• Kuidas valgustati rehielamuid pikkadel, pimedatel talveõhtutel, kui lambilülitist ei osatud undki näha?
• Miks vanadel majadel ei olnud korstnaid ja kuidas ometi inimesed vingu kätte ära ei surnud?
• Kui talus polnud sauna, siis kus ja kuidas enda hügieeni eest hoolitseti?
• Kui välipeldikut ei olnud, kuhu siis vajaduse tekkimisel joosti?

Meie esivanemate elusid juhtisid kokkulepped, mis tänapäeva kontekstis tunduvad uskumatud.

• Miks piisas kodunt lahkudes vaid luuast ukse ees, et võõraid eemal hoida, kuid aidauksed keerati lukku?
• Kas väike avaus katuses oli vaid mõeldud ventilatsiooniks või tegelikult kasutati seda muudmoodi?
• Miks valmistasid vanad eestlased endale krati ja kuidas kratile hinge sai sisse puhuda?
• Miks käidi ehal ja mis reegltiest tuli kinni pidada?
• Kellesse või millesse meie esivanemad uskusid?
• Kes libahundid tegelikult olid?

Kuidas, miks ja milleks? Kõik need vastused peituvad meie pärimustes ja lugudes. Kui soovid teada saada, kuidas meie esivanemad loodusega kooskõlas elasid ja milliseid tarkusi me neilt õppida oleks, siis ootan Sind Vabaõhumuuseumi ekskursioonile.

1918. a ajaloo keerdkäigud kinkisid Eestile võimaluse end vabaks kuulutada ning järk-järgult hakata oma riiki üles ehitama. 23. august 1939. a sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt röövis selle kätte võidetud vabaduse pea 50 aastaks.

Kui aga vaadata tagasi 1940. aastatele, siis millised olid siinsete inimeste tegelikud valikud? See oli aeg, kus “õigeid” valikuid ei olnudki:

• Süda küll soovis jääda, kuid hirm ja oht küüditamise/hukkamise eest sundisid kodumaalt lahkuma teadmatusse;
• Pigem surm siin kui Siberis ehk metsavendlus ja vastuhakk punavõimule;
• Küüditatute nimekirja sattumine ja saatmine “külmale maale”;
• Kohanemine uute reeglitega, et ellu jääda.

Kes tegi õige valiku? Kas neis oludes üldse eksisteeris õiget valikut? Need on küsimused, millele vastust on raske leida.

Vabamu tuuri annab kombineerida Kgb või Vabaduse hind tuuriga. Soovi korral võime ka külastada Maarjamäel asuvat kommunismi ohvrite memoriaali.

Kas otsid elamust, mis paneb südame kiiremini lööma ja pakub lummavaid vaateid? 314 meetri kõrgune Tallinna Teletorn on Eesti tõeline maamärk, mis kuulub Maailma Suurte Tornide Föderatsiooni edetabelis väärikale 19. kohale. See pole lihtsalt ehitis – see on Põhja-Euroopa kõrgeim avatud hoone, kus piirid taeva ja maa vahel hajuvad.

Teletorn pakub elamusi, mis ei jäta külmaks ühtegi seiklejat:

• Kui Sul jagub piisavalt närvi ja julgust, saad sõna otseses mõttes kõndida pilvepiiril ehk 175 meetri kõrgusel servakõndi proovida;
• Kui aga see on liig mis liig sinu jaoks, siis korrus allpool ootab Sind unikaalne võimalus seista otse klaasi peal, nii et Sinu jalge alla jääb 170 meetrit puhast tühjust.

Teletorni esimese korruse näituse alal Kogutud hetked ning sissepääsugaleriis Telelegendide sajand. 

Raekoja ringkäigul avaneb Sulle vaade Tallinna kujunemisloole: keldrikorrusel näed kõige esimese Raekoja müüre, mille vundamendile ehitati tänane, 1404. aastal valminud hoone. Edasi jalutame läbi suursuguse kodanikesaali, kus seinu ehivad kunagiste 16. sajandist pärit uhkete gobeläänide koopiad ning astume sisse Raesaali, kus kunagi peeti kohut ja istungeid, kuid täna pigem imetletakse seinamaale ja raepinkide otste nikerdusi. Kuni 1970. aastateni linnapea töökabinetina kasutusel olnud arvekambris saad näha ehtsat rahakirstu, vanaegseid arveraamatuid kui ka sajandite jooksul tehtud hinnalisi kingitusi. Raekoda on paik, mida külastavad nii tähtsad riigitegelased kui ka ajaloohuvilised üle maailma. Nende visiitide jälgi ja signatuure saad imetleda muuseumi külalisteraamatus.

Vähemalt korra elus peaks igaüks külastama seda keskaegset pärli. Et aga ükski detail ega põnev legend kaotsi ei läheks, soovitame Tallinna Raekoja külastust kohe kindlasti koos kogenud giidiga.

Raekoja ekskursiooni saab kombineerida Raeapteegi tuuriga.

