Haapsalu on tõeline rannikulinnade pärl, mille visiitkaardiks on ajalooline ja suursugune raudteejaam – see ehitati omal ajal just nii pikk, et tsaari rong oma arvukate vagunitega sinna tervenisti ja mugavalt ära mahuks. Soovi korral saab külastada jalutada autentsete vanade vedurite ja vagunite vahel ning külastada raudtee- ja sidemuuseumit. See on unikaalne võimalus tunnetada möödunud aegade reisihõngu ja näha lähedalt hiiglaslikke masinaid.

Kuna Haapsalu asub otse mere piiril, kulgeb meie teekond mööda romantilist rannapromenaadi, kus saab imetleda linna kuulsat puitpitsilist arhitektuuri. Peatume Tšaikovski pingi juures, teada on, et heliloojale meeldis just selles kohas istuda, merd vaadata ja päikeseloojangut nautida. Kuursaal, kus ka täna asub restoran oli paik, kuhu suvitajad kogunesid pärast mudavanne ja mereveeprotseduure kontserte nautima ja tantsima.

Ronime Tagalahe linnuvaatlustorni, mis on ideaalne paik Haapsalu lahe lummava maastiku nautimiseks. Haapsalu on tuntud oma madala ja soojaveelise lahe poolest, mis on rändlindudele oluliseks peatuspaigaks – hea õnne korral saab siit jälgida luiki ja parte.

Iloni Imedemaa on koht, kus ärkab ellu meie kõigi lapsepõlv. Tema lapsepõlv möödus just siin – Haapsalus, just need samad puitmajad ja hoovid andsid talle inspiratsiooni Astrid Lindgreni raamatute illustreerimiseks.

Linna südameks on raekoda, kus täna tegutseb Läänemaa Muuseum, hoides elavana lugusid Haapsalu hiilgeaegadest, kuulsatest suvitajatest ja kohalikust elust-olust. Haapsalu piiskopilinnuses peidab end Eesti kuulsaim kummitus – Valge Daam.

Haapsalu ilma kohviku külastuseta ei oleks õige Haapsalu.

Härjapea jõe matk — Tallinna unustatud jõge otsimas

Kas teadsid, et Tallinna südalinna all voolab salapärane jõgi? Härjapea jõgi, mis kunagi pani aluse linna tööstusele ja varustas rahvast veega, on tänaseks suunatud maa-alustesse torudesse. See põnev tuur viib sind rännakule läbi ajaloo, järgides jõe kunagist sängi.

Härjapea lugu on täis vesiveskeid, tööstuslikku arengut ja linnaplaneerimise keerdkäike. Alustame tuuri sealt, kus kunagi asus üks paljudest jõeäärsetest vesiveskitest. Kaitseväe Peastaabi värava juures sillerdav tiik on viimane nähtav mälestus sellest veeküllasest ajast. Liigume edasi mööda Siselinna kalmistu serva läbi Kalevi staadioni. Siin on maastikuvorme vaadeldes selgelt aimatav, kus jõgi voolas. Jõuame Juhkentali tänavale, kus saab oma silmaga näha vana vesiveski säilinud fragmente. See piirkond peidab endas ka rahvasuus tuntud “pasatskite tiiki”. Edasi viib jõgi meid kunagise punaste laternate tänavale, mis ära mainitud VLÜ laulus “Terve ilm on imelik”. Härjapea jõgi oli Tallinna tööstuse süda. Maakri piirkonnas tegutsesid naha- ja paberivabrikud just tänu Härjapea jõele. Nii Kuremäe abikloostrist kui Kompasna agulist on tänaseks vaid mälestused, aga just sealt ääres Härjapea jõgi voolaski. Tuur lõpeb sümboolselt Reidi teel.

Rattatuuri puhul ei ole meil kuskile kiiret. See ei ole võidusõit vaid hetk lahedas seltskonnas, tuul sasimas juukseid ja Sina kurve võtmas Tallinna tänavatel.

