Kas oled kunagi mõelnud, kuidas saaksid hakkama maailmas, kus puuduvad nutiseadmed, kraanivesi ja isegi elekter? Astu samm ajas tagasi ja avasta meie esivanemate põnevat ning kohati karmi igapäevaelu Eesti Vabaõhumuuseumis. See on rännak täis ellujäämisnippe, kavalusi ja muistset tarkust.

• Kuidas valgustati rehielamuid pikkadel, pimedatel talveõhtutel, kui lambilülitist ei osatud undki näha?
• Miks vanadel majadel ei olnud korstnaid ja kuidas ometi inimesed vingu kätte ära ei surnud?
• Kui talus polnud sauna, siis kus ja kuidas enda hügieeni eest hoolitseti?
• Kui välipeldikut ei olnud, kuhu siis vajaduse tekkimisel joosti?

Meie esivanemate elusid juhtisid kokkulepped, mis tänapäeva kontekstis tunduvad uskumatud.

• Miks piisas kodunt lahkudes vaid luuast ukse ees, et võõraid eemal hoida, kuid aidauksed keerati lukku?
• Kas väike avaus katuses oli vaid mõeldud ventilatsiooniks või tegelikult kasutati seda muudmoodi?
• Miks valmistasid vanad eestlased endale krati ja kuidas kratile hinge sai sisse puhuda?
• Miks käidi ehal ja mis reegltiest tuli kinni pidada?
• Kellesse või millesse meie esivanemad uskusid?
• Kes libahundid tegelikult olid?

Kuidas, miks ja milleks? Kõik need vastused peituvad meie pärimustes ja lugudes. Kui soovid teada saada, kuidas meie esivanemad loodusega kooskõlas elasid ja milliseid tarkusi me neilt õppida oleks, siis ootan Sind Vabaõhumuuseumi ekskursioonile.

Eesti Vabariik tähistas sel aastal oma 108. sünnipäeva. Vanuseskaalal vanade Europpa riikidega võrreldes oleme jõudnud mässulisse teismeikka. Kuid meie jaoks sümboliseerib see number midagi palju sügavamat ja olulisemat – VABADUS. Selle sõna taktis on me esivanemad rõõmustanud, kurvastanud, võitnud, kaotanud, kuid isegi kõige süngematel hetkedel ei ole eestlane lakanud vabadusest unistamast. Südamesopis kanti alati seda habrast, kuid vankumatut lootust: ükskord me elame jälle vabal maal.

1918. a ajaloo keerdkäigud kinkisid Eestile võimaluse end vabaks kuulutada ning järk-järgult hakata oma riiki üles ehitama. 23. august 1939. a sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt röövis selle kätte võidetud vabaduse pea 50 aastaks.

Kui aga vaadata tagasi 1940. aastatele, siis millised olid siinsete inimeste tegelikud valikud? See oli aeg, kus “õigeid” valikuid ei olnudki:

• Süda küll soovis jääda, kuid hirm ja oht küüditamise/hukkamise eest sundisid kodumaalt lahkuma teadmatusse;
• Pigem surm siin kui Siberis ehk metsavendlus ja vastuhakk punavõimule;
• Küüditatute nimekirja sattumine ja saatmine “külmale maale”;
• Kohanemine uute reeglitega, et ellu jääda.

Kes tegi õige valiku? Kas neis oludes üldse eksisteeris õiget valikut? Need on küsimused, millele vastust on raske leida.

Vabamu tuuri annab kombineerida Kgb või Vabaduse hind tuuriga. Soovi korral võime ka külastada Maarjamäel asuvat kommunismi ohvrite memoriaali.

Tallinna Teletorn on Eesti kõrgeim ehitis, mis pakub külastajatele unustamatuid vaateid ja põnevat ajarännakut. Teletorn valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks, mil Tallinna võõrustas legendaarset purjeregatti. Teletorni teisel korrusel asuv interaktiivne püsinäitus annab põhjaliku ja põneva ülevaate torni keerukast ehitusprotsessist ning selle tähendusest Eesti ajaloos. 21. korruse püsiekspositsioonisaalis avaneb Sulle lummav 360-kraadine vaade pealinnale ja rannikule.

