Haapsalu on tõeline rannikulinnade pärl, mille visiitkaardiks on ajalooline ja suursugune raudteejaam – see ehitati omal ajal just nii pikk, et tsaari rong oma arvukate vagunitega sinna tervenisti ja mugavalt ära mahuks. soovi korral saab külastada jalutada autentsete vanade vedurite ja vagunite vahel ning külastada raudtee- ja sidemuuseumit. See on unikaalne võimalus tunnetada möödunud aegade reisihõngu ja näha lähedalt hiiglaslikke masinaid.

Kuna Haapsalu asub otse mere piiril, kulgeb meie teekond mööda romantilist rannapromenaadi, kus saab imetleda linna kuulsat puitpitsilist arhitektuuri. Peatume Tšaikovski pingi juures, teada on, et heliloojale meeldis just selles kohas istuda, merd vaadata ja päikeseloojangut nautida. Kuursaal, kus ka täna asub restoran oli paik, kuhu suvitajad kogunesid pärast mudavanne ja mereveeprotseduure kontserte nautima ja tantsima.

Iloni Imedemaa on koht, kus ärkab ellu meie kõigi lapsepõlv. Tema lapsepõlv möödus just siin – Haapsalus, just need samad puitmajad ja hoovid andsid talle inspiratsiooni Astrid Lindgreni raamatute illustreerimiseks.

Ronime Tagalahe linnuvaatlustorni, mis on ideaalne paik Haapsalu lahe lummava maastiku nautimiseks. Haapsalu on tuntud oma madala ja soojaveelise lahe poolest, mis on rändlindudele oluliseks peatuspaigaks – hea õnne korral saab siit jälgida luiki ja parte.

Linna südameks on raekoja, kus täna tegutseb Läänemaa Muuseum, hoides elavana lugusid Haapsalu hiilgeaegadest, kuulsatest suvitajatest ja kohalikust elust-olust.

Paldiski ajalugu ulatub aga palju kaugemale kui nõukogude aeg. Kunagi Ragerwicki nime all tuntud sadam oli Peeter I üks lemmikpaiku, sest siinne meri püsis jäävaba aastaringselt. Samal ajal kui Tallinnasse planeeriti Kadrioru lossi, hakati siia rajama võimsat bastioni – selle mastaapsusest saab aimu ka täna, kui jalutada ajaloolistel Muula mägedel. Kui tunned nostalgiat Eesti krooni järele, siis tea, et just Paldiski pangal on jäädvustatud see kuulus vaade, mis kaunistas meie 100-kroonist rahatähte.

Tänapäeval pakub Paldiski ja Pakri poolsaar elamusi igale maitsele. Siin asub Eesti kõige kõrgem tuletorn – Pakri, mille tipuplatvormilt avanevad selge ilmaga lummavad vaated kaugele merele. See on ka ideaalne koht, kus kogeda tuuleparkide võimsust – siin saad oma kõrvaga kuulda hiiglaslike tiivikute tekitatud õhuvõnkumist. Kohalikku koloriiti lisavad omapärased “datshad” ehk suvilad, mis on omaette vaatamisväärsus.

Kultuuri- ja arhitektuurihuvilisi ootavad linnas mitmed kirikud, millest kõige muljetavaldavam on kindlasti Moskva Patriarhaadi alla kuuluv Radoneži Vaga Sergi kirik. Kunstisõpradele on kohustuslikuks peatuseks Russalka mälestusmärgi autori Amandus Adamsoni koduateljee. See armas “nukumaja” pakub intiimset sissevaadet suurmehe loomingusse ja andesse. Teekonna võid lõpetada väärika Paldiski raudteejaama peahoone juures, mis pärineb aastast 1870, tähistades aega, mil avati ajalooline Paldiski-Tallinn-Peterburi raudteeliin.

Poolsaarel asuv Pakri tuletorn on Eesti kõige kõrgeim, kuhu tippu saab ronida ja hea ilmaga ka õues platvormil ümbrust jälgida. Kui Sa kunagi ei ole tuuleparki lähedalt näinud ega tundnud tiivikute tekitatud õhuvõnkumist, siis siin on see võimalus Sul seda kogeda. Kui Sulle sõna “datsha” midagi ütleb, siis ka need on ühed kohalikud vaatamisväärsused. Linnas on palju kirikuid, aga kõige muljetavaldavamaks võib pidada Radoneži Vaga Sergi  Kirikut, mis kuulub Moskva Patriarhaadi alla. Russalka mälestusmärgi autori Amandus Adamsoni koduateljee on armas väike nukumaja, mida külastades saad Sa ülevaate Suure mehe andest. Paldiski raudteejaama peahoone on pärit 1870. aastast kui avati raudteeliin Paldiski-Tallinn-Peterburg.

Ringreis saab alguse Saha Püha Nikolause kabelist. See on tõeline ajalooline pärl – üks vanimaid ja terviklikumalt säilinud keskaegseid kivikabeleid Eestis. Edasi liigume kunagisse kaevanduslinna Maardusse. Siin kogeme tõelist “ajamasinat”: sõites läbi nõukogudeaegset reaalsust meenutava linnapildi, mille piiril mäest alla sõites oleme äkitselt Rootsi-Kallavere külas. See 16. sajandist pärit külaühiskonnas käib elu hoopis teises rütmis kui mäepealses linnas. Külamuuseumi eksponaadid räägivad ehedaid lugusid selle koha rikkalikust ja vastupidavast ajaloost.

Sõites läbi Maardu pilpaküla, lihtsalt vaatad ja imestad, seda nõukogude ajal illegaalselt tekkinud piirkonda, kus inimesed ehitasid oma majad ja aiad kättesaadavatest jääkmaterjalidest. See on elav näide sellest, et slummi-arhitektuuri leidmiseks ei pea sõitma Indiasse – see on meile ootamatult lähemal kui arvata oskaksime.

Seejärel suundume muinasaega, külastades Rebala lastekangruid. Need haruldased kivikirstkalmed ei ole oma nime saanud mitte sinna maetud laste järgi, vaid hoopis karjalaste järgi, kellele meeldis muistsetel kividel turnida ja sealt oma karja jälgida. Seisatame ka Maardu maapealse kaevanduskraavi serval, mis annab tunnistust inimkäte muudetud maastikust.

Enne Jõelähtme kirikusse sisenemist peatume, et avaldada austust kohalikele meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest. Jõelähtme kiriku enda lugu ulatub aga kaugele 13. sajandisse, tähistades taanlaste saabumist ja ristiusu kanda kinnitamist neil mail.

Päeva lõpuks külastame Eesti kõige laiemat looduslikku juga Jägalat, 2016. aastal kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ning vapramatel on võimalus ületada Jägala jõgi mööda kiikuvat rippsilda.