Kui ma mõtlen, kuidas kirjeldada oma seekordset klassiekskursiooni, siis esimesena meenub bussis istumine ja ootamine või siis ühe ülihuvitava atraktsiooni juurest teise juurde sõitmine, kusjuures aeg-ajalt oli sõidu ajal huvitavamgi kui atraktsiooni juures.
Täna oli meil plaanis nelja turisti ahvatlusega tutvuda. Esimesena jõudsime SHILPARAMAM: külamuuseumisse, mis tutvustas indialaste elu-olu läbi savikujude. Mulle isiklikult sümpatiseerisid loomakujudega kaunistatud lillepotid. Peale muuseumikülastust oli võimalik minna künkatippu, suured ahvatlevad sildid kõikjal, et mäetipp ja mäetipp. Aga mis seal mäetipus olema pidi, sellest ei kõssanud ükski silt. Mingi hetk lõppes asfalt lihtsalt ära ja me seisime nagu ullikesed keset muruplatsi, passides üksteisele lolli näoga otsa ja otsides atraktsiooni, mille pärast me sinna kõmpinud olime. Mida ei olnud, oli atraktsioon, usu veel siis silti. Mäest alla tulles oli võimalik külastada kunstigaleriid, aga jälle minul kuidagi kitsarinnaline arusaam galeriist. Ma ei osanud kuidagi kaunist kunsti näha pargist tehtud kehvapoolse kvaliteediga fotodes, aga vist ei saa ma india kunstist aru. Oli ka kohalik laadataoline telkide armee, kus kaubeldi käsitööga. Kõik, mis mulle meeldis, oli liiga suur, et kohvri toppida, oleks vist eralennukit vaja olud. Seal olid vinged 1,5m puidust nikerdatud lillepotid ja lahedat kirjutuslauad, aga kui nad mu klassiekskursiooni bussi juba ei mahu, kuidas ma neid veel lennukisse pressin.
Järgmine turistikas oli Buddha kuju ja Lumbini park. Pargist me tormasime läbi nagu oleks mingi paha vaim meid taga ajanud. Põhjuseks vist võiks tuua selle, et pidime jõudma paadi peale, et keset järve olevat Buddha kuju tervitama minna. Kuju oli muidugi suur ja võimas, aga erilist tundevääratust ei tekitanud. Muidugi oli üks onu sinna kavalalt oma fotobisnessi rajanud ehk 40 ruupia eest oli võimalik kuju taustal pilti teha lasta ja kohe prinditud foto kätte saada. Pildi kvaliteeti vaadates, tundub, et ma oleks suutnud ka seebikaga sama olematuid värvikombinatsioone tekitada, muidugi võis ka põhjuseks olla, et printer oli ajajooksul lihtsalt väsimas.
Võib öelda, et meie atraktsioonid aina „paremaks“ läksid. Järgnevalt sõitsime me seitsme maa ja mere taha, vähemalt mulle tundus nii, sest me ei tahtnud ega tahtnud kohale jõuda. Aga lõpuks hakkas paistma me sihtmärk ehk väga sogane ja prügi täis järv. Atraktsioon ise nägi ette, et jalutasime mööda järve kallast ja mingi hetk saabas haljasala, kuhu tuli lunastada 5 ruupiane sissepääs ja siis oli võimalik sogase järve kaldal rohelise ala peal jalutada. Kui mind jättis selline turistikas tõsiselt külmaks, tundus, et kohalike seas oli see ülipopulaarne. Kohal oldi tuldud kohe perekonniti ja nauditi seda rohelust keset koledust.
Viimane atraktsioon oli valgus- ja helishow Golconda varemetes. Kuna meile osteti piletid viimasel hetkel, siis tuli varemete vahel joosta, et ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Aeg-ajalt kuulsin ma hõiskeid – teie pilet palun, aga kuna minul oli kiire ja pilet oli vastutava onu käes, siis mina külma näoga jooksin mööda. Kui lõpuks lava paistis, siis valisin mina endale koha ikka kõrgemal, kus tuli hiljem välja, et ainult vip’d istusid, mingi eriti hinnalise piletiga. Aga blondi käest ei tule keegi ju küsima mingit piletit enam kui ma tähtsa näoga juba istet võtnud olen, sest on ju kaugelt arusaadav, et ma vip’ide hulka kuulun. Vaatasin küll, et millegipärast kogu ülejäänud gruppi mulle naabriks ei lubatud, aga kui ei, siis ei. Hiljem selgus, et neile väideti, et neil on lastepiletid, mille hind ei küündi, et sinna üldse istuma võiks minna. Blond nagu ma olen, ei teadud ma hinnapoliitikast seekord midagi. Valgus- ja helishow ise oli päris kannatuste tipp. Me istusime keset varemeid, kus erinevates nurkadest hakati valgust kumama ehk populaarsed olid punane, kollane, ja valge prožektorivalgus ning selle taustal räägiti ajalugu. Lool endal polnud nagu viga, aga kui juba 1,5 tundi selline nali kestis, mille jooksul ma kaks korda magama suutsin jääda, vahepeal sadas vihma, siis sõid sääsed, võin ausalt üles tunnistada, et tiba pikaks kiskus teine, oleks tahtnud juba koju minna. Õnneks seekord võttis meie eest vastutav onu ennast kokku, tõusis lihtsalt püsti ja pani väljapääsu poole punuma. Lõpuks ometi käitus ta oma kohustuste vääriliselt ja päästis meid sellest valgus- ja helishow lummusest.