just nimetada sai, aga vees nad ära käisid, nii et sellele tegevusele linnuke taha, tehtud.

Saabudes tagasi tuppa, juhtus see, mida ma ei osanud ette kalkuleerida, üks meist norskas. Õnneks mitte kogu aeg. Lõpuks väsimus võitis ka selle lahingu ja oli võimalik suikuda unne.