Meile on ettenähtud, et iga nädalavahetus peaksime me ekskursioonidel käima, õpime me ju ikkagi turismi managementi. Alates eelmisest kolmapäevast olen ma sage külaline office’s, et teada saada, kuhu meid küll see nädalavahetus viiakse. Tavaliselt palutakse mul istuda, hakatakse kellelegi paaniliselt helistama, ma kahtlustan, et valitakse enda telefoni number ning peale paari minutit raputatakse kahtlaselt pead, väites, et praegu ei ole võimalik seda inimest kätte saada. Muidugi ei ole võimalik kätte saada kedagi, kui sa ise endale helistad. Kui reedel sama nali toimus, siis ei jätnud ma jonni, vaid koridoris nähes meie eelmise klassiekskursiooni olematut läbiviijat, uurisin, mis sel nädalavhetusel plaanis. Ega vastuseks oli ikka see sama pearaputus, aga seekord sain ka lubaduse, et uurib asja. Kuna ma ka pärastlõuna ta särgi nööbist kinni haarasin, meenus talle vist eelmine nädalavahetus, kui ma filmiplatsi parkimisplatsil talle niikaua pinda käisin, kui ta mu bussijuhi kuskil nurga tagant üles leidis ja me minema saime sõita. Eks ta vist aimas, et kergem on tegutsema hakata, muidu jääbki ta mu eest ära jooksma.