Isegi kui Sul tervisega muret ei ole, tasub Raeapteeki sisse astuda juba selle iidsuse ja lummava atmosfääri pärast. Apteegi teises saalis asub põnev muuseum, kus saab uudistada muistseid ravimeid ja nende uskumatuid koostisosining loota, et tänapäeval on need millegi muu vastu asendatud. Aga, kes teab, võibolla võib siiani leida muumia tükikesi või koerakakat mingi imeravimi koostisosades?

Tõeline murrang toimus aga 2015. aastal, mil Kadrioru ehitusplatsilt leiti liiva seest haruldane 14. sajandist pärit koge. See keskaegne hansalaev on täna meremuuseumi uue püsinäituse vaieldamatu süda, pakkudes külastajatele harukordset võimalust näha oma silmaga sajanditevanust meresõidupärandit.

Lisaks unikaalsele koge-leiule saab tornis imetleda põnevaid purje-, auru- ja mootorlaevade mudeleid ning süveneda nende ning Eesti merenduse ajalukku interaktiivsete ekraanide vahendusel. Suveperioodil ootab külastajaid aga torni viiendal korrusel asuv välikohvik, kus saab nautida maitsvaid elamusi koos lummava miljonivaatega Tallinna sadamale ja vanalinnale.

Paks Margareeta tuuri saab kombineerida Tallinna legendide tuuriga või Lennusadama ekskursiooniga.

Niguliste muuseumi kroonijuveeliks võib kahtlematult pidada Bernt Notke „Surmatantsu“, mida peetakse Eesti kõige hinnalisemaks keskajast pärit kunstiteoseks. Antoniuse kabeli seinal asuv maal on midagi enamat kui vaid kunst – see on filosoofiline peegeldus meie surelikkusele. Istudes teose ees asuval pingil, on külastajatel võimalus süüvida oma hinge sügavustesse ja mõtiskleda: kui surm kutsuks viimsele tantsule sel samal hetkel, kas kõik olulised sõnad on öeldud ja teod tehtud?

Niguliste muuseumi kahekordse tiibadega peaaltar on valminud 15. sajandil kuulsa Lübecki meistri Hermen Rode töökojas. See on üks suuremaid ja paremini säilinud hilisgooti ajastu altariretaableid kogu Euroopas. Altari suletud asendis ehk välimistel tiibadel on kujutatud stseene jõuluvana prototüübi püha Nikolause ja Tallinna kaitsepühaku püha Viktori elust.

Kuigi kirik sai 1944. aasta märtsipommitamise ajal ränga tabamuse, sündis see varemetest nagu fööniks tuhast 1984. aastal. Sellest ajast peale tegutseb hoone muuseum-kontserdisaalina, kus eksponeeritakse Eesti kõige silmapaistvamat keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti.

Pärast torni põhjalikku renoveerimist pakub Niguliste elamusi ka kõrgustes. Mugavaks tõusuks on nüüd võimalik kasutada klaasist lifti, kuid sportlikuma eluviisi harrastajatel soovitame kindlasti ette võtta tee mööda ajaloolist treppi. Teisel tasandil asub omapärane paik, kus on leidnud koha oma endise asukoha kaotanud kirikukellad. Põnevust lisab asjaolu, et külastajatel on võimalus seal ka ise kella lüüa. Torni tipust avaneb üks Tallinna lummavamaid vaateid vanalinnale ja merele, pakkudes täiuslikku lõpetust muuseumikülastusele.

Kuni 27.09 on Nigulistes üleval näitus Restoraatorist konservaatoriks. Sama näituse II osa saab imetleda Kadrioru muuseumis. Niguliste muuseumi külatust võib siduda Vanalinna legendide tuuriga.

Lennusadama ekspositsiooni säravaim täht on allveelaev Lembitu, mis valmis 1937. aastal Inglismaal Eesti Vabariigi tellimusel. Lembitu hoiab maailmarekordit kui kõige kauem – tervelt 75 aastat – vees olnud allveelaev. Täna on see harukordne alus tõstetud angaari sisse, pakkudes kõigile soovijatele unikaalset võimalust siseneda allveelaeva.

Lennusadam on koduks ka maailma ainsale Short-184 vesilennuki täismõõdus koopiale.

Väljas kai ääres ootab külastajaid aga teine uunikum – aurulaev-jäälõhkuja Suur Tõll. See võimas alus on kõigest kaks aastat noorem kui kuulus Titanic ning on säilinud hämmastavalt autentsena. Jalutuskäik Suure Tõllu masinaruumis või kaptenikajutis tekitab tunde, nagu oleksid ajas tagasi rännanud.

Lennusadamas jagub avastamisrõõmu kõigile, nii angaaris sees kui kai peal jalutades. Kui sellest kõigest veel väheks jääb, tasub külastada ka filiaali Paks Margareeta.

Praegune ajutine näitus Mere kutse. Eesti meremuuseumi kunstikogu on üleval kuni 01.11.2026. 

Kumu püsiekspositsioonid on koostatud nii, et need katavad pikki ja olulisi ajaperioode. Lisaks püsiväljapanekutele toimub muuseumi erinevates saalides aasta jooksul 8–10 vahelduvat ajutist näitust, mis toovad külastajateni maailmatasemel kunsti ja värskeid teemasid.

