Minu valge juudi mantra oli küll vastuse saanud, ennem ööd oli mökk üles leitud, aga …. See puidupakk, mille pihta ma 
oma varba olin eelnevalt peaaegu ära löönud, oligi see ainus kuivade puude võimalus, aga jäi see ju sinna keset lumist rada maha meist. Ning kõik mökis ja puukuuris olevad puud olid just äsja ujumiskatsetelt saabunud, seega tõsiselt niisked ja külmunud. Kuigi ma lugesin võta kaasa nimekirjast parafin ja spirit, kuna neid müüdi poes ainult 2 liitristes pudelites, siis kes oli see geenius, kes leidis, et need võiks ikka öösel ümber villida 0,5 liitristesse, sest kes see ikka nii palju tassida viitsib ;)Aga rajaleidja oli oma töö teinud ja möki vaatamata takistustele üles leidnud, siis minu töö oligi ju tehtud ning pealegi kahekesi ju ometi ühe pliidi alla tuld teha ei saa. Aga tund aega rabelemist ja tuli oligi olemas, au ja kuulsus tuletegijale. Pealegi ma olen kindel, et minu moodi oleks asi veel mitu aega ainult tossu sisse ajanud ja niisama moe pärast oleks puud susisenud.
Aga vaatamata imeilusast plaanist, et öösel keegi, ma ei tea küll kes, pliidi alla puid juurde paneb, oli hommikuks tuli kustunud ja kaadimuse külm, mis tähendas, et sama nali hakkas otsast peale. Aga seekord läks kiiremini, tahaks küll nii väga väita, et tänu sellele, et ma asusin pilpaid kuuris kirvega pakkudest välja taguma, aga vist ikka tuleb au ja kuulsus tuletegijale jätta 😉
Kui päev ennem seda oli päike paistnud, siis ööga oli ilm totaalselt teist nägu läinud ning vahelduse mõttes oli lumetorm saabunud, mistõttu eelmise päeva lumesaani rajad olid mattunud mõnekümne cm’se lume alla. Rajaleidjana tegi see mind murelikuks, sest mina pidin ju tee tagasi tsivilisatsiooni leidma. Ja kas ma ikka suudan seda kuue tunniga teha, kui rada näha ei olegi ning ainus võimalus on katse-eksitus meetod ehk kui vanadest lumesaani jälgedest mööda astun, vajun meetri jagu lume sisse. Ei olnud just ahvatlev väljakutse 😉
Uudishimust läksin ma nii 50 meetri kaugusele majast ja kui aus olla, oli juba selle distantsi pealt seda mökki raske märgata ja siis ma mõtlesin, et kui ma nii agar valge juut ei oleks olnud ning mu abipalvet ei oleks kuulda võetud, kuidas ometi ma selle möki taskulambi valgel oleks keset ööd üles leidnud, kui iseg
Muidugi ümbritsev mägine vaade oli vaatamata tuisule imeilus, aga samas tuli tänada tervet talupoja mõistust, mis asju pakkides leidis, et vist ei tasu lumelauda kaasa haarata. Kõigepealt, kes seda tassida oleks viitsinud ja jõudnud. Samas oleks väga tahtnud näha selle kohaliku nägu, kes meie suuski nõudis näha ja kui ma oleks suuskade asemel talle lumelauda näidanud, olen ma päris kindel, et selle peale oleks ta küll istuli kukkunud.i päise päeva ajal, see eriti leitav ei ole.
Aga kuna lund ikka sadas ja sadas, tuli olla moodne ja uudne, ning valida möki omaniku telefoninr ja paluda järgmisel 
päeval järgi tulla oma lumesaaniga ning meid tagasi tsivilisatsiooni viia. Rajaleidja peab ju ometi leidlik olema 😉 Mingit otseteed pidi jõudsime järgmine päev tsivilisatsiooni, mida mu kaardi peal ei olnud olemaski, vähem kui tunniga. Saani kastis istudes ja imelist loodust vaadates, ei tahtnud mõeldagi, et oleks pidanud rajaleidjana 6 või enam tundi lumes sumades teed otsima.