Rattatuuri puhul saab valida erinevaid marsruute:

Variant A

Alustame sõitmist mööda Reidi teed, kus merekohin ja avar vaade Tallinna lahele annavad kohe algusesse õige hoo sisse. Suundume edasi Kadrioru parki – imetleme lilleaedu ja Eestimaa kõige ilusat barokklossi. Teeme peatuse Presidendi kantselei ees, et heita uudishimulik pilk peale – kas president on täna kodus või ei? Edasi sõidame väikse ja tagasihoidliku maja ette, kus Peeter I tegelikult elas. Läbi pargi sõites jõuame Jaapani aeda, aeg teha üks väike mediteeriv jalutuskäik eluringil.

Kui Lauluväljakul ei ole parasjagu mõnda üritust, põikame ka sealt läbi, kui kellaaeg klapib, lähme vaatame Maarjamõisa Lenini ja Stalini üle monumentide pargis ning edasi viib meid tee memoriaali juurde, kus igal perekonnal on oma lugu rääkida. Sealt edasi ootab meid juba Pirita. Sõidame üle silla ja imetleme olümpiakeskust, meenutades hetki, kui Tallinn oli 1980ndal maailma spordikaardil tähelepanu keskpunktis. Peale seda keerame rattaninad uuesti linna poole.

Variant B

Alustame oma retke sealt, kus ajalugu ja meri kokku saavad – Linnahalli juurest. See on paik, millega igaühel on omad mälestused. Sealt suundume mööda Kultuurikilomeetrit karge mereõhu saatel Patarei poole. Kui meil õnnestub, põikame läbi vana vanglahoone hoovi – koht, kus mõnegi inimese õudusunenägu alguse sai. Naudime Lennusadama mastaapsust ja Noblessneri sadama stiilset uut elu. Sealt edasi viib tee meid Kopli surnuaia pargi rahu Arsenali keskuse poole ning siis juba legendaarsete Kopli liinideni. Koht, kus veel näeb 20 sajandi töölislinnakut, kuid samuti õitsele puhkenud kinnisvaraarendust. Avastame väärikat Professorite küla ning jõuame ringsõidu viimasesse punkti Põhjala tehases, kus vanast kummitehasest on saanud loovuskeskus. Ongi aeg sõita läbi Telliskivi loomelinnaku ja Balti jaama tagasi alusesse.

Tallinnat peetakse neitslikuks linnaks just tema uskumatu elujõu ja saatuse tõttu. Teda ei ole kunagi ükski võõrvallutaja tormijooksuga suutnud alistada. Erinevalt paljudest teistest Euroopa pealinnadest, mida on korduvalt maatasa pommitatud või hävitatud, on Tallinna keskaegne vanalinn jäänud imekombel suurematest purustustest puutumata; linn on küll sajandite jooksul omanikku vahetanud, kuid enamasti rahulike kokkulepete ja diplomaatia tulemusel. Selline elutarkus on säästnud meie kodulinna halvimast.

Ajalugu on traditsiooniliselt kirjutatud meeste nägemuse läbi, kuid naiste roll on sageli olnud märksa suurem ja sügavam, kui esmapilgul paistab. Mõelgem kas või Toompeale, mis kõrgub täna meie kohal tänu Linda armastusele ja leinale, kui ta oma mehe kalmule kive kandis. Või sellele, et elame Maarjamaal – maal, mis usaldati Neitsi Maarjale ja kellele on pühendatud Tallinna Piiskoplik Toomkirik. Ka linna silmapaistvaim võimukants, roosa Toompea loss, võlgneb oma ilu keisrinna Katariina II otsustuskindlusele luua midagi enamat, kui Peeter I oli suutnud. Naiste pikaajalist mõju ja väärikust peegeldavad ka kuningannad, kes on meid külastanud: ajastu sümboliks kujunenud Elizabeth II ja meie ajalooga tihedalt seotud Taani kuninganna Margrethe II.