Kolmanda korruse püsinäitus “Identiteedimaastikud” (1700-1945) keskendub ajastule, mil Eesti oli piiririik ida ja lääne vahel. Kõik saab laguse installatsioonist “Puri”, kus eksponeeritakse baltisaksa mõisaportreesid, põimides nende lugusid meie omadega ja näidates kahe kultuuri vastastikuseid mõjusid. Näitussaalis edasi liikudes kohtume Eesti suurkuju Johann Köleriga, kes rajas eestlastele tee Peterburi kunstiharidusse, ning liigume läbi ärkamisaja ja iseseisvusaastate kuni hetkeni, mil vabaduse asendas okupatsiooniaegne hirm.

Neljandal korrusel on kaks püsiekspositsiooni. Esimene on “Konfliktid ja kohandumised” ehk nõukogude aeg 1940-1991. Nõukogude okupatsioon tõi Eesti kunstimaastikule drastilised muudatused, surudes peale ametliku doktriini nimega sotsialistlik realism. See ei olnud lihtsalt stiil, vaid kohustuslik meetod, mis pidi kujutama elu “helget tulevikku” ja nõukogude süsteemi ülimuslikkust. Kuid mis toimus tegelikult fassaadi taga ja kuidas kunstnikud sellega kohandusid? Nõukogude propaganda paradiisi-lubadused olid kaugel tegelikkusest. Küüdistamist või okupatsiooni koledusi ei tohtinud avalikult kujutada. Seetõttu jäid need teemad aastakümneteks peidetuks, ilmudes vaid üksikutes salajastes töödes või sümbolite kaudu, mida mõistsid vähesed. Millised kunstivoolud olid lubatud ja millised mitte soovitatud? Autentse atmosfääri loomiseks on näitusel mustvalgetest fotodest ja videotest koosnev ajakoridor, mis aitab nõukogude aega vahetult meelde tuletada või tundma õppida. Teine Kumu neljanda korruse püsiekspositsioon „Tulevik on tunni aja pärast“ viib külastaja tagasi tormilistesse 1990ndatesse, mil Eesti taasiseseisvumine vallandas kunstimaailmas plahvatusliku vabaduse ja eksperimenteerimise laine. See oli murranguline ajastu, kus varasemad ideoloogilised piirangud kadusid ning kunstnikud said esimest korda piiramatult katsetada uute meediumitega, nagu video-, foto- ja helikunst.

Kumu külastab saab kombineerida Kadrioru kunstimuuseumi külastusega.

1912. aastal ehitatud luksuselamust sai 1917. aastal Patarei merekindluse ohvitseride elupaik. Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti iseseisvus, muutus see maja riikluse südameks – siin kogunes Ajutine Valitsus ja just siit hakati juhtima Vabadussõda. Esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses väärikas hoones Sõjaministeerium.

1940ndate algusaastad tõid kaasa totaalse muutuse. Endisest riigivõimu sümbolist sai KGB kurikuulus eeluurimisvangla. See paik ei küsinud seisust ega ametit. Siia sattusid nii poliitikud, haritlased, Vabadussõja veteranid, aga ka täiesti tavalised õpetajad, talupojad ja kooliõpilased.

Kõiki neid ühendas üks: nad mõisteti süüdi kurikuulsa kriminaalseaduse § 58 alusel. Selles nähti riigireetmist, millele järgnesid piinamised, surmamõistmised või väljasaatmine Siberi avarustesse. Statistika on karm – vaid 2% siia keldritesse sattunutest pääses kunagi tagasi vabadusse.

KGB vangikongid on ehe näide ühe maja saatuse keerdkäikudest. 1912. aastal ehitatud luksuselamu muutus 1917. aastal Patarei merekindluse ohvitseride elamuks. Kui 24. veebruaril 1918. aastal Eesti iseseisvus välja kuulutati, hakkas majas koos käima täidesaatev võim ehk Ajutine valitsus. Sama aasta novembris alanud Vabadussõda hakati just siit juhtima. Esimese Vabariigi ajal oli hoones Sõjaministeerium. 

Täna on keldris taasavatud vangikongid elavaks mälestusmärgiks kommunistlikule terrorile. Giidiga tuur KGB vangikongides ei ole tavaline muuseumikülastus. See on rännak ajas, kus kuuled lugusid, mida need paksud müürid Sulle kõrva kähistada tahaksid, kui nad vaid suudaksid kõnelda. See on kummardus neile, kes siin kannatasid, ja meeldetuletus vabaduse hirmkallist hinnast. 

Keldris taasavatud vangikongid sümboliseerivad kommunistlikku terrorit. Külastajatele on avatud kaks koridori, kuus kongi ja kartser. Teise koridori seintel on eksponeeritud temaatilised ajutised näitused – inimestest ja nende lugudest, kes punaterrori üle elasid. 

Kgb kongide tuuri saab kombineerida Vabamu ekskursiooniga.