Selle aasta palverännaku peale võib öelda, kaua tehtud, kaunikene. Oli ju plaanis Saaremaale minna eelmine aasta, aga KGB ekskursiooni tehes, käis trepil mul jalg kahe korra, tuuri ma küll seina kinni hoides sain lõpuni teha, aga EMO ja kargud olid garanteeritud natukeseks ajaks. Tõeline palverändur võib ka karkudel koperdada, aga giidina mõtlen ma teistmoodi. Seega kõik lükkus aasta võrra edasi.
Reedel pakkisime me Tallinnast bussi rahvast täis ja vurasime saare poole. Otseloomulikult jõudsime me enne kõiki teisi kohale, et koht üle vaadata ja kui on vaja mõni viimane detail paika panna. Kui maja oli ülevaadatud, seadsin sammud Püha kiriku poole. Kuna ma ei viitsinud jalanõude paelu siduda ja kogemata jätsin plätud koju, siis tuli nautida paljajalu käimist, sest ega sajandeid tagasi kõikidel palveränduritel jalanõusid ei olnudki. Sümboolne oli altari kõrvalt, käärkambri trepist ülesminek keset pimedust ning jõudmine valgusesse ehk palveränduri kambrisse. Siin aastaid tagasi rääkisime me Antiga, et üks päev võiks ju palverännak toimuda ka Saaremaal. Läks aastaid mööda ja see kirikus välja öeldud soov saigi teoks.
Kirik oli üle vaadatud, aeg Triinu üleskutse peale vastata ehk läksime kõik koos Sutu randa ujuma. Kui Triin ei oleks teadnud, kuidas rada läbi kõrkjate läheb, et randa jõuda, oleksin mina lihtsalt kõrkjamerd hämmingus vaadanud ja mõelnud, te teete nalja minuga, kus see meri veel on? Meres sai ujumas käidud, vesi oli hämmastavalt soe ja millimallikaid ei olnudki.
Pühasse tagasi jõudes, oli ikka veel aega. Seega tuli Püha Soobiku avastusrada otsima minna. Raja alguses sain ma kokku Karise ja Kariniga. Mingi hetk me jõudsime järveni, kus teiselpool kallast paistis parv. Ükskõik kuidas me kolmekesi seda nööri ei sikutanud, parv ei liikunud paigast, mis siis ikka, kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde ehk jälle üle silla ja paremale. Kuigi seal oli instruktaaž kirjas, siis ega me seda lugema ei hakanud vaid hakkasime kohe tegutsema. Selle suure jauramise peale, sest ega me metsas vait ei olnud, oli Tavo meid üles leidnud ning nüüd me juba neljakesi üritasime parve liigutada. Karis ja Karin lükkasid ratast, Tavo sikutas nööri ja mina lihtsalt olin ilus ja tegin pilte. Aga kui pildid tehtud said, siis tegelikult läksin appi ka ja parv liikuski tagasi sinna, kus me olime juba olnud. Kohale jõudes oli viimane aeg lugeda ka instruktaaž üle, seal oli selgelt kirjas, et parvetada võib korraga 2 täiskasvanut ja 4 last, me vist kuidagi kategoriseerusime, sest ümber me parvega ei läinud ja saime täitsa kuiva jalaga teisele poole lompi.
Mingi hetk sai ka see avastusrada läbi ja aega oli ikka veel palverännaku avapalvuseni, seega kui juba olla kalmistu teel, läksime kalmistut otsima, kuskil peab see ju ometi end peitma, kui ta teele oma nime andnud on. Leidsimegi vana kalmistu võimsate kivist ristidega. Murtud elupuud näen ma tõesti esimest korda risti kaunistusena. Samas kui ma praegu mõtlen, kaks elupuud, üks on algus, kui elu pihta hakkab, siis elu lõppu võib tõesti sümboliseerida murtud elupuu.
Kell vaikselt tiksus ja hakkaski kätte jõudma avapalvuse aeg. Anti oli meid oma kirikus tervitamas. Meie kõigi suureks üllatuseks istus Urmas oreli taha ja saatis ühislaulmist. Ma alati imetlen neid, kel lihtsalt on muusikaline anne – anna ainult neile pill ja juba nägemisest nad teavad, kuidas sealt imelisi helisid välja võluda. Keset seda teenistus, tuli Aluri kõne, kes uuris, et tema on Kuressaares Siioni ukse taga ja miks kedagi kuskil ei ole. Esimest korda elus suutsin ma piiskopi kirikuukse taha jätta. See on juba klass omaette. Mis siis tegelikult juhtus? Päev ennem oli mulle Siioni pastor helistanud ja uurinud, et kui meid ongi ööbimas nii vähe, kas meil tasub Pühast Kuressaarde tulla ja siis me arutasime seda ning leppisime kokku, et teeme siis avamise ikkagi Pühas. Mina mäletasin, et leppisime Aluriga kokku, et näeme laupäeva hommikul palverännu hommikupalvusel ja ma ei tulnud selle peale, et ta kohusetundest tuleb ka Siionisse, seetõttu unustasin teda sellest teavitamast. Anti oma kõnes mainis, et meie seas on ka abivallavanem. Ma tean, et ma palusin kutsuda, aga mul ei olnud õrna aimugi, et see mees tagareas ongi abivallavanem. Keset Anti kõnet, käisin tervitamas ja uurimas, kas ta ikka tahab meid kõnega tervitada. Soovis ja see tervituskõne oli üllatus ruudus, sest keegi meist ei osanud aimatagi, et ta on baptist ja ta kõne on Piibli salmi peale üles ehitatud. Selliseid abivallavanemaid võiks rohkem olla me Eestimaal.
Ennem palverännakut mõtlesin, et viimane aeg on saada üksteisega tuttavaks. Minu peaaegu kõiki teadsin, aga see ei tähenda, et teised on omavahel tuttavad. Mul tekkis idee, kuna meid oli paariarv, et võtame paarideks ja tutvustame end minutiga, jättes endale naabriloo meelde. Seda uut identiteeti, lähed räägid järgmisele ja saad uue identiteedi. Kuna uue identiteedi puhul alustati oma nimest, siis ma ju teadsin inimesi, seega ma rääkisin elulugudele nüansse juurde. Ausalt ei luuletanud, vaid rääkisin, mida ma teadsin. Viimane ring oli, et tutvustad oma uut identiteeti ja me üritame arvata, kes sa oled. Lõpptulemusena olid kõik kas insenerid või pärit aedlinnast Nõmme. Igatahes läksid osad faktid selles telefonimängus kaotsi ja tekkis ka moonutusi, nii et nalja sai, aga me olime järgmiseks päevaks ettevalmistatud, me tundsime oma rännaku kaaslasi.
