Kuigi Uus-Meremaal on väga populaarne sõita vaniga või siis camperiga, tundus mulle telgiga jeep kõige parem valik ning camperi idee kaotas pika puuga. Mul reaalselt ei olnud nii väga camperi mäkke sõidu jõudlusesse usku ja van ei tundunud ka eriti parem variant olevat. Hiljem teedel kohatud camperid harva sõitsid üle 80. Kui juht oli hiinlane, siis ta võis teel ka max 70 koperdada, nii et pikk rivi selja taga ja ta ei vaata peeglisse. Ma ühe taga tiksusin 30 km, mul oli suur tahtmine talle signaali lasta. Mees vaata korraks peeglisse, meid on 10 su taga, aga me ei saa mägedes sinust mööda kurvides kui sa ise ei lase ja keset teed sõidad. Järjest tulid sildid, et kui sa oled aeglane, ole hea hoia sinna boksi. Kas ta hoidis? Kus sa sellega, roomas aga rõõmsalt edasi ning me kõik kiristasime jätkuvalt hambaid. Kohalikud mägedes kurvides sõitsid mööda, aga selleks peab seal kauem olema, et sellele trikile panustada.
Meie rentisime endale Indie Camperist jeebitaolise auto telgiga. Paar nädalat ennem reisi algust kogemata lehte kontrollides tuli välja, et nad millegipärast olid me sõiduki samaväärse masina vastu välja vahetanud ehk me saime Boldi bussi. Ei tundunud aus diil, kuigi Boldi buss on neil klass kõrgem kui meie valitud auto, aga tee mis tahad, ei taha seda ning siis tuli välja, et automaat oli manuaaliks saanud. Kui mõelda, vasakpoolne liiklus+boldi buss+manuaal ei tundu just kõige ahvatlevam kombo. Õnneks suure kauplemise peale anti meile jeep ehk hiina gwm tagasi.
Lugedes tagasisidesid tuli välja, et piiramatu kilometraaž tegelikult nii piiramatu ei ole ning tegelikult tähendab see 500 km päevas. See oli minu jaoks tõeline peavalu, sest mina panin killerplaani kokku. Kui põhja saarel veel kuidagi selle 500 km päevas hakkama saab, siis lõuna saarel oli see mission impossible kanti ülesanne, aga lõpuks ma sain kuidagi ikka kõik päevad nibin nabin alla 500 hakkama. Rentima minnes öeldi, et ikka on piiramatu ja mina juba hingasin kergendatult, aga lõpuks selgus, et ikka ei olnud. Õnneks käis arvestus summa summarum põhiselt ehk me võisime sõita 12 000 km ning ma sõitsin natukene alla 9000 km. Miks mina? Ma kaotasin kivi-paber -käärid mängu ja suure suuga ütlesin, et mis see vasakulpool sõitmine ära ei ole. Vist mängis rolli ka see, et ma kardan vähem ehk loe tean vähem liiklusreegleid. Ma ei olnud kuni lõpuni kindel, et mina hakkan sõitma, tundus hea nali, pealegi rendilepingut tehes, olin ma kaasjuht, aga kui me auto kätte saime, siis oli kõrvaliste võetud. Ok, mis siis ikka. Polegi sellise suure saaniga ennem sõitnud, me auto oli 5.4 m pikk. Muidugi ma algul kaldusin naaberteele, reaalselt vahtisin kogu aeg parempooslest peeglist, kus valgejoon läheb. Mulle tundus, et see auto on sama pikk kui lai.
Mõnda reeglit ma rikkusin tahtmatult, mõnda teadlikult. Kui ma mägedes tee otsast mööda kihutasin, siis reaalselt ohutuled sisse ja ma tagurdasin. Seal maanteel ei sõitnud keegi peale minu, siis miks ma peaks hakkama seal kitsal teel end ringi ukerdama, kui ainult paar meetrit tuli tagurdada.
