Sõna islam tekitab inimestes vastakaid tundeid. Kui aga negatiivne kuvand kõrvale jätta ning unustada kõik need artiklid, raamatud ja filmid, mis käsitlevad terrorismi ja naiste õiguste piiramist, siis milline võiks islam olla tegelikult? Ka sadakond eestlannat on otsustanud islamiusu kasuks – vaatame lähemalt, miks nad on sellise otsuse jõudnud.
Vaadates eestlaste lemmikreisisihte – suve eel ja järel Türgi ning talvel Egiptus –, ei leia vist naljalt kedagi, kes korragi elus mõnd islamimaad
väisanud ei oleks. Puhkuse peale tagasi mõeldes meenub pidev ruuporitest kajav palvekutse, mis mõnikord enne kukke ja koitu une silmist viib. Paljude jaoks on see palvekutse olnud täis lummust ja müstikat, mis kodumaale jõudes ajendanud ennastki islamisse süüvima.
Reedese keskpäevapalvuse ajal seiskub hetkega kogu ümbritsev maailm ja alles jääb ainult ühine palve Meka poole. Eestlasele, kes hingest on individualist, tekitab sellise ühishingamine ja ühise palvetamise nägemine tõsist hämmingut: miks ometi tehakse seda kõike koos ja avalikult ning mis kasu võib olla sellest, kui seada Jumal oma elus esikohale?
Islam on religioon, kus palvetatakse viis korda päevas, et tuletada endale meelde Allahi olemasolu. Meie ühiskonnas on Jumal tihti ajaloo hämarusse tõugatud ning meenub alles siis, kui mured tõsiselt jalust niidavad ja enam ühtegi geniaalset „päästeplaani“ silmapiiril pole. Tihti õhkame Jumala poole alles viimases hädas ja loodame, et Ta oma suurest halastusest ja armust meie palveid kuulda võtab. Aga kui viis korda päevas Jumala olemasolu meelde tuletada ning saada palvetades südamesse rahu ja kindlustunne – kas ei muuda see juba eos paremaks inimeseks?
Lääne inimesele tekitab hämmingut ka ramadaani aeg, mil päiksetõusust päikseloojanguni ei sööda, jooda ega olda seksuaalses vahekorras. Ramadaanil ehk paastukuul tuleb järgida kindlaid reegleid, mis aitavad tugevdada distsipliini, juhatades sügavama eneseotsingu ja -arenguni. Kes suudab vastu seista neile kolmele põhivajadusele – söök, jook ja seks –, sel on hiljem kergem teisigi, vähem tugevaid ihasid taltsutada. Paastumine tuletab ka meelde, mis on näljatunne, ning seda läbi tehes suureneb kaastunne abi vajavate ligimeste vastu.
Islamit võiks vaadelda ka läbi justkui punktisüsteemi prisma, kus inimese head ja halvad teod pannakse kõik kirja meie paremal ja vasakul õlal istuvate inglite poolt, kes tähendavad üles iga mõttealgatuse, kavatsuse, tahteavalduse, teo ja tagajärje. Selle kõige põhjal tehakse hinge edasise saatuse üle otsus viimsel kohtupäeval. Ja kes ei tahaks minna paradiisi, kui teine valik oleks põrgu? Teadmine pidevalt kirjutatavast eluraamatust ajendab tegema rohkem ja rohkem häid tegusid ning seeläbi olema parem inimene nii enda, perekonna, sõprade, tuttavate kui ka ühiskonna suhtes.
Moslemid Eestis
Kui räägin Eesti naistest, kes on pöördunud islamiusku, vaadatakse mulle tihti imestunult otsa ja uuritakse, kas tõesti on meil Eestis moslemeid. Kui vaadata 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi, siis valisid 1508 inimest oma religioosseks kuuluvuseks islami ning eestlasi oli neist 148 (84 meest ja 64 naist). Need on ainult numbrid, kuid kas tegelikkus ikka vastab statistikale? Võttes arvesse, et juba sõnal usklik on Eesti kontekstis üsna negatiivne maik, siis sõna moslem viitab millegipärast eriti tõsisele ajupesule ning seda kuuldes tekib eestlasel peaaegu et surmahirm, sest otsekohe visandub silme ette enesetaputerrorist, kes kindlasti on valmis end koos sinuga õhku laskma. Seda teades ma kahtlen, kas rahvaloendusel vastatakse ikka ausalt religiooni puudutavale küsimusele või pigem toetutakse ideele, et usk on igaühe südameasi, mis ei pea kajastuma statistikas. Eestlastest moslemid ise hindavad oma kogukonda paarisajaliikmeliseks ning enamik neist on naised.
Vaadates eelmainitud numbreid, nii statistikaameti kui ka Eesti moslemi kogukonna omi, tekib tahtmatult küsimus: mis ajendab eestlannat pöörduma islamisse, kui üleüldine suhtumine sellesse religiooni on pigem negatiivne? Linnalegendi kohaselt on peamiseks põhjuseks abielu moslemist mehega. Minu intervjuudes eestlannadest moslemitega on ainult üks neist pöördumise põhjuseks maininud abikaasat ning lisaks tuleb ära märkida, et ta ise oli varem ateist. Moslemist mees võib seaduste kohaselt peale moslemi abielluda ka raamaturahvaga ehk juuditari või kristlasega, tingimusel, et nende tulevane laps on moslem. Ateisti ainsaks võimaluseks ongi pöördumine islamisse, kui sooviks on abielluda moslemiga.
