Palverännak pidi kavakohaselt algama kell 18.00 õigeusu õhtupalvusega. Isa Heikki oli varem küsinud minult luteri vaimuliku Urmase numbrit ja päev ennem helistanud ning palunud luterlastel teenistusel ka midagi teha. Mida täpselt oligi kuidagi selgusetuks jäänud. Küsida ka ei olnud kelleltki, sest isa Heikki saabus umbes 18.00 Obinitsa, läksin neile bussile vastu, tõime kohvrid ära ja siis sai Urmas targemaks mida see midagi tähendas. Võiks olla palve ja laulda. Ma kohe esitasin sooviloo – Rändur ütle kuhu lähed. Urmas delegeeris palve diakon Üllele ja lõpulauluks sai Õnnista ja hoia. Need, kes olid mu fb sõbrad, saatsin linke, muidu lasin netist otsida või soomlased tegid pilte, et kõik, kes soovivad saaksid kaasa laulda. Mul endal oli võimalus üks õigeusu palve lugeda. Peale tere tulemast lauseid, tervitas meid sootska Aare setokeeles ja rääkis natukene kirikust.
Peale õhtusööki saime üksteisega natukene tuttavamaks ehk vastasime küsimustele, mis nimi on, mis kogudusest, mis tööd teed või tegid ning mis on su hobi. Kokkuvõtlikult võiksime ühe vinge ühendkoori kokku panna koos taustabändi ja tantsijatega ning ega me nälga ka ei sureks, nii mõnelgi meist on tagataskus kokapaberid. Tutvustuse käigus tuli välja, et kaks meist on ristitud Pühal maal ja samas kohas, Jordani jões, keset kõrbe. Tutvustusringid on alati sellised põnevad. Üks tutvustaja tekitas minus täitsa hämmingut. Tõusis püsti ja tutvustas minu jaoks valenime all end. Ma kiiresti vaatasin pangaülekannet, kas ma tõesti eksisin või kas ta oli kirjutanud sinna, et ta maksab selle inimese eest, kelle nime ta ütles. Panga ülekandel oli nimi, mida mina teadsin. Nimi millega ta end regas, selle nime alt tuli raha, selle nime ma kirjutasin ukse peale ja voila nüüd on ta keegi teine. Kuna mul oli kiire, siis ma ei jõudnudki temalt järgmisel päeval küsida, mis toimub. Aga õnneks esmaspäeval suhtlesin Urmasega ja jutu käigus tuli juttu ka sellest nimevahetajast ning siis ma sain ta loogikale pihta. Aga algul oli hämming täitsa suur, et mis mõttes, see ei ole ju su nimi.
Traditsiooniliselt hakkab palverännak päiksetõusuga ehk kuue paiku. Õhtul leppisime kokku, et Monika paneb telefoni helisema kell 5.25. Kas me ärkasime 5.25? Otse loomulikult ei, sest Kai arvas, et siis me ei jõua dušši alla kõik ning pani 5.10 helisema, aga ega ta kokkuleppimise ajal seda ei maininud ju kõval häälel. See kõik selgus alles hommikul, kui vale inimese telefon helises totaalselt valel ajal.
Kuna mina kohvi ei joo, siis ma ei läinud sekkama, mis 5.45 köögis toimub, aga kui mul kuue paiku veel inimesi puudu oli ning toad olin ma kõik läbi käinud, siis köögist ma leidsin viimased kohvijoojad. Obinitsa tsässona poole peaaegu tormasime, mistõttu isa Heikki jõudis vahepeal esiritta ning uuris kas see ongi see lubatud kulgemine. Ei, ei ole. Aga meil vaja õigeks ajaks tsässona juures olla. Tsässona juures ootas meid juba Aare, kes rääkis setokeeles tsässona loo. Ma olin avapalvet palunud Urmasel ette valmistada ning täiesti uue sõna sain oma sõnavarasse – reietamine, mida Tammsaare oli oma teostes kasutanud.
Seekord oli me rist ikka tõeliselt „kerge“. Olime kirikuristi kaasa võtnud. Kui ma nüüd mõtlen, vist täitsa esimest korda, suure risti. Vormsil oli meil kiriku kerge rist. Ruhnust taheti anda suurt surnuaia risti kaasa. Nimelt oli kirikuõpetaja äsja ära surnud, kuid kogemata oli talle naiste rist algselt tehtud. Ära küsi, mis neil vahe on, aga see nn vale rist oligi kirikus hoiul. See reaalselt kaalus ja mitte vähe. Mul oli teda üles tõstes juba suur tegu, kandmisest rääkimata.
