ImageKas see on mingi nali või – oli mu esimene reageering, kui ma oma imepisikest moosiriiulit nägin, mille ette lennujaama buss häbelikult seisma jäi ja kuhu isegi mu käsipagas ära ei mahtunud.  See pandi vist kleeplindiga kuhugi tiiva alla kinni, igatahes Oslos lennukist välja tulles, nad kuskilt sealt kandist seda välja koukisid. Kui ma oma jalad kuidagi moodi diagonaalis istudes olin suutnud vastu naabri tooli pressida, teatas  piloot, et Oslo ei ole nõus meid vastu võtma. Ega ma ka sellist mändide kohal kõikuvat moosiriiulit vastu ei võtaks;) Aga  kuidagi pidime me  oma aeg sisustama enne loa saamist  ning sellega sai Estonian Air ideaalselt hästi hakkama. Kõigepealt ei läinud meil uks kinni, stjuardess sikutas, mis ta sikutas, mingi pragu jäi sisse. Kui sinnamaani õige eesti mehe kombel oli piloot teda selja tagant juhendanud, siis lõpuks vahetati ikkagi kohad ära. Aga vaatamata uuele toorele  jõule, uks oli ikka irvakil, aga samas meil ju aega oli, Oslo meid vastu võtta ei tahtnud. Siis saabus nagu vene muinasjutu naeriloos appi ka kapten, tulemus, ikka sama. Sikutasid, mis nad sikutasid, lennukiuks ikka irvakil. Vahepeal oli juba vilkurite saatel kaks autot appi saabunud, nii et tõsine diskoteek oli aknast välja vaadates ööhämaruses toimumas ning mees oranžis hakkas teiselt poolt ust lükkama. Ühiste sikutuste ja nügimiste peale sai uks kinni, ma olin täitsa hämmingus, et selliste pingutuste peale vähemalt ukselink kellelegi kätte ei jäänud. Aga aega oli meil ikkagi veel üle, seega järgmine atraktsioon oli, panna propellerid tööle, tänu millele oli lennukis selline tolmuimejat meenutav hääl, läks tõsiselt külmemaks, nii et ma tõmbasin kapuutsi pähe, aga ega see ei tähendanud, et me asuks positsioonidele ja liikuma. Sest aega meil oli ikka ülearu palju. Õnneks peale 20 minutit, tuli uus atraktsioon ehk Tartu vallutamine või vähemalt nii mulle tundus. Me liikusime teokiirusel teise lennujaama otsa, kõik reklaamsildid jõudsin isegi kaks korda ära lugeda, kuni lumevall meile vastu tuli ja Tartut ikka veel ei olnud, ei jäänud meil muud üle, kui ringi keerata ja seisma jääda. Sest vaade paremale – tühjus ja tuled, vaade vasakule, sama ning seda tuli ju järgmised 10 minutit nautida, sest kui ennem ei olnud aega Eestimaa ilust ja võlust osa saada, siis nüüd oli selleks ju viimane võimalus. Lõpuks ennem meie õhku tõusmist, et meil ikka igav ei oleks, haaras piloot uuesti sisetelefoni ja teatas, et Oslos on – 19, mina olin küll arvanud, et saan -5  hakkama, aga eks me seda seal lennurajal ukerdades ju ootasimegi. Aga ei võtnudki kõik need atraktsioonid eriti palju ega, me olime kõigest 30 minutit lennugraafikust maas.