Pühapäeva hommikune palve oli mul kuidagi kahe silma vahele jäänud ning ma ei olnud üldse mõelnud, kes selle läbi võiks viia. Kui kedagi ei ole, siis teeme õigeusu oma ning oli aeg jalutada Marko suunas. Tuli välja, et tal on üks õigeusu vana palveraamat kaasas, vaatasime, et algus ja lõpp on hommiku palvetel sama ehk teeme ära. Muidugi oli suur me üllatus, kui korda mööda pühapäeva hommikul palveid lugema hakates, kõik palved ei kattunud ja mul oli uues palveraamatus neid hulgimalt rohkem. Nii et ma vahepeal arutasime, mida lugeda ehk oli time out ja siis jätkasime.
Nüüd oli aeg asjad kokku pakkida ja Reomäele Püha Eelkäija Skiitasse minna. Meile tehti seal ringkäik, räägiti kloostrielust-olust ning mainiti kui oluline on mesindus nende jaoks. Käisime ka kirikus. Paljude jaoks oli see esimest korda skiitat külastada. Mul oli rõõm nunna näha, sest esimest korda saime me kokku aastaid tagasi Kreekas kloostris, kui mina seal natuke aega elasin ja tema tuli oma tädile külla, kes oli suure schema omanik. Aastaid hiljem kohtasin ma teda Siimeon-Hannas ja siis juba nunnana.
Järgnevalt me jalutasime üle tee ja tutvusime Anneli visiooniga Anna asumist, mis on tuleviku külakeskus, kus on võimalik kloostrisõbrana endale korter osta, et anda ma panus kloostri igapäeva ellu või lihtsalt rentida endale tuba või kaks, kui tekib soov kloostrile appi tulla. Plaanis oli ka tegeleda hoolekandega. Alati on lahe kuulata kellegi hästi suurt ideed, mida ta samm-sammult rühkides ellu viib.
Nüüd oli aeg teenistusele minna ning nelipühilaste Nelikaare kirik oli meid ootamas. Mul oli võimalus koheselt anda üle youtuve otse-eetris oma kaks viimast kingitust – Alurile, kes oli abiks korraldamisel ja viimasel hetkel paati hüpanud Simonile. Muide, kes oskab väga head püreesuppi teha.
Kui ma aus olen, olin ma selleks hetkeks juba tiba väsinud. Kuldmagajana ma tean, et see ei ole hetk, kui tasub istuda. Nii et ma läksin taha ritta edasi-tagasi kõndima, et mitte magama jääda.
Mulle tõsiselt meeldis seinal olev kell, natukene hirmutav oli mõelda, et mis numbri all ma oma eluteel praeguseks hetkeks olen. Samas julgustav lause kella all – ela nagu tark, kasutades aega õigesti.
Järgmisena läksime linnust vallutama, kus me giidiks viikingite maailmas oli Heino Joandi, kes Saaremaa ametikooli giidinduse vilistlane nagu minagi. Viikingite elu sai kohe mitu korda selgemaks. Mulle meeldis nende aukoodeks, kui kuningas on langenud, siis sõda on ka lõppenud ja ma lasen sul rahus oma surnud matta ning auga lahkuda. Muidugi ma suutsin küsida, kas me tegelikult saaksime Piimapüti näitust ka näha. Meile tehti erand, näidati kätte, kus leiab Piimapüti näituse ehk Saaremaa on erandlik koht, kus on metsavendade varandust leitud piimapüttidesse maetuna. Muidugi jõudsime lõviaugus käia, katusel kõõluda ja loodusosa ülevaadata.
Edasi me kiirustasime juba Kundjape kalmistule, sest Tavo oli meile reklaaminud seda kui ajas rännakut. Ma ennem ei ole ühelgi surnuaial Eestis näinud Kreeka templeid ega Kristusi, nii et kui sa satud Kuressaarde on see surnuaed küll kohustuslik külaskäik.
Kui me olime ka ümberkiirusel Aurika keskuses süüa ostmas käinud ja põhimõtteliselt kõik sisse kugistanud, siis tuli välja, et tegelikult on meil aega maailm, sest ajaarvestus oli nihkesse läinud ja me läksime uuele turismireisi ringile, seekord Kaali kraatrit vaatama. Mina olin esimest ja viimast korda seal käinud talvel kooli ajal, kui keegi oli kaatri põhja jääle mingi sõnumi jätnud. Kraatri šelfi saime tehtud ning ringi ka peale ning oligi aeg sadamasse kihutada ning tõdeda, et palverännak oligi läbi saanud selleks korraks.