Kas otsid elamust, mis paneb südame kiiremini lööma ja pakub lummavaid vaateid? 314 meetri kõrgune Tallinna Teletorn on Eesti tõeline maamärk, mis kuulub Maailma Suurte Tornide Föderatsiooni edetabelis väärikale 19. kohale. See pole lihtsalt ehitis – see on Põhja-Euroopa kõrgeim avatud hoone, kus piirid taeva ja maa vahel hajuvad.

Teletorn pakub elamusi, mis ei jäta külmaks ühtegi seiklejat:

• Kui Sul jagub piisavalt närvi ja julgust, saad sõna otseses mõttes kõndida pilvepiiril ehk 175 meetri kõrgusel servakõndi proovida;
• Kui aga see on liig mis liig sinu jaoks, siis korrus allpool ootab Sind unikaalne võimalus seista otse klaasi peal, nii et Sinu jalge alla jääb 170 meetrit puhast tühjust.

Teletorni esimese korruse näituse alal Kogutud hetked ning sissepääsugaleriis Telelegendide sajand. 

Tallinna Raekoda ei ole lihtsalt linnavõimu sümbol, vaid meie pealinna kõige uhkem gootistiilis hoone. Esmakordselt on raekoda ürikutes mainitud 1322. aastal, kuid tänane on ehtitatud selle müüridele aastal 1404. Raekoja tuur algab keldrikorruselt, kus on näha esimese Raekoja müüre. Me oleme harjunud nägema Vana Toomast raekoja torni tipus tuulelipuna, aga nüüd on Sul võimalus vaadata temaga keldris tõtt. Trepist üles esimesel korrusele ronides jõuame suursugusesse kodanikesaali, kus seinu ehivad kunagiste 16. sajandist pärit uhkete gobeläänide koopiad. Edasi aga lähme Raesaali, kus kunagi peeti kohut ja istungeid, kuid täna pigem imetletakse seinamaale ja raepinkide otste nikerdusi. Kuni 1970. aastateni linnapea töökabinetina kasutusel olnud arvekambris saad näha ehtsat rahakirstu, vanaegseid arveraamatuid kui ka sajandite jooksul tehtud hinnalisi kingitusi. Raekoda on paik, mida külastavad nii tähtsad riigitegelased kui ka ajaloohuvilised üle maailma. Nende visiitide jälgi ja signatuure saad imetleda muuseumi külalisteraamatus.

Raeapteeki on esmakordselt 1422. aastal kirjalikult mainiti, oli sel juba kolmas omanik — nii et selle tegelikud algusajad ulatuvad veelgi sügavamale Hansa-aega, mil kaupmehed, raehärrad ja linnaelanikud said just siit oma hädadele leevendust.

Apteegi kuulsusrikas ajalugu on lahutamatult seotud Burchartite suguvõsaga, kes pidasid siin apteekriametit tervelt kümme põlvkonda. Peretraditsiooni kohaselt pandi esmasündinud pojale alati nimeks Johann — ning pole raske aimata, milline elukutse teda ees ootas. Otse loomulikult sai temast ühel päeval linnaapteeker, isegi kui ta oleks soovinud saada hoopis meremeheks või muusikuks.

Isegi kui Sul tervisega muret ei ole, tasub apteeki sisse astuda juba selle iidsuse ja lummava atmosfääri pärast. Teises saalis asub väike muuseum, kus on väljas muistsed ravimid ja nende uskumatud koostisosad. Jääb vaid loota, et tänapäeval on need millegi muu vastu asendatud. Samuti saad teada, miks seal krokodill laes ripub või miks eksponeeritakse silti – vatti ei ole.

Muidugi tunneme me Raepateeki kohana, kus valmistati ja müüdi martsipani, mida keskajal peeti tõhusaks ravimiks peavalu, südamevalu ja armusvalu vastu ning soovitati süüa ka närvide rahustamiseks. Raeapteegi müügihitt oli ja on klaret, mis on vürtsitatud punane vein, mida valmistati salajase retsepti järgi ning peeti elujõu taastajaks.