Ega me eriti kaugele esimese soojaga ei jõudnudki. Ainult mäest alla järve äärde, kus ma nägin, et seal on wc ning hõiskasin, kel on vaja minna, siis nüüd on võimalus. Nii me seisma jäimegi. Sel palverännakul me jäime ikka mitmeid kordi seisma. Ma ei mäletagi, et ennem oleks seda nii tihti juhtunud. Aeg-ajalt ma palusin aeglasemalt liikuda ning kui see ka ei päästnud päeva, siis me jäime seisma. Seekord olid kõik korralised peatused üksteisest suht sama kaugel, umbes 4 km. Üle tüki aja oli meil ka saate- või eesauto olemas, oleneb kuidas Aare autoga end positsioneeris. Mõnikord ütles ta meile tee ette, kuhu ja millal me pöörame peame. Mõnikord ta seisis ristimikul, et näidata kuhu minna. Algselt kui ma uurisin, kas ta teeb palverännaku kaasa, arvas, et mõned lõigud, aga kõige jaoks ei ole aega. Minu rõõmuks, mingi hetk ta teatas, et sai linnaloa ja on kogu aeg meiega.
Meie järgmine peatus oli Küllatüva tuhablokkidest laotud tsässonas. Uksed olid juba valla, kui me kohale jõudsime ning peagi tuli ka külavanem Linda õunte korviga, mis oli meile mõeldud. Siin pidas isa Heikki palvuse. Kuulsin, et siin lähedal on ka allikas. Isa Heikki oli mulle varem kirjutanud, mis sa arvad, kui teeksime veepühitsuse. Pidin uurima, et ega ta ei pea suitsuti Soomest kaasa võtma, järsku kirikust saab laenata. Sai küll, terve palverännu tee oli Obinitsa suitsuti meiega kaasas ning õigeusu palvustel läks kasutusse. Läksimegi alla allika juurde veepühitsust tegema. Ma vist esimest korda nägin kui looduslikule veele tehakse pühitsus. Kirikus on vesi tavaliselt anumates, aga seekord läks isa Heikki peaaegu, et allikasse sisse.
Peale seda võtsime suuna Uusvada poole, kus tsässona juures Lembit luges palve õigeusu palveraamatust, mis ei olnud ette planeeritud. Edasi läksime sootska Reinu manu, kes haldab Uusvada külakeskust. Sinna oli tellitud ka me söök ning kell oligi natukene peale kümmet saanud ehk viimane aeg oli hommikut süüa. Siin Kai mõtiskles traditsioonide ja juurte tähtsusest, et kõigi meie selja taga on esivanemate juurte rägastik. Igal pool me tegime ka grupipilti. Kuna maja oli kahekorruseline ning oli võimalus ka maja taha varjuda, siis Aile oli selles nii osav, et kui meil grupipilt tehtud sai, tuli tema nurga tagant Jumalaema ikooniga välja.
Rein haaras oma rändurikepi ning viis kõigepealt hiiglase haua peale, kes on Petseri kloostri ehitanud ning peale seda asusime silmalätte poole teele.
Ainuke koht teel, kus me soppa saime oma jalajäljed jätta ning nii üle silla tulla, et kui valesti astuksid vajuksid läbi silla. Hõbedat küll kaasas ei olnud, et silmaallikale and jätta, aga vett sai ikka kaasa võetud. Allika juures oli liiga palju sääski, seega mõtiskluse loodushoiust tegi Hannes juba põllu peal.
Edasi võtsime suuna Serga tsässona poole, kus perenaine Eevi ootas meid kookide ja morsiga. Kui ta meile härdalt tervitussõnu ütles, et ma nägin risti tulemas ja pisar tuli silma, siis ürita leida meist kedagi, kelle südant see lause ei puudutanud. Sellel tsässonal oli küll kuuli, küll mürsu auke seinas, aga vapralt seisis püsti. Sees oli nii palju küünlaid nagu jõulud oleks saabunud.
Järgmine peatus oli Meremäe torn, kus võis näha Petseri kloostri kupleid. Seal rääkis Natalja idanaabrist, kes ohustab nii Ukrainat kui ka Setomaad. Sinna oli tellitud ka lõuna. Ajaliselt oli hommiku ja lõuna vahel 5 tundi umbes, aga tundus ikka, et alles ju sai süüa.