Ega ma nii palju vales suunas ei sõitnudki, esimesel päeval vaatasin ühte märki valesti ja keerasin valesse suunda ristmikul ja auto tuli vastu, ma tagurdasin minema ja keerasin õigesse kohta. Paar korda ringteel, ma vaatasin vales suunas ja vist oleks ette sõitnud, kui kõrvalt ei oleks kommetaari tulnud. Olgem aus, kes ikka selle saaniga kokku tahab põrgata.
Sellel autol oli iseloomu. Minu õnneks olid suunatuled õigel pool ehk ma ei pannud klaasipuhastajad sisse, kui kuhugi keerata tahtsin. Kuna ta oli diisel ja Soomes Levis jeebiga jaanuaris käies meil adblue külmus -40 ära, siis seekord oli esimene küsimus rendis, kuidas selle adbluega on. Tuli välja, et hiina autodel ei ole adblued, vaid teatud kilomeetrite järgi tuli mulle ekraanile selline kollane peeretamismärk ja siis ta alustas ise diisli puhastust ja tegi imelikku häält.
Mul ei õnnestunud teda kuidagi veenda, et ta näitaks mulle digitaalselt kilomeetreid. Kui ma korraks kilomeetrid ette sain, siis ta viskas samal ajal punase kolmnurga ja 15 sekundi pärast kadusid kilomeetrit ära. Seieri pealt oli suht tüütu vaadata, nii et me sõitsime kogu aeg waze või googliga, et ma näeks kilomeetri näitu. Aga sealne internett kadus aeg-ajalt ära ning auto ei armastanud eriti ennast telefonidega ühendada, kui ühendas siis ei tohtinud seda telefoni enam puudutada isegi mitte käes hoides hingata, muidu ta katkestas kõik ära. Seega vahepeal oli mul vaesemehe gps ehk telefon lihtsalt rooli taga nina all, et ma mööda ei sõidaks või siis kõrval hakati kaarti kõva häälega lugema.
Aegajalt sadas vihma, me sõitsime kruusateedel, siis mingi hetk sai aknapesuvedelik otsa. Tuli välja, et seal ei olegi aknapesuvedelikku nii nagu me harjunud oleme vaid tuleb osta kontsentraat ja seda ise lahjendada.
Minu pool ei olnud ka ukse juures käesanga vaid päikseprillihoidja, täiesti mõttetu aksessuaar. Enamjaolt olid mul ju prillid peas ja kui ma nad oleks sinna paneks, siis ma unustaksin sinna.
Mis oli gwm hea, tagumised istmed vaatamata sellele, et ta oli kastiga jeep, olid ikkagi piisavalt suured ja mahutasid me kohvrid ära. Mäletades eelmine aasta laenutatud Gladiaatorit, siis seal oli taga reaalselt vähe ruumi. Kahjuks me kast, mis oli kinnine, tõmbas igast suunast endasse tolmu. Oleks võinud tolmukindlam olla. Kastis olid meil varustuses ka laud ja toolid, reaalselt mitte kunagi me neid välja ei võtnud, ei olnud sellist lebotamisaega, istun tooli peal ja naudin vaadet. Me jõudsime tavaliselt ööbimiskohta pimedas või hetkel, et kohe läheb pimedaks, nii et mis sa neid toole ja lauda ikka välja sikutad sel hetkel.
Kui me Eesti kurdame, et meil käib suvel teede ehitus igal pool, siis mine Uus-Meremaale. Seal reaalselt oli igal pool teede ehitus, kogu aeg midagi parandati. Väga palju seisime tänu sellele ajutiste valgusfooride taga võis sõitsime 30 või max 50ga. Kuskil oli ka 10 km märk. Kes iganes neil neid oranžide teetähiste müügiga tegeleb, on ammu biljonär. Neid armastatakse reaalselt mitme eest. Kui neid teedele pannakse, siis kogu südamest ja see tähendab, meeter ja oranž tähis ning nii kümneid meetreid.
