Bahreini reisi idee sai alguse kaks talve tagasi, kui mind kutsuti Kabli talveakadeemiasse rääkima islamist, kus ma muuseas rääkisin ka Bahreinist, sealsetest naistest ja nende tegemistest. Osavõtt DiscoverBahrain’ist oli mulle tõsiselt muljet avaldanud ning ma olin kindel, et üks päev saabun ma sinna imelisele maale tagasi. Bahrein on riik täis üllatusi. Islamimaa, mis samas ei ole islamimaa. Seda kõike kogedes, ei saanud ma ometi mitte vaiki olla, eriti kui mõelda, et 25 km kaugusel mööda tammis sõites asub Saudi-Araabia, riik, kus islamireeglid on ruulivad ja kristlust tolereeritakse nullilähedaselt. Ma olen üritanud paar aastat tagasi sinna viisat saada, Stockholmis olev saatkond vastas mulle täpselt niikaua, kui nad taipasid, et ma ikkagi ei ole mees ning peale seda kirjuta nagu Muhv nõudmiseni, ei ühtegi vastust. Kuid kuulukate järgi hakkavad ka Saudis uued tuuled puhuma peale selle aasta ramadaani ehk 14 juuni paiku. Ma ikka vaikselt loodan, et üks päev mu unistus täitub ning ma näen ja kogen nii Mediinat kui ka Mekat.
Miks naaberriikidel ikkagi selline suur suhtumise erinevus on? Kui jätta poliitika kõrvale, siis võib-olla on asi ka selles, et riigis, mis on pindalalt väiksem kui Hiiumaa, on rahvaarv sama suur kui meil, ainsa erinevusega pool elanikkonnast on võõrtöölised Aasiast. Kui sõna pagulaskvoot ei jäta Eestimaal kedagi külmaks ning lahterdab inimesi nii vasakule kui paremale, vähe on neid, kelle jaoks see sõna ei tähenda mitte midagi. Bahreinis suhtutakse saabujatesse teistmoodi. Statistika kohaselt saabub siia iga päev 129 immigranti ehk iga 11 minuti järel on uus asunik oma kohvritega kohal. Rahvastiku tiheduse poolest on Bahrein maailmas auhinnalisel kuuendal kohal, numbrite keeles 1959 in/km2 ehk eestlasel tunduks, et õhku ei jätku, tehke ometi ruumi, sest tavapärase 28,3 in/km2 on sealmail inimesi ikka hulgimalt rohkem. Aga milleks nii palju võõrtöölisi? Kui Bahreinis ringi sõita, siis esimesena jääb silma vilgas ehitustöö, hotelle tekib nagu seeni peale vihma, keegi peab ju neid ehitama ja valmis saades ka seal personalina töötama. Samas tekkib küsimus, kuidas plaanitakse nii palju turiste kohale meelitada, et kõik need ehitatavad hotellid valmis saades pooltühjana ei seisaks?
Bahreini põhiseadusega on riigiusk paika pandud, see on islam, aga pidev võõrtööliste sisseränne vähendavad moslemite % rahvastikus ning praegu on see kukkunud 70% peale. Bahrein on väga avatud riik, siin ei otsustata sinu üle usutunnistuse järgi, pigem mängib rolli see, kes sa inimesena oled. Kõik on tere tulnud ja enim kuuldud lause Bahreinis on – Welcome to Bahrein. Seda võib kuulda tänaval jalutades, kohtudes uute inimestega. Ma arvan, et Welcome to Estonia on meil lennajaaamas kuskil sildina olemas, aga kas Eestisse saabuv turist seda mingil muul hetkel ka kuuleb, väga kahtlen. Need lihtsad kolm sõna, panevad tunda, et sa tõesti oled oodatud siia riiki, et see ei ole klišee, et sind kuhugi midagi ostma meelitada, vaid nii ongi, sa oled siia oodatud.
Aga idee, mis aeg-ajalt Marikaga jutuks meil oli, hakkas eelmise aasta sügisel vaikselt kuju võtma ning lõpuks tekkis reaalne aeg, et Kabli päikesefestivaliga seotud naised tulevadki minuga Bahreini EV 100 pidustuste paiku. Miks selline aja valik? See üldse ei tähenda, et keegi meist ei oleks kodumaa patrioot. Mina ausalt oleks 24nda hommikul läinud lippu Toompeale heiskama, hümni laulma nagu eelnevad aastad tehtud, vaadanud ka õhtust vastuvõttu ja kätlemist. Aga seekord reisiaeg sõltus koolivaheajast ning kui nii, siis nii.
