Ma ei teagi, kas viga on minus, aga siiani kõik stressimaandamise loengud, mis peaksid mul aitama stressi maandada, on hoopis seda kuhjaga juurde tekitanud. Tänane loeng oli üpris copy-paste „Saladuse“ raamatu mõttele, nii et ei midagi uut ja huvitavat selles mõttes minu jaoks ei toodud välja. Kuigi mulle „Saladuse“ raamatu idee meeldib, aga sellel loengupidajal puudus kahjuks sära ja kogu jutt venis nagu härja ila, mistõttu stress vaikselt hiilis mulle selja tagant ligi, et ootamatult jalust rabada.
Enamuse ajast me lihtsalt analüüsisime, kuidas stress tekib ning kuna mikker oli ainult meeste käes, siis tuli välja, et kodudes mängib naine olulist rolli igasuguse stressi tekitamisel. Kohalikud näitelaused, et ala tekib stress, kui naine ei kokka seda või toda, meenutas kahtlaselt lasteaeda minu jaoks. Kui sa tõesti süüa seda ei taha, mida naine kokanud on, ei ole ju raske külmkapi uks avada ja ise kokata, milleks see kaeblemine veel hea on. Kuna lausete läbivaks ideeks oli, et mehed on inglid ja naised deemonid, siis ma lihtsalt küsisin kõva häälega, miks nad niipalju naisi vihkavad?
Kuigi teemaks oli stressi maandamine, siis kui aus olla, selleni me ei jõudnudki, kui just seda viimast minutilist meditatsiooni selle nimega ei nimetaks. Aga kuna siin on millegipärast kombeks üle aja minna, eriti kui loeng tiksub juba pool tundi minu lõunasse sisse, siis ülehelikiirusel kaob minu näolt naeratus ning asendub tõsise põrnitsemisega. Sel juhul, mis stressi maandamisest saab juttu olla, kui seda iga sekundiga juurde tekitatakse.
Instituudil on imelik komme oma tänulikust näidata, nimelt lepitakse tunniajal mõne loengust osavõtjaga kokku, kes läheb peale etteastet tänukõnet pidama. Oleks ainult üks, aga seekord kaks, mis tekitas küll mõtte – mamma mia, milleks see veel hea on, kas ikka peab nii pugeja mulje jätma? Peale neid „vabatahtlikult kohustuslikke kiidukõnesid“ pidas instituut veel oma kõne, mille jooksul klõbistati hunnikuviisi esindusfotosid, mis kindlasti hiljem kuhugi kodukale üles riputatakse. Sellistel hetkedel ei saa ma nende kahepalgelisusest aru, milleks kogu see tsirkus vajalik on, vist seetõttu nad ei valigi mind kunagi neid tänukõnesid pidama, sest kui asi ikka jama on, ei leia mina blondina mõtet, et väita, et see oli midagi suurepärast.