Püha ausameelsus ei ole alati parim variant, mõnikord võiks seda eirata. Ma ei tea, miks mulle tundus, et ma peaks ikka paberile ristikese tegema, et mu seljakotis on komme, küpsiseid, mida millegipärast tuleb Uus-Meremaale sisse sõites deklareerida. Tegelikult tuleb vanade matkasaabastega sama teha, aga need olid lihtsalt kohvris, seega sinna ma linnukest ei teinud. Kuna ma juba olin nii aus, siis me tõstsime teisest seljakotist piparkoogid minu kotti ümber ning mina võtsin lennujaamas suuna, et kogu oma varandust deklareerida. Reaalsus oli see, et ma lihtsalt seisin pikemates järjekordades ja lõpuks sain kollase kleepsu suure nulliga passi peale. Muud ei juhtunud miskit.
Järgmiseks hommikuks olin ma meid bukkinud nn tasuta tuurile ning naiivselt me arvasime, et võiks ju järgmise bussi peale jalutada, mis me ikka sealt hotelli eest kohe sõitma hakkame. Vale otsus, aga seda me algul ju ei teadnud. Peale meie ma eriti jalakäijaid ei näinud, seega võid juba arvata, kas kõikjal oli jalakäijatele mõeldud teid. Ei olnud, vahepeal tuli reaalselt joosta üle kiirtee. Nii et see jäi me esimeseks ja ka viimaseks korraks üritada osa maad linna jalutada. Sealsed valgusfoorid olid mu lemmikud – kui roheline tuli põlema hakkas, tegid nad sellist lahedat piu häält, et sa ikka aru saaks, et torma nüüd. Kui me enda arvates läksime bussi peale, siis keerutamise järgi lõpuks saime aru, et see buss oli tegelikult rong. Rongipiletid ja meie olime kaks erinevat maailma. Mitte et me neid ei oleks ostnud. Ostsime küll, igakord. Aga reaalselt poole ajast ei avanenud ükski tõke neid q-koode näidates. Kas keegi kohalik aitas meid läbi või keegi rongijaama töötajatest tuli oma kaardiga appi.
Ma Eestis vaatasin ilmateadet, aga ei tahtnud seda eriti uskuda. Mis mõttes sajab vihma või on mõnes kohas 17 kraadi? Mu ettekujutuses pidi Uus-Meremaal soe olema. Esimene päev reaalselt päike kadus kus see ja teine ning hakkaski sadama ja seda ilma just soojaks suveilmaks pidada ei saanud. Kuigi vihamjoped olid kaasas, aga hommikul hotellist välja tulles ei tundunud, et kohe hakkab sadama, siis kokkuhoiu mõttes jäid ju joped kohvritesse. Linnas taeva vaadates oli ainult aja küsimus, millal hakkab sadama. Nii et me läksime ostma vihamkeepe. Me keebid nägid välja nagu mustad prügikotid, aga miks valik neile osutus, sest selja taha oli valgega Uus-Meremaa kirjutatud ning hõbedane sõnajalg. Kahju, et selliseid valgeid ei olnud. Samas väga hea äriidee minu arvates, et teha keepidele riigi logo peale.
Giidiga pidime me kohtuma sinise vihmavarju all. Sealt me ta ka üles leidsime. Kohe alguses tegi ta selgeks, et ta ei saa nende tuuride eest raha ning ilus oleks kui me talle pärast tippi jätaksime. Eestlasena tekkis küll väike mõtte error, aga miks sa ennast tasuta tuuride all reklaamid. Aga õnneks seekord ei olnud kirjutatud välja summa, mida oodatakse nn tasuta tuuri eest. Giidina ta mulle meeldis. Hiljem me käisime tema soovitatud söögikohas käsitsi tehtud pelmeene ehk paosid söömas. Muidugi jõudsime ka nende kuulsate pirukateni. Esimesena ma maitsesin lambaliha oma ja nüüd kui ma tagasi mõtlen, see vist oligi mu kõige parem lihapirukas. Hiljem ma lihtsalt sain allergia nende vastu. Praegu nii väga vabatahtlikult neid ei sooviks. Võibolla asi oli selles, et ühel hommikul me piruka sisemus meenutus pigem lihakastet, mis oli tehtud kastmepaksendajaga ning tulemas ei olnud nii väga, yee. Mul oli nii kahju, et juustupirukaid nad nii väga ei hinnanud ja need vähesed, mis õnnestus leida, oli millegipärast juust segatud sibulatega. Miks pannakse sibula tükke juustupirukasse? Täiesti suur mõistatus mu jaoks. Kokkuvõttes muidugi olid need paremad kui need kuulsad lihapirukad, aga ilma sibulata oleks veelgi maitsvamad olnud. Giidi soovitusel ja minu killerplaani alusel käisime ka kunstimuuseumis. Parim oli tegevusnurk, kus said endale valida karbi erinevat värvi nn plastiliini taolise materjaliga ning voolida, mida iganes sa soovid. Mina tegin Kiivi ehk linnu, kes samal ajal on nii rahvuslind kui ka -loom. Ma oleks heameelega oma värvilise linnu kaasa võtnud, aga ei olnud lubatud, nii et jätsin ta sinna parematele jahimaadele. Viimasel päeval me kohtusime uuesti, seekord küll pimedas ja loomaias. Aga uhkusega saan öelda, et rahvuslind on ikkagi nähtud.
Auckalndi muuseumis oli miel võimalik osa võtta mauride kultuurishowst. Kui me saali istusime, siis kohe öeldi, et esimesed kaks rida on mõeldud esivanematele ning sinna keegi istuda ei tohtinud. Võimas show oli, mõnusalt energia liikus. Kuna pilte teha ei tohtinud, siis salaja tundus ka ebaaus teha. Üks asi mind ikkagi huvitas, selle naise näotätoveering – tagasi juurte juurde. Kogu reisi jooksul nägime võibolla ühe käe näppudel naisi, kellel need olemas olid. Aga tundub, et igaüks ei suudagi seda välja kanda, selleks pead sa sisemiselt tugev olema.
