Olen ju giidina harjunud magama erinevates riikides, hotellides, aga millegipärast vaatamata väsimusele ööl enne palverännakut ei olnud und. Kell lõpuks väitis, et ma magasin kolm tundi, siis seekord ma temaga ei nõustunud, hea kui 20 minutit tuli ära. Kui kella viie paiku maja vaikselt tõusma hakkas, siis ei tasunud enma nägu teha, surnuid siin ei austata vaid hakata kotti pakkima. Kella kuueks oli meil ju buss tellitud.

Bussis lugesin igaks juhuks rahva üle. Tee mis tahad, ei ole 36. Mina saan 34. Palusin Karist, et loe sina ka, järsku mingi trikiga kaks inimest jäid mul kahe silma vahele. 34 mis 34. Küsin, isa Heikkilt kas keegi tema omadest on puudu, sest meie omadest keegi ei teinud häält, et tema toanaabrit ei ole bussis. Siis ma juba ühte tema oma nägin. Millegipärast küsisin Urmaselt, kus rist on. Ma ei näe seda kuskil. See oli kogemata maja ette jäänud. Lõpptulemusena, ega see ainsaks korraks ei jäänud. Palverännu lõpus unustasime me risti kirikusse. Hiljem selgus, et peale selle, et mina ikooni koju unustasin, jäi Urmase omad kämpingusse kohvrisse. Igatahes kadunud asju otsides jõudis ka viimane palverändur bussi ja me võisime alguspunkti poole sõitma hakata.

Minu rõõmuks, kuigi me algul nii kokku ei leppinud, siis kui me viimase kõne Urmasega tegime päev ennem palverännakut, teatas ta mulle, et ta on kõikide peatuspaikade tekstid kokku pannud. Yes, sest algul pidin ma mõned panema. Mitte, et mul oleks midagi rääkimise vastu olnud, aga mul ei olnud nendega aega varem tegeleda kui päev ennem rännakut ning Urmas oli ka minu tekstid ka ära teinud. Puhas rõõm ju.  

Esimene peatuspaik oli Siniallikad. Kui me seda kohta vaatamas kevadel käisime, siis oli seal täna allikas sees olnud kepp allika kõrval rohus maas. Eelmine kord võtsin ma kepi, panin allikasse, sest soovisin teada, kas ma suudan põhja ära puudutada. Põhja kätte ei saanud, aga sain kellegi teise kätte, kes korraks sikutas seda keppi. Urmase jutust mäletan, et allikas on 18 m sügav. See kepp kohe kindlasti ei olnud 18 meetrit pikk. Peale Urmase ümbruskonna tutvustuse, tegi Isa Heikki vee õnnistamise rituaali koos oma soome noortega. Lugesime kõik koos oma emakeeles Meie Isa palve. See on traditsioon, et igas peatuspaigas loeme viimasena just selle palve kõik koos. Peale seda võis igaüks, kes arvas, et tuleb teha ka ise midagi selleks, et igavest noorust säilitada, allika veega nägu pesta.

Edasi liikusime Laiuse surnuaia poole, kus Urmas selgitas, miks peab surnu matma pühitsetud mulda. Minu jaoks täiesti uudne teadmine oli, et õigeusklikel pannakse rist jalgade juurde, et hea kaasa haarata viimsel kohtupäeval ning luterlastel on kivi pea juures, sest viimsel kohtupäeval püstitõusva inimese selja taha jääv rist on kaitse, toetus ja pääste märk.

Laiuse püha Jüri kiriku juures mõtiskles Hannes kogukonnast ja kirikust.

Teel Öettingenide perekonna kabeli poole, pöörasime algatuseks terviseradadele, et läbi metsa jõuda sihtkohta. Start oli ootamas, aga me olime ennem võistlejaid kohal. Keegi avastas seal kuivkäimla ja nii me seal järjekorras seisime, samal ajal kui some noored õppisid surnu aia ja õhtupalve jaoks laule. Kabeli juures mütiskles Jael teemal tervis ja sport teemal. Minu suureks imestuseks ei olegi ta spordiga sina peal ning 15 km on max, mis ta siiani käinud on. Ups, sest lõpuks tuli 2×15 meil. Mis mulle meelde jäi tema inspireerivast kõnest  oli õigeusu Jeesuse palve tõlgendus. Issand Jeesus Kristus, Jumala poeg, heida armu minu patuse peale. Ta küll laenas selle mõtte luteri peapiiskopilt, et seda palvet saab laiendada, kui sulle su kaasteeline ikka tõeliselt närvi käib, saad lugeda palve lõpu … minu patuse ja … (siia tuleb nimi panna). Päris huvitav lähenemine. Samuti tuletas meelde kui tähtis on sügavalt hingamine kui tegelikult tahaks hingeldada. Hingeldamisega ei jõua kuigi kaugele.