Tallinna vanalinna sadamapoolsel serval kõrgub suursugune Paks Margareeta, 16. sajandist pärit suurtükitorn. Oma pika ajaloo vältel on torn kandnud väga erinevaid rolle, olles muuhulgas olnud nii toiduladu kui ka vangla. Peale 1917. aasta põlengut jäi ta unarusse kuni Tallinnas toimunud 1980. a Moskva olümpiamängude purjeregatini, mil ta renoveeriti ning sai koduks Eesti Meremuuseumile.

Tõeline murrang aga toimus 2015. aastal, mil Kadriorus kunagise Tivoli ehitusplatsilt leiti liiva seest haruldane 14. sajandist pärit koge. See keskaegne hansalaev on täna meremuuseumi uue püsinäituse vaieldamatu süda, pakkudes külastajatele harukordset võimalust näha oma silmaga sajanditevanust meresõidupärandit.

Lisaks unikaalsele koge leiule saab tornis imetleda põnevaid purje-, auru- ja mootorlaevade mudeleid ning süveneda nende ning Eesti merenduse ajalukku interaktiivsete ekraanide vahendusel. Suveperioodil ootab külastajaid aga torni viiendal korrusel asuv välikohvik, kus saab nautida maitsvaid elamusi koos lummava miljonivaatega Tallinna sadamale ja vanalinnale.

Kuni 30.08.2026 on Paks Margareetas ülevas Meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewicz’i näitus “Eesti tuletornid postmarkidel 1995–2025.”

Tallinna vanalinna südames asuv Niguliste muuseum-kirik on 13. sajandil ehitatud kaitsekirik, mis ainsana suutis Tallinnas üle kavaldada 16. sajandi reformatsiooni pildirüüste. Tänu sellele on Niguliste tänaseni koduks haruldaselt väärtuslikele keskaegsetele kunstiteostele, mis pakuvad külastajatele hindamatut sissevaadet meie kultuuripärandisse.

Niguliste muuseumi kroonijuveeliks võib kahtlematult pidada Bernt Notke „Surmatantsu“, mida peetakse Eesti kõige hinnalisemaks keskajast pärit kunstiteoseks. Antoniuse kabeli seinal asuv maal on midagi enamat kui vaid kunst – see on filosoofiline peegeldus meie surelikkusele. Istudes teose ees asuval pingil, on külastajatel võimalus süüvida oma hinge sügavustesse ja mõtiskleda: kui surm sel hetkel kutsuks viimsele tantsule, kas kõik olulised sõnad on öeldud ja teod tehtud või jääb midagi hinge kripeldama?

Niguliste muuseumi kahekordse tiibadega peaaltar on valminud 15. sajandil kuulsa Lübecki meistri Hermen Rode töökojas. See on üks suuremaid ja paremini säilinud hilisgooti ajastu altariretaableid kogu Euroopas. Altari suletud asendis ehk välimistel tiibadel on kujutatud stseene jõuluvana prototüübi püha Nikolause ja Tallinna kaitsepühaku püha Viktori elust.

Kuigi kirik sai 1944. aasta märtsipommitamise ajal ränga tabamuse, ehitati see uuesti üles 1984. aastaks ning tegutseb tänapäevani muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti kõige silmapaistvamat keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti.

Pärast torni põhjalikku renoveerimist pakub Niguliste elamusi ka kõrgustes. Mugavaks tõusuks on nüüd võimalik kasutada klaasist lifti, kuid sportlikuma eluviisi harrastajatel soovitan kindlasti ette võtta tee mööda ajaloolist treppi. Teisel tasandil asub omapärane paik, kus on leidnud koha oma endise asukoha kaotanud erinevates funktsioonides olnud kellad. Põnevust lisab asjaolu, et külastajatel on võimalus seal ka ise kella lüüa. Torni tipust avaneb üks Tallinna lummavamaid vaateid vanalinnale ja merele.

Traditsiooniliselt tuuakse jõulukuust Nigulistesse esimeseks advendiks ning selle ehib iga-aastaselt ära Shishi.