Eestlaste puhul on islamini jõudmine tihti pikaajaliste vaimsete otsingute tulemus, mil eelnevalt on süüvitud teistesse religioonidesse ning alles siis on tutvutud koraani ja islamiteemalise kirjandusega, jõudes äratundmisele, et see ongi see, mida juba aastaid on otsitud. Lõpuks ometi on jõutud koju: küsimustele on saadud vastused ning rahu on saabunud südamesse. Jõudmine islamini, kus sinu üle ei otsustata välimuse ega riietuse järgi, vaid tähtis on see, kes sina ise sisimas oled, kuidas sa mõtled, kuidas sa tegutsed, on nii mõnegi naise jaoks olnud suureks kergenduseks. Enam ei pea pingutama, et ühiskonna ideaalile vastata, vaid lõpuks ometi saab olla sina ise.
Teised reeglid 
Pöördumise põhjuseks võivad olla ka ühiskondlikud väärtushinnangud või pigem nende puudumine – otsides väärtusi ja põhimõtteid, millele oma elu
üles ehitada, jõutakse islamini. Üks väga lihtne näide on abielu, mis ei ole eestlaste seas statistikat vaadates eriti populaarne, pigem oleme Euroopa nn esilahutajad ning kaaslasi vahetame vaat et sama tihedasti kui sokke. Aga islami nurgakivi on abielu, perekond ja lapsed. Islami traditsioonide kohaselt jäävad mehe kanda kõik materiaalsed kohustused, mistõttu naine ei pea tööl käima ja võib, kui ta soovib, olla koduperenaine. Kui naisel on siiski soov tööl käia, siis kõik teenitud raha on tema enda oma ja ta ei pea mehele aru andma, mida tal oma rahaga plaanis teha on. Võib-olla tingituna siinsest majanduslikust olukorrast ei ole mul siiamaani õnnestunud leida ühtegi koduperenaisest mosleminaist Eestis.Islami ja abielu teemaga seostub läänemaailmale kohe ka polügaamia – teatakse moslemi mehe võimalusest omada seaduslikult nelja naist. Kuid ka seal on omad reeglid. Teist naist ei võeta, kui esimene naine sellega nõus ei ole. Naistele tuleb tagada ühesugused elamistingimused, leppida kokku, millal mees millise naise juures on ning kui piisavalt tark olla, võib ka teise naisena abielulepingusse omad eritingimused kirja panna. Aga kui eestlannast moslem nõustubki polügaamia algideega, mille aluseks olid sõdadejärgsed ajad, kui mehi oligi vähem ja mitmenaisepidamine täiesti mõistetav, siis praegu on praktikas raske leida kedagi, kes oleks nõus oma meest teise naisega jagama.
Nii palju kui on inimesi, on erinevaid pöördumispõhjuseid, aga iga eestlannast moslemiga juttu ajades kiirgas nende silmist rahu ja rõõm, mis ajendas arvama, et nende religioossed otsingud on lõpusirgele jõudnud ja islam ongi nende jaoks ainuõige valik.
Eesti naiste lood
„Enne islami vastuvõtmist tegin tutvust mitmekülgse islamit puudutava kirjandusega ning materjali kinnitamiseks aitasid kaasa veebiloengud. Lõplik tõuge aga tuli Euroopa projekti käigus, mil külastasin Põhja-Türgi külakest nimega Ülper. Seal tutvusin ma lähemalt islami ühiskonna argielu ja tavadega. Usuni jõudmiseks kulus mul aega ning hing andis ise märku, millal see õige hetk otsustamiseks käes oli. Tekkis soov muutuda paremaks inimeseks. Moslemina saabus mu hinge meelerahu ja ellu tasakaal. Islam andis mulle enesekindluse, turvatunde ja veel enam. Olen tänulik Jumalale ja oma lähedastele, kes mu arengule kaasa aitasid.“ Maria
„Neljateistkümne aasta jooksul, mil olin kristlane, otsisin südamesse rahu, kuid ei leidnud. Esimest korda Egiptust külastades võlus mind sealsete moslemite soojus, külalislahkus ja nende ohvrimeelne teenimine. Nägin, kui palju oli vaeseid peresid, kelle eluasemed ja majad ei näinud eriti uhked välja, kuid siiski oli neil midagi, mida siin Euroopas on liiga vähe: üksmeel, armastus ja üksteisest hoolimine. Mind võlus ka see, kuidas sealsed inimesed ja ka Euroopas elavad moslemid oma vanemaid austasid.
„Olles nüüd moslem aastast 2010, on islam saanud mulle väga oluliseks ning kõige tähtsamaks on mulle saanud palve. Sel ajal saan olla Jumalaga kahekesi, olgu mul siis mure või rõõm – seda kõike saan jagada Temaga, kes mind alati kuuleb ja aitab. Alguses mõtlesin küll, et viis korda päevas palvetada on koorem, aga tegelikult vajan ju mina seda, mitte Jumal. Sellega harjusin üsna ruttu ära ja nüüd lausa ootan palveaegu. Palves on tohutu jõud, kergendus ja abi igale probleemile ja ka õnnistus kogu päevaks. Islam on andnud vastused kõigile mu küsimustele ja ka rahu südamesse, mida olin aastaid otsinud.“ Monika