Oligi hommikusöögi aeg. Olime kõik ju kaasa saanud pakikese ning kes soovis termosega teed/kohvi. Mina olin tulise vee kaasa haaranud, aga millegipärast unustanud oma koril halli nupu kaanega samasse asendisse panemast. Kuna terviseradade stardis mu kott maas lamas, siis võid arvata, kui palju mul lõpuks tee vett alles oli. Nii kõva 1/5, ülejäänud vesi oli üritanud kõike mis võimalik mu kotis üle ujutada. Õnneks nii külm õues ei olnud, seega see soe vesi suur kadu ei olnud. Ma kodus ennem ära tulekut mõtlesin, et peak svist sääsetõrje kaasa võtma. Loogika väitis, kui neid sääski siiani ei ole olnud, siis kus nad nüüd välja saanud on ning jätsin koju. Muud seal kabeli juures ei olnud, kui üks sääsk ajas teist taga.

Järgmine peatus oli Kuremaa loss, millest tänaseks on elamuskeskus saanud. Selle ees Haldi rääkis oma lemmik teemal vesi ning tuletas meelde kui tähtis on spordi tegemine. Haldi ise on elav näide sellele, mida kõike liikumisega võib saavutada.

Kuidagi tuli jutuks, et järsku on järve ääres wc ja sinna me järgmisena suundusime. Aga seal ei olnud ainult 3 wc, vaid ka rannapaar, kus sai kohvi ja jäätist osta. Otseloomulikult me kasutasime juhust. See on esimene palverännak, kus me reaalselt teel poodi/baari oleme sattunud ja nii palju erienvates käimlastes käinud.

Nüüd oleks pidanud algama kõige pikem lõik, mille ma avastasin suht viimasel hetkel. Nii et ma tegin sinna peatuse keset ei miskit ehk neljatee ristil. Margus mõtiskles seal ebausust. Mina, kes ma teen kummitustuure ja viskan münte kõikidesse ettejäävatesse purskkaevudesse võibolla kõigega ei nõustunud, aga see ei olnudki oluline.

Teel olles jäi mulle silma erinevad autojuhid. Osad neist sõitsid põhjagaasiga meist mööda, üks nii lähedalt minust, et ma reaalselt tundsin seda ning ei oleks saanud väita, et tal ei olnud teel ruumi. Me kõndisime ikkagi tee ääres. Mõni aeglustas käiku ja üks jäi reaalselt tee pervele seisma nign ootas nii kaua kui me olime temast mööda läinud.

Mitme noore suust kuulsin, millal süüa saab. Kohe, järgmises peatuses. Kui tavaliselt oleme koha ära tutvustanud ja palved ära lugenud ning alles siis sööme, siis seekord oli vastupidi kõigepealt sõime ja siis läksime Kassinurme kindlust vallutama. Kui ma aastaid tagasi siia sattusin, olin ma vaimustuses. Lõpuks ometi reaalne puidust replika, muidu vaata ainult jooniseid. Seal mõtiskles ja luges palve Ruudi Eestimaa kaitse eest.

Samal alal asub Kassinurme hiis koos oma laulupeo puudega. Ma tean, et Karin armastab laulda, siis ma palusin tal rääkida laulmisest.

Jäänud oligi üks peatus veel ehk Kaarepere Vaga Suzdali Eufimi ja Vaga Egiptuse Maria koguduse kirik. Kui me kevadel Urmasega teed sinna otsisime, siis me olime valel pool raudteed, googliga tundus, et veab lõpuni välja. Võid juba aimata, mida see tähendas, me sumpasime jälle võpsikus. Lõpuks leidsime teiselpool raudteed tee, aga ma ei tulnud selle peale, et kevadel nägi see koge välja, tänaseks oli sellest saanud tõeline takistusriba. Lõpp oli sirge suure manatee ääres. Selle viimase lõigu peale jätsime kolm meist ootama, et kui mina jõuan kiriku juurde, kus meid buss ootas, siis ma palusin tal korraks tagasi sõita ning kolm rändurit peale korjata. Kevadel nägin ma kirikut ainult väljast, aga see oli müstiline sees oma küünlaleekide valgusel. Ausõna üks müstilisemaid, mida ma siinamail näinud olen. Õigeusu lõputeenistus isa Heikki juhtimisel ja oligi aeg majutuspaika tagasi sõita.

Palverännaku pilte näed siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529279957667
ja teise osa siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529284187667

Palverännak veel täitsa läbi ei olnud, oli veel pühapäevane jumalateenistus Äksi kirikus ning ühised hommiku- ja õhtusöögid. Kuna laupäeva õhtul oli viktoriin, mille viimane küsimus oli – kus toimub järgmine palverännak, siis juba seal kostus kunagist Valamo kloostri idee. Ma rääkisin sellest kiriku trepi peal isa Heikkile ning lõunalauas ütles, et ta hakkab selle ideega tegelema. Nii et on mida oodata.

Viimase päeva pildid leiad siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529522917667