Millal Sa viimati nautisid jalutuskäiku Tallinna vanalinnas, selle asemel et lihtsalt jooksujalu punktist A punkti B tormata? Millal Sa viimati vanalinnas jalutades vaatasid tõeliselt enda ümber ringi – märkasid keskaegsete majade detaile, lugesid kokku kirikutorne või imetlesid vaateplatvormidelt avanevat punaste katuste merd? Kui Sa ei suuda meenutada, millal Sa viimati astusid sisse pühakoja uksest või külastasid iidset Raeapteek ja jalutasid läbi Katariina Gildi hoone, siis on kätte jõudnud aeg tulla põnevale vanalinna ekskursioonile.

Tallinna vanalinn, mille väärikas ajalugu ulatub rohkem kui 800 aasta tagustesse aegadesse ning mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, peidab endas paiku, nurgataguseid, mida tavaline mööduja ei märka. Iga see salapärane koht on seotud mõne iidse looga, mis ootab avastamist. Tule Tallinna legendide tuurile – pühime tolmu vanadelt juttudelt ning äratame koos ellu Ülemiste vanakese, salapärase muumia, hirmutava timuka, kuradi pulmalised ja nutika apteegiselli. Need värvikad kangelased ootavad vaid Sind, et unustamatul giidituuril uuesti tegutsema hakata!

Kas oled kunagi mõelnud, kuidas saaksid hakkama maailmas, kus puuduvad nutiseadmed, kraanivesi ja isegi elekter? Astu samm ajas tagasi ja avasta meie esivanemate põnevat ning kohati karmi igapäevaelu Eesti Vabaõhumuuseumis. See on rännak täis ellujäämisnippe, kavalusi ja muistset tarkust.

• Kuidas valgustati rehielamuid pikkadel, pimedatel talveõhtutel, kui lambilülitist ei osatud undki näha?
• Miks vanadel majadel ei olnud korstnaid ja kuidas ometi inimesed vingu kätte ära ei surnud?
• Kui talus polnud sauna, siis kus ja kuidas enda hügieeni eest hoolitseti?
• Kui välipeldikut ei olnud, kuhu siis vajaduse tekkimisel joosti?

Meie esivanemate elusid juhtisid kokkulepped, mis tänapäeva kontekstis tunduvad uskumatud.

• Miks piisas kodunt lahkudes vaid luuast ukse ees, et võõraid eemal hoida, kuid aidauksed keerati lukku?
• Kas väike avaus katuses oli vaid mõeldud ventilatsiooniks või tegelikult kasutati seda muudmoodi?
• Miks valmistasid vanad eestlased endale krati ja kuidas kratile hinge sai sisse puhuda?
• Miks käidi ehal ja mis reegltiest tuli kinni pidada?
• Kellesse või millesse meie esivanemad uskusid?
• Kes libahundid tegelikult olid?

Kuidas, miks ja milleks? Kõik need vastused peituvad meie pärimustes ja lugudes. Kui soovid teada saada, kuidas meie esivanemad loodusega kooskõlas elasid ja milliseid tarkusi me neilt õppida oleks, siis ootan Sind Vabaõhumuuseumi ekskursioonile.

Eesti Vabariik tähistas sel aastal oma 108. sünnipäeva. Vanuseskaalal vanade Europpa riikidega võrreldes oleme jõudnud mässulisse teismeikka. Kuid meie jaoks sümboliseerib see number midagi palju sügavamat ja olulisemat – VABADUS. Selle sõna taktis on me esivanemad rõõmustanud, kurvastanud, võitnud, kaotanud, kuid isegi kõige süngematel hetkedel ei ole eestlane lakanud vabadusest unistamast. Südamesopis kanti alati seda habrast, kuid vankumatut lootust: ükskord me elame jälle vabal maal.

1918. a ajaloo keerdkäigud kinkisid Eestile võimaluse end vabaks kuulutada ning järk-järgult hakata oma riiki üles ehitama. 23. august 1939. a sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt röövis selle kätte võidetud vabaduse pea 50 aastaks.