Aeg oli lõpuks paigas, mis tähendas seda, et tuli tegutsema hakata ning saata whats up teateid Bahreini, ma saabun tagasi koos naisettevõtjatega ja mul on natukene teie abi vaja, et korraldada kokkusaamisi kohalike naisettevõtjatega, keda ma naeratades Kablis promonud olin. Kuna ikkagi tegemist on islamiriigiga, kus ajakulg ja -mõiste on teistsugune kui meie ajavööndis ning aeg-ajalt tuleb mängu Insallah faktor ehk kui Allah tahab, siis reisikava mitte teps ei lähe sedasi nagu mul planeeritud, vaid nagu Tal plaanis. Selle faktoriga tuleb islamimaades lihtsalt harjuda. On olemas ilus kõnekäänd, et kui sa soovid Jumalat naerma ajada, tee plaane. Ma igaks juhuks tegin mitu plaani ehk igal päeval oli ka backup plaan olemas, et välja saadetud plaan ei tööta, siis mõni asi on minu plaanis igaks juhuks varuks. Õnneks on olemas Hala ja tema tütar Yasmeen, kes kõik sealsed külaskäigud meile ära korraldasid ja kui aus olla, siis rohkemgi veel. Tänu Muhamedile, kes oli nõus Unesco vabatahtlike projekti tutvustama, sain ma tuttavaks väga hea giidi Abbasiga. Bahreinis kasuks räägib see, et üks kohtumine viib teiseni. Sa päeva alguses ei tea, kellega sa sel päeval kohtuda võid ning mis huvitavaid võimalusi see kohtumine endaga kaasa toob.
Algul bronnisin ma hotelli booking.com kaudu, täpselt keset linna, paari saamu kaugusel turu väravast ehk Bab al Bahrainist. Järgmiselt oli vaja otsustada, millega me liigume. Meid oli kokku 9, seega oli valik, kas me võtame minibussi koos juhiga, leiame juhid endi seast, sõidame kas kahe suurema autoga või kolme väiksemaga. Igal valikul olid oma eelised, seega tuli grupil endal otsustada, mis sõiduvahendiga nad soovivad sõita. Kergem on liikuda ühe bussiga, keegi loeb kaarti, kui ma millegi kohta rääkida tahan, kõik kuulevad seda samal ajal ning kogu grupp on alati koos. Sel juhul peab olema väga kindel kokkulepitud reisiplaan. Reisikava ma koostasin, aga jooksvalt, kuna aeg-ajalt Allah soovis midagi muud, see ka muutus. Iga kõne, mis ma sain, võis tähendada seda, et me plaan hakkab järjekordselt muutuma. Mis räägib autode kasuks on see, kui tekivad grupis erinevad huvid, siis iga auto saab oma suunda sõita, mis aga tähendab seda, et igas autos peab kaart olema. Kabli omad otsustasid, et nemad on nõus sõitma, seega ma tellisin meile bussi. Bussirentides sain ma ka vingema hotelli pakkumise, nii et tühistasin bookingu ja tegin uue bronni.
Reaalselt puudu oli veel Garmini kaart, sest Triin pidi Garmini geopeituse tõttu niikuinii kaasa võtma. Kaart tuli kaasa laenutada, aga tundus, et Lähis-Ida kaardid on suht pop teema veebruaris ning see tuli varakult ära bronnida. Väiksemaid kohti Garmini Bahreinis üles ei leidnud, nii et mingi hetk oli Garmin täitsa kasutu. Õnneks olin ma endale prepaid telefonikaardi tellinud, mis mulle lennujaamas üle anti ja Google maps leidis ka need väiksed kohad üles, mis enamjaolt olidki sellised vau kohad. Kahe peale Garmin ja Google maps katsid Bahreini ära, aga ega see ei tähendanud, et me valedel väljasõitudele ei sattunud, sest Bahrein just ei hiilga teemärkide poolest, need ilmuvad viimasel sekundil teedele ja ürita siis oma viiendast reast esimesse saada. Seega auringe sõitsime mitme eest, aeg-ajalt sattusime ka tühermaadele, ehitusplatsidele, totaalselt valesse suunda, võrreldes sellega, kuhu me plaanisime minna, kuna aeg on suht venitatav ja keegi ei oota sul sekundilist täpsust, siis paanikaks polnud põhjust. Kui ma aimasin, et me hilineme ikka totaalselt, siis ma helistasin ette, aga tavaliselt tuli välja, et see, kellega me kokku pidime saama, oli ka alles poolel teel, seega aega on, küll me kunagi ikka kohale jõuame ja kokku saame. Muidugi nii Garmin kui Google maps arvutasid optimaalse teel olemise aja, aga kahjuks ilma ummiku faktorita, nii, et lõpuks kui väidetavalt pidi minema pool tundi, tasus tund aega varem liikuma hakata ning me nibin nabin olime ajas.