Kui lõpuks tundus, et nüüd vist on kõik kontrolli all, siis oli vist oli jälle ennatlik aeg rõõmustamiseks. Ma arvan, et kokku vahetasin ma laevapiletitel tegin ma muutusi nii 20 korral ning kui laevafirma oleks iga liigutuse eest raha sisse kasseerinud, oleks ma silmagi pilgutamata 1/3 piletitele juurde pidanud maksnud. Viimased ümber korraldused tegin ma Ruhnus, kui reede hommikul tuli Pireti kõne, et kahjuks me ei jõua Munalaiu laeva peale, sest nende auto läks hommikul katki. Sellise loodusseaduse vastu vist ei saa. Aga mulle meenus, et päev ennem seda oli isa Andrei mulle saatnud teate, et just nüüd ja praegu oli imeviirus teda jalust rebinud ning tal ei jää muud üle kui haigust nautida ning Ruhnusse tuleku unistuse täitumine jääb seekord teostamata. Tema kaks kohta oli üle, mitte küll õiges nimekirjas, aga vallavalitsuse erinimekirjas. Tagasisõiduks oli aga pakkuda mul ainult üks pilet kahe asemel, aga õnneks oli vallavanem nõus ühe oma pileti mulle loovutama. Nii et ka see viimase hetke vangerdus sai teostatud.
Järgmine oli majutusküsimus, sest kui sul ei ole kahesed toad, vaid hoopis 14, 6 ja 7 toad või siis üks lai voodi ja neli tavalist voodit ühes toas, siis tuli hakata kõrgemat matemaatikat kasutada, et inimesed kuidagi jaotatud saaksid, nii et keegi ula peale ei jää. Kuna paare oli suhteliselt palju ja parima tahtmisega neid ei olnud võimalik kokku jätta, siis kalkuleerisin eraldi, kui palju mehi on ja kas neid kokku elama pannes õnnestub, järsku kuidagigi majutusnumbrid paika saada. Mingi hetk oli peaaegu kõik ok, aga sel juhul tuli isa Heikil magada põrandal ning see ei olnud hea plaan, seega tuli uuesti planeerima hakata, võttes veel arvesse, et kõik saaks peaaegu koos nendega olla, kellega nad soovivad. Ennem Munalaiu laeva kohale saabumist olid kõik tubadesse jaotatud, aga teel sadamasse teatas Luise, et natuke tuleb vangerdada ning kõik minu suures ponnistused lendasid sama kiirelt hetkega vastu taevast ning tuli jälle otsast peale hakata. Aga arvutada mulle meeldib, mis seal salata 😉
Munalaiult saabujatega oli enamus meist kohal ning kui isa Heikki avaldas soovi, et võiks ka see aasta teha tutvumisringi, et kes keegi on ja mis ootustega on tuldud. Kuuldes, et paljude jaoks on see esimene palverännak ja ootused on suhteliselt taevakõrgused, hakkasin vaikselt mõtlema, kas neid ootusi on võimalik üldse inimlikul jõul täita. Õnneks selle koorma andis sokutada Jumalale, et mina annan Tema kaasabil endast parima, aga edasi on Tema teha. Tutvustusringi lõpus mainisin, et peapiiskoppi ja tema perekonna tunneb vist igaüks ära ning see järgi jäänud eestlane on Hannes, ülejäänud on kas poolakad või soomlased, aga nendega on homme rännaku ajal võimalik tutvust teha.
Mingi hetk oligi õhtu käes ja saabunud viimane laeva täis palverändureid. Kell hakkas vaikselt 22.00 saama. Nimelt Ruhnu saarel on see eriline kellaaeg, sest just siis algab iga õhtu vanas kirikus õhtupalve. Puukirik, küünlad, hinge puudutavad palved, imeline laul – selline tähendusrikas punkt igale päevale ja vastuminek ööle. See päev seekord punkti ei saanud, nimelt peale seda oli nn ametlik avamine. Vallavanem ütles kõigile tere tulemast, natukene tutvustas ka enda kokku pandud palverännurada ning oligi minu kord teatada, et ma soovin kõiki näha alates 05.30 õue peal, sest 05.44 päiksetõusu ajal algabki palverännak. Kui keegi sinnani oli mõelnud, et see varahommikune algus on nali, siis oh seda ebaõnne, ei olnudki. Igaks juhuks mainisin, et ma tean täpselt, kus keegi ööbib ja tulen ajan isiklikult üles, kui ise silma lahti teha ei suuda. Ja neile, kes hommikul kohvita ei suuda ennast liigutada, ootab kohvi termoses alates 05.30.
Mul oli ka mure, olime ennem vallavanemaga käinud kirikus palverännule kaasa võetavat risti vaatamas (loe: oma käega katsumas), sest kirikuõpetaja Harry Rein’u matusteks oli kogemata tehtud naiste rist, mis praegu seisis kiriku eeskojas, aga kui ma seda korraks liigutada üritasin, siis ma sain aru, et viis sammu on maksimum, mis me sellega teha suudame. See rist oli ikka tõsiselt raske, muidugi, mis palverännak see on, kui raskusi ei ületata, aga 15 km me seda raskust sikutada ka parima tahtmisega ei jõuaks. Seega oli meil puudu palverännaku rist. Mis mul muud üle jäi, kui mainida, et kui keegi tunneb kutsumust, võiks ta minna metsa risti tegema, kuigi suht pime on, aga ma oleks väga tänulik. Piret tagareast pakkus mulle enda kaasa võetud väikest risti, mille oleks saanud mingi pikema kepi otsa naelutada ehk see oli reaalne hommikune plaan, tuli vaid see kepp leida. Peaaegu lahendatud mure, seega tuli vaid head ööd soovida kõigile soovida ning kell 05 ei olnud enam kaugel.