Kui aga vaadata tagasi 1940. aastatele, siis millised olid siinsete inimeste tegelikud valikud? See oli aeg, kus “õigeid” valikuid ei olnudki:

• Süda küll soovis jääda, kuid hirm ja oht küüditamise/hukkamise eest sundisid kodumaalt lahkuma teadmatusse;
• Pigem surm siin kui Siberis ehk metsavendlus ja vastuhakk punavõimule;
• Küüditatute nimekirja sattumine ja saatmine “külmale maale”;
• Kohanemine uute reeglitega, et ellu jääda.

Kes tegi õige valiku? Kas neis oludes üldse eksisteeris õiget valikut? Need on küsimused, millele vastust on raske leida.

Vabamu tuuri annab kombineerida Kgb või Vabaduse hind tuuriga. Soovi korral võime ka külastada Maarjamäel asuvat kommunismi ohvrite memoriaali.

23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline Molotov-Ribbentropi pakt röövis meie vabaduse pea viiekümneks aastaks. Vaatamata küüditamiste ja venestamise lainetele oli rahval meeles kunagi kätte võidetud iseseisvus ning seda ihati tagasi saada. See ekskursioon räägibki selle unistuse täitumise loost — vabaduse hinnast: mis juhtus 1980ndate lõpu poole, millised olid sündmused, inimesed ja kohad, mis selle ajastuga seostuvad.

Tallinna Teletorn on Eesti kõrgeim ehitis, mis pakub külastajatele unustamatuid vaateid ja põnevat ajarännakut. Teletorn valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks, mil Tallinna võõrustas legendaarset purjeregatti. Teletorni teisel korrusel asuv interaktiivne püsinäitus annab põhjaliku ja põneva ülevaate torni keerukast ehitusprotsessist ning selle tähendusest Eesti ajaloos. 21. korruse püsiekspositsioonisaalis avaneb Sulle lummav 360-kraadine vaade pealinnale ja rannikule.

Kas otsid elamust, mis paneb südame kiiremini lööma ja pakub lummavaid vaateid? 314 meetri kõrgune Tallinna Teletorn on Eesti tõeline maamärk, mis kuulub Maailma Suurte Tornide Föderatsiooni edetabelis väärikale 19. kohale. See pole lihtsalt ehitis – see on Põhja-Euroopa kõrgeim avatud hoone, kus piirid taeva ja maa vahel hajuvad.

Teletorn pakub elamusi, mis ei jäta külmaks ühtegi seiklejat:

• Kui Sul jagub piisavalt närvi ja julgust, saad sõna otseses mõttes kõndida pilvepiiril ehk 175 meetri kõrgusel servakõndi proovida;
• Kui aga see on liig mis liig sinu jaoks, siis korrus allpool ootab Sind unikaalne võimalus seista otse klaasi peal, nii et Sinu jalge alla jääb 170 meetrit puhast tühjust.

Teletorni esimese korruse näituse alal Kogutud hetked ning sissepääsugaleriis Telelegendide sajand. 

Tallinna Raekoda ei ole lihtsalt linnavõimu sümbol, vaid meie pealinna kõige uhkem gootistiilis hoone. Esmakordselt on raekoda ürikutes mainitud 1322. aastal, kuid tänane on ehtitatud selle müüridele aastal 1404. Raekoja tuur algab keldrikorruselt, kus on näha esimese Raekoja müüre. Me oleme harjunud nägema Vana Toomast raekoja torni tipus tuulelipuna, aga nüüd on Sul võimalus vaadata temaga keldris tõtt. Trepist üles esimesel korrusele ronides jõuame suursugusesse kodanikesaali, kus seinu ehivad kunagiste 16. sajandist pärit uhkete gobeläänide koopiad. Edasi aga lähme Raesaali, kus kunagi peeti kohut ja istungeid, kuid täna pigem imetletakse seinamaale ja raepinkide otste nikerdusi. Kuni 1970. aastateni linnapea töökabinetina kasutusel olnud arvekambris saad näha ehtsat rahakirstu, vanaegseid arveraamatuid kui ka sajandite jooksul tehtud hinnalisi kingitusi. Raekoda on paik, mida külastavad nii tähtsad riigitegelased kui ka ajaloohuvilised üle maailma. Nende visiitide jälgi ja signatuure saad imetleda muuseumi külalisteraamatus.