Jõudes meie igapäevastele maade tutvustamistundi, lehvitas ta mulle juba kaugelt ja jooksis ette kandma, et plaan on koos pühapäevaks ja et minu ülesandeks on talle nimekiri esitada. Aga kõik see toimub alles pühapäeval, seega on vaja lahedat plaani ka laupäevaks. Office’st eriti abi ei olnud, suutsid mulle paberile ainult kuju ja pargi nime kirjutada, aga ega ma terve päev ühte kuju ei passi ju, võiks ikka midagi asjalikumat teha. Seega tuli ikka ise oma plaane luua. Algul jäi silm pidama ocean pargil – kohalik veemaailm, pildi pealt jäi mulje, et puha torude ja basseinidega. Aga siis hakkas talupoja mõistus tööle ja ma mõtlesin, et mina lähen jah bikiinides, aga kohalikud ulbivad järsku sarides ning selles riiete meres upun mina küll ära. Pealegi kohaliku vaatamisväärsusena, kes seekord bikiinides ringi jalutab, põhjustaks ma liiga palju südame atakte, kas see oleks ikka hea idee. Õnneks hommikul ei olud ilm ka veemaailma soosiv, seega tuli uusi ideid genereerida. Silm jäi peatuma loomaaia peal, oli küll väidetud, et asub 18 km kaugusel, aga mis see siis ära ei ole, tund poolteist tuk-tukiga ja olemegi kohal. Seekord ma liikusin kahe afgaani saatel ringi, kes tegelikult oskavad kohalikku keelt. Seega kauplemine näis välja nii, et tema läksid tuk-tuki otsima ja mina ootasin kaugustes, sest nägemisulatusse liiga varakult jõudes ei ole kasulik hinnapoliitikale. Õnneks kolm on piisav number tuk-tuki jaoks, nii et järgmised 7 meest ikkagi ei ürita kaassõitjaks ennast sokutada. Vaadates kohalikku liiklust, kus aeg-ajalt tekib küsimus, mis suunas oleks õige sõita, sest kaos on ikka totaalne, teen ümberpöördeid seal, kus tahan, sõidan vastassuunas kui vaja, sõidan slaalomit, nii et vahepeal on mul tunne, et enda ohutuse mõttes on kasulikum lihtsalt silmad kinni hoida, sest muidu mulle lihtsalt tundub, et ühes peaaegu avariist me teise poole olemegi teel. Aga kohale me jõudsime. Sissepääs oli 20 ruupiat, mis on umbes 30 euro senti, sama raha eest sai endale ka lunastada kaamera pileti, kuigi ma ei näinud kedagi, kes oleks kontrollinud loomaaias seda kaamera piletit ja pealegi mobiil ei ole ju kaamera, seega milleks mulle seda piletit veel vaja on.  Aga eks see ole nende viis teha raha. Esimesena jäi silma akvaariumi silt, sissepääs oli kaks kohalikku, maja oli seest sama suur, kui minu siine tuba, võib öelda, et 10 akvaariumit oli. Kuldkala just sellist pildistamissoovi ei tekitanud, aga mini-mini punnsilmne hai oli juba midagi, mida ma ennem näinud ei olnud. Enamus loomaaiast oli kuidagi väsinud ilmega, aga nägin ikkagi valget tiigrit, ninasarvikut, aasia elevanti, mida ma Eestis tunnen India elevandi nime all ja ülisuurt jõehobu. Mingi hetk jõudsime me sildini lõvi safari, ahvatlev nimi või mis, pealegi hind oli 5 ruupiat suurem, kui isegi loomaaeda sissepääs. Seega peab see ju ometi midagi olema. Buss, mis meile ette sõitis oli trellitatud akendega, mistõttu asi hakkas tunduma eriti põnev. Safari territooriumile avanes raudvärav ning seiklus võiski alata. Minu arusaamise järgi safari tähendab, et sõidame keset loodust, kus vilksamisi võib näha mõnda looma oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Indialaste arusaam safarist on aga midagi muud, nimelt esimesena jäime me peatume lõvipuuri ees, minu talupoja mõistus tõrkus küll uskumast, aga tõsiselt leidlikud on nad küll, kasseerida raha, et ma saaksin raudvõredega bussis sõita puuri juurest puuri juurde, et eriti kindlustatuna mõnda looma oma turvatud bussiaknast piiluda. Turvalisuse huvides läbisime me aeg-ajalt mingeid raudväravaid, mis inimjõul küll avati ja sulgeti, aga miks nii palju müüre ja väravaid, kui looduses elavaid loomi ei ole, aga kohalik loogika käib siin oma radasid, mida talupoja mõistus ei suuda defineerida. Tegelikult mõnda looma nägime elusana ka, kui ma ei eksi siis kahte, ühte kivil lebavat tiigrit, keda mina kahtlustasin, et topis on, aga mu naaber väitis, et tema arvates loom liigutas end. Teine loom oli härja ja püha lehma ristsugutis, sõi teine kuskil aasal rahulikult, kui me tema selja taga pildistamise peatuse tegime. Parim osa sellest safarist oli bussisõit ise, kus sõna otseses mõttes rallisime künkast üles alla, ühes august teise, võib-olla see oli ka põhjus, et miks me ei näinudki loomi, kuna enamuse ajast tegelesime pingist kümne küünega kinni hoidmisega.

Kui me pool laipadena algusesse tagasi jõudsime, siis mina igaks juhuks tahtsin ikkagi kaarti näha, sest kotka mitte nägemisest mul kahju just ei ole, aga kui midagi väärtuslikumat järsku nägemata jääb, siis kes seda soigumist hiljem ära kuulda jõuab. Nii mulle kaardilt kaelkirjak silma jäigi ja otseloomulikult kihutuskõne tulemusena ka väsinud afgaanid tahtsid kaelkirjakut näha. Võib öelda, et majesteetlikult näksis teine rohtu, kui me ta lõpuks üles leidsime, aga linnuke kirjas, kaelkirjak nähtud.

Muidugi minu muuvistaari staatus ei tahtnud mind ka seekord maha jätta. Ma istusin kuskil murul, et süüa jäätist, kui saabus trobikond, kes kõik soovisid istuda mu kõrvale ja teha pilti. Mul peaaegu oleks jäätis üles sulanud, kui need vahetustega istumised mu kõrval lõpuks otsa said. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen loomaaia suurim elamus nende jaoks, et tühja sellest kaelkirjakust, hoopis ringijalutavast blondiinist tuleb pilti teha. Ma vist peaks ikka tõsiselt mõtlema hakkama oma siinse pildistamisäri peale.