Kui ma Barcelona vanalinna ühes sisehoovis taskus olevaid sente purskkaevu pildusid ja soovisin, et tuleks üks vinge Ibiza reis, siis soovid läksid täide rohkem kui ma arvatagi julgesin. See reis ületas oma naljanumbritega kõik senised reisid ja uuesti tuli tõdeda, et Issanda loomaaed on ääretult suur ning suudab mind oma isenditega ikka ja jälle üllatada nii positiivses, kuid kahjuks ka negatiivses mõttes 😉
*****
Kui osa meist ärkas hommikul kukelaulu peale üles, siis minu poolest oleks see kukk vist kirema võinud jäädagi, minu äratus oli hoopis suurejoonelisem. Nimelt mu baldahiinvoodi ees hakkas nagu kellavärk tööle udusireen, mis oli aeg-ajalt segunenud paanikanootidega, isegi kui ma mõttes soovisin – mine ära nõiaudu, seisis roheline virvendus ikka mu voodi ees ja undas. Muidugi see kõrvust ja lihast läbi käiv pirin tagas ka selle, et ma väga kiirelt oma baldahiinvoodist üles sain ja särama hakkasin.
*****
Kes iganes kunagi selle maja vett oli timminud, oli vist poole töö peal magama jäänud, sest mõnusalt sooja vett duššist andis ikka välja võluda. Tavaliselt oli kaks võimalust – kas jääkülm või tõsiselt tuline, keskpäraselt mõnusat vee välja timmimine nõudis juba raketiteaduse oskusi. Mis tähendas seda, et teiseks päevaks olin mina alla andnud ning pesin juukseid külma veega, ennemgi seda tehtud ju 😉
*****
Ma ei teagi millega meie jäärapäist tigu – punast luxuslimusiini – võrrelda, esimesena meenub mulle, turvamehe osatäitja mu Valentines day filmis,
kes kohe kõige otsemas mõttes jonnis, kui oli vaja lepingutele alla kirjutada. Ma allkirja lõpuks sain, aga mis selle kõige hind oli 😉 Ma soigusin veel tükk aega, et kuidas ometi nii “lahedaid” inimesi siia maamuna peale loodud on. Meie jäärapäine tigu teadis kõiki olematuid võimalusi, kuidas näidata üles oma kangekaelsust. Mingi õhtu kui me kodu poole rallisime, hakkas järsku punane tuli ees näidikul põlema, mis just eriti rõõmu me nägudele ei tekitanud. Minule meenus kohe kunagine Saaremaa reis, kus aeg-ajalt me imeautole tuli vett juurde valada ning ükskord jäime tema nõudmiste täitmisega liiga hiljaks, igatahes järsku käis vinge pauk ja me kapotis oli auk sees, sest see veepaagi kork pani taeva poole ajama 😉 Et aga sellist lendu seekord ennetada, peatasime auto ja asusime paaki vett kallama. Kui aus olla kõik me joogivee tagavarad nii otsa saidki.
Mõnikord me jäärapäine tigu leidis, et mäest üles minna tema küll ei kavatse, meelita kuidas tahad. Õnneks otseselt lükkama me ei pidanud, aga palju puudu, ka ei olnud.
Aga otseloomulikult kui õues oli tõsine tornaado ehk vihma sadas ja tuul puhus, siis meie jäärapäine tigu küllasõidu ajal jäi seisma. Seekord me meelitamine ja keelitamine lõppes sellega, et me suutsime maximum kiiruse 12km/h temast välja pressida, ehk oleks kindlasti mõne aiatraktorite võistlustel esikoha vääriline kiirus olnud, aga kahjuks me luxlimusiin ei olnud aiatraktor. Lõpuks lõppes seegi jaks tal otsa ja nii me keset teed seisime ning vihma kallas ja kallas. Kaua sa ikka passid kõige kitsal teel ennem kurve lootuses, et keegi meile otsa ei sõida. Ega eriti muud üle ei jäänud, kui tuli auto kuhugi ohutumasse kohta lükata ja võtta ühendust Klausiga ning teatada, et ta punane iludus on otsad andnud. Otseloomulikult kohale jõudes kuulsime pika loengu – naine roolis, auto kraavis, peale selle tegi ta paar käbedamat ringi ümber auto, kallas bensu juurde sellise näoga, et oh neid põhjamaa blonde küll. Tema katsesõidu peale võttis jäärapäine tigu jälle kiiruse üles ja käitus täitsa korralikult, nii et me vist kõik tundsime sel hetkel, et me olemegi tõsiselt blondid ja ikka ei tea oma iluduse hingeelust midagi. Kui Klaus oli minema vuranud, asusime me jälle teele, aga õnn oli seekordki üürike, juba varsti olime tagasi aiatraktorite võistluskiirusel ja siis jäime sootuks seisma. Viimases hädas helistasime Klausile ja teatasime üpris õnnetult, meie siin 😉 Kaua sa ikka istud autos, mis ei liigu siia ega sinna, seega geniaalse otsusena tundus, et võiks ta ikka lükata eesoleva baarini vähemalt ning las omanik ise süveneb oma iluduse hingeellu. Õnneks baarini ei pidanudki lükkama, vaid Klaus, kes meid jälle vahepeal üles leidnud oli, ei suutnud seekord jäärapäisele teole hinge sisse puhuda ja leidis, et me võiks ta sinnasamasse parklasse jätta. Hiljem tuli välja, et bensuvoolik oli katki ja me ei olnudki nii blondid nagu ta arvas.
*****
Millest ma tõsiselt puudust Ibizal tundsin – olid kõrvatropid või tegelikult oleks võinud olla mobiili kõrvaklapid kaasas, siis oleks see pidev perekondlik maavõistlus lihtsalt kõrvust mööda läinud 😉