Kuni 27.09 on Nigulistes üleval näitus Restoraatorist konservaatoriks. Sama näituse II osa saab imetleda Kadrioru muuseumis. Niguliste muuseumi külatust võib siduda Vanalinna legendide tuuriga.

Lennusadama vesilennukite angaar on tõeline insenerikunsti meistriteos, mis valmis 1917. aastal ja oli oma ajast ees tervelt 20 aastat. Hoone kõige hämmastavam osa on selle innovaatiline raudbetoonist kooriklagi, mille paksus on vaid 8–15 sentimeetrit. Et mõista selle lahenduse erakordsust, võib seda võrrelda kuulsa Rooma Pantheoni 3 meetri paksuse laega.

Lennusadama ekspositsiooni säravaim täht on allveelaev Lembitu, mis valmis 1937. aastal Inglismaal Eesti Vabariigi tellimusel. Lembitu hoiab maailmarekordit kui kõige kauem – tervelt 75 aastat – vees olnud allveelaevana. Täna on see harukordne alus tõstetud angaari sisse, pakkudes kõigile soovijatele unikaalset võimalust avastada allveelaeva seest. Lennusadam on koduks ka maailma ainsale Short-184 vesilennuki täismõõdus koopiale, mida saab koos giidiga külastades silla peal olles lähemalt imetleda. Väljas kai ääres ootab külastajaid aga teine uunikum – aurulaev-jäälõhkuja Suur Tõll. See võimas alus on kõigest kaks aastat noorem kui kuulus Titanic ning on säilinud hämmastavalt autentsena. Jalutuskäik Suure Tõllu masinaruumis või kaptenikajutis tekitab tunde, nagu oleksid ajas tagasi rännanud.

Lennusadamas jagub avastamisrõõmu kõigile, nii angaaris sees kui kai peal jalutades. Kui sellest kõigest veel väheks jääb, tasub külastada ka filiaali Paks Margareeta.

Praegune ajutine näitus Mere kutse. Eesti meremuuseumi kunstikogu on üleval kuni 01.11.2026. 

Eesti Kunstimuuseum (Kumu) asukoht Kadrioru pargi (ajalooline ja klassikaline) ja Lasnamäe (modernne ja industriaalne) piiril sümboliseerib Eesti kunsti teekonda. Teise korruse püsinäitus “Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700 – 1945” tegeleb baltisaksa ja varajase eesti kunstiga jõudes kuni esimese Eesti Vabariigi viimsete hetkedeni. Neljanda korruse püsinäitus “Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991) esitleb, kuidas Eesti kunst kohandus peale II maailmasõda tekkinud okupatsiooni, propaganda ja poliitliste väljakutsetega. Neljanda korruse püsinäitus “Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel” viib külastaja tagasi tormilistesse 1990ndatesse, mil Eesti taasiseseisvumine vallandas kunstimaailmas plahvatusliku vabaduse ja eksperimenteerimise laine. See oli murranguline ajastu, kus varasemad ideoloogilised piirangud kadusid ning kunstnikud said esimest korda piiramatult katsetada uute meediumitega, nagu video-, foto- ja helikunst. Lisaks püsiväljapanekutele toimub muuseumi erinevates saalides aasta jooksul 8–10 vahelduvat ajutist näitust, mis toovad külastajateni maailmatasemel kunsti ja värskeid teemasid.

Täna on keldris taasavatud vangikongid elavaks mälestusmärgiks kommunistlikule terrorile. Giidiga tuur KGB vangikongides ei ole tavaline muuseumikülastus. See on rännak ajas, kus kuuled lugusid, mida need paksud müürid Sulle kõrva kähistada tahaksid, kui nad vaid suudaksid kõnelda. See on kummardus neile, kes siin kannatasid, ja meeldetuletus vabaduse hirmkallist hinnast. 

Keldris taasavatud vangikongid sümboliseerivad kommunistlikku terrorit. Külastajatele on avatud kaks koridori, kuus kongi ja kartser. Teise koridori seintel on eksponeeritud temaatilised ajutised näitused – inimestest ja nende lugudest, kes punaterrori üle elasid. 

Kgb kongide tuuri saab kombineerida Vabamu ekskursiooniga või Nõukogude aja jälgedes tuuriga.