Ringteid on seal ka igasuguseid. Mõni meenutas kolmnurka, mõni oli lihtsalt teele maalitud ring. Kuidas üldse aru saada, et ringtee tuleb? Seal oli märk, et anna teed ning kui sa mingile suurele teele parasjagu välja ei sõitnud, siis sa sattusidki ringteele. Mulle täitsa meeldis see reegel, et lähed ringteele näitad paremat suunatuld, mis põleb nii kaua kui tuleb sinu hetk ära sõita ning siis läheb vasaksuund sisse.
Minu lemmik oli vasak suunatuli. Sirgel teel on 100 sõita köki-möki, aga seal sõidetakse ka mägedes slaalomit sajaga. Algul mul kohe kindlasti see ei õnnestunud, nii et kui ma ikka peeglist nägin, et mõni auto mägedes mu seljataga on, siis ma otsisin võimalust, kus seisma jääda ja nad mööda lasta. Aegajalt tekkis kaks rada ja kohe suur silt oli, et hoia vasakule, kui sa sõidad aeglasemalt ja ainult kui sa mööda soovid sõita, siis kasuta paremat rada, kuid siis kui manööver tehtud, tule vasakule tagasi. Olid ka olemas sellised boksid, kus sa said peatuda ja teised mööda lasta. Algul tegin ma seda ikka väga tihti. Mulle tõsiselt meeldis, kui iga kurvi ees oli orienteeruv km märk, millega sa võiksid seda kurvi läbida. Andis aimu mis ees ootab.
Kui kruusateel oli 100 märk, siis tasus 100ga sõita. Ma algul sõitsin 20-30 ehk tundsin iga auku, sest tee nägi välja nagu linttraktor oleks üle sõitnud ning ega see madal kiirus ei päästnud, ikka oli tunne, et iga auk on tuntav. Kui aga sõita nii nagu kohalik, et 100ga, siis oli ok.
Ka sõna Ford sai uue tähenduse minu jaoks ehk see oli teele kaevatud kraav, mõnikord ka veega täidetud. Õnneks ei olnud meil matkabussi, vaid ikkagi hiina jeep, sellega sai neist veega aukudest läbi sõita.
Mägedes tal eriti jõudlust ei olnud, gaas oli ikka päris põhjas, et me mäkke saaks. Ma kõige lühem ei ole, aga kui ma istme kõige ette sõidutasin, siis ma nibin nabin ulatasin pedaali lõpuni vajutama. Mõtlesin, mis teevad need, kes minust lühemad on, kuda sa siis pedaali vajutad. Huvitav oli see, et juhiiste liikus edasi-tagasi vähem, kui kõrvalistuja iste.
Ühe korra me teadlikult läksime teadlikult kruusateele, aga paar korda, Google saatis meid. Millegipärast oli asfalttee paranduses, mis tähendab, et on silt, kohalik võib minna, aga kõik teised keerake autonina kruusateele. Esimest korda kui me kuursale sattusime, oli märk, et camperid keerake ots kohe ümber, aga meie bukitud öömaja oli seal suunas. See kruusatee mägedes oli aukus, piireteta ja päris kitsas ning kui ma kuulsin lauset kõrvalt, et minu pool paistab kuristik, siis ma ütles, et palun ole järgmised 10 km vait. Ma reaalselt lugesin palveid, et me selle jeebiga elavalt kohale jõuaksime. Jee ma sõitsin sellistel hetkedel kuristiku ääre peal, reaalselt sõitsin keset teed. Kui keegi vastu roomab, võin ma sinna ääre peale sõitma minna, aga muidu ei tasu unistada sellest.
Mingi päev kuulen selja taga sireene ja politsei tuleb, tuled vilkumas minu poole. Ennem kui ma ennast tee äärde tõmbasin ja seisma jäin, jõudsin mõelda, et mille eest. Kas tõesti selle eest, et ma sõidan aeg-ajalt aeglasemalt mägedes kui see 100 km tunnis. Pani huilates mööda ja vist sooviski, et laseks ta mööda. Kui ma teel tagasi olin, siis tuli järgmine politsei, tuled samamoodi vilkusid, aga häält ei olnud. Tundub, et mina ei olnud seekord sihikul.