Siis haaras risti enda kätte Urmas ja kui ma küsisin, kas ma leian talle mingi hetk kellegi, kes risti edasi tassib. Tuli vastuseks, tema ei ole täna risti tassinud ja jäi mulje, et muust ta ei olegi unistanud. Aegajalt olime ka piiritsoonis sees. Kõik olid igaks juhuks dokumendid kaasa võtnud ja mina olin päev ennem kordonisse helistanud ning kandnud ette, kui palju meid on, milline on me teekond. Miiksel oli meil kolm üksteise kõrval olevat peatust – tervendav Jaanikivi, kus Ülle ja Sirje mõtisklesid tervenemisest. Surnuaial tegi isa Heikki surnute palvuse ning kirikust rääkis meile kogudusevanem Nikolai ning me laulsime luteri lauluraamatust. Kuid ainus võimalus, et sõnu alla laadida, tuli kirikust välja minna. Olid nii õigeusu kui ka luteri lõpupalved. Hiljem ma kuulsin, et umbes siin oligi nii mõnegi meist limiit. Rohkem ei oleks tahtnud kõndida. Ega ei pidanudki, sest surnuaia/kiriku väravas ootas meid buss.
Koju jõudes oli 15 minutit aega ning sai jälle süüa. Kuna oli juubel, siis ma olin tellinud koogi. Saime kaks kooki – meekoogi ja hapukoore koogi. Kuna need ei olnud lahti lõigatud, siis ma asusin lõikama, unustades kui palju meid reaalselt on ehk tükke tuli vähem. Kui mulle reaalsus kohale jõudis, siis hõiskasin, palun valige ja võtke algul üks tükk, kui hiljem üle jääb, saab veel. Jäigi üle ja saigi, vähemalt mõni meist, veel.
Õhtu lõpuks olin ma kokku leppinud, et sootska Õie tuleb rääkima ja näitama, kuidas seto naist rõivasse pannakse. Valis meie seast kreeka-vene sugemetega soome noore välja ning asuski riideid selga panema, juukseid patsi punuma, samal ajal kõike selgitades. Osa selgitust läks mul põhja-lääne eestlasena kõrvust mööda, sest ma lihtsalt ei saanud kõikidest sõnadest aru. Me modell ei saanud midagi aru, vahepeal me midagi talle tõlkisime. Mingi hetk sai sootska aru, et kergem on venekeeles talle selgitada. Nalja sai ja targemaks sai. Kuulu järgi palverändurid jäid väga rahule.
Järgmine hommik hakkas hommikusöök kell 07 ja 08.15 soovisin hiljemalt kõiki maja ees näha, et liturgiale minna. Mõtlesin, et ma ärkan 6.43, toas esimesena ja ma ei tohi hommikusöögile hilineda korraldajana. Teised võivad ekstra magada. Kai pani seekord 07.20 kella helisema. Kas mul õnnestus 6.43 ärgata? Otse loomulikult ei. Ma ei tea miks, aga Ehal oli äratus 5.45, kusjuures ta ise ei saanud tükk aega aru, et tema telefon mängib. Peale seda jäi ta uuesti magama, mina enam mitte. Kaua sa ikka seda surnut teeskled, seega tõusin ma ennem 6.43 lõpuks ülesse. Läksime Ehaga hommikut sööma ning tuppa jäid Monika ja Kai. Monika oli ka juba välja minemas, kui Kai voodis istuli tõustes arutas omaette – ei tea, miks see telefon täna ei helisenud, panin ju. Kui ta vaatas kella, siis voila, kell oli alles 07.03. Tahtmatult tegime selle esimese päeva 05.10 tagasi.
8.15 olin ma enamuse suutnud juba kiriku poole jalutama suunata ning startisin ise kiirmarsil täpselt 8.15 koos Monikaga teele. Isa Heikki pidas liturgiat viies keeles, kui ma ei eksi. Preestriraamatuid oli tal kolm tükki üksteise otsas. Ta noored laulsid, eestlased nii palju toetasid, kui nad oskasid. Soomekeeles me laulda ei oska, aga eesti- ja venekeeles saame hakkama. Peale liturgiat oli varajane lõuna, mis algas nii 10.45, aga mis teha. Buss oli tellitud mul 11.20 kõigile, kes pidid Võrru Tallinna bussi peale jõudma. Nadi oleks kui bussis kõht räigelt tühi on. Peaaegu kõiki sain koduteele saata, keda ma lahkumas nägin ning siis oli aeg ise minna veel Setomaad avastama.
Tagantjärgi mõeldes, mida ma oleks teinud, kui ei oleks olnud sootska Aaret, kes kõike seda korraldada aitas ning isa Heikkit, kes igal pool oli nõus ükskõik mis keeles palvet lugema või teenistust pidama. Muidu, ilma palveränduriteta ei oleks ka rännakut toimunud. Tänud kõigile, eks aitasid korraldada ning kes osa võtsid.
Kas järgmine aasta tuleb palverännak? Piirissaarel luures ma käisin, kirja saatsin, siiani ei ole veel vastust tulnud.