Härjapea jõe matk — Tallinna unustatud jõge otsimas

Kas teadsid, et Tallinna südalinna all voolab salapärane jõgi? Härjapea jõgi, mis kunagi pani aluse linna tööstusele ja varustas rahvast veega, on tänaseks suunatud maa-alustesse torudesse. See põnev tuur viib sind rännakule läbi ajaloo, järgides jõe kunagist sängi.

Härjapea lugu on täis vesiveskeid, tööstuslikku arengut ja linnaplaneerimise keerdkäike. Alustame tuuri sealt, kus kunagi asus üks paljudest jõeäärsetest vesiveskitest. Kaitseväe Peastaabi värava juures sillerdav tiik on viimane nähtav mälestus sellest veeküllasest ajast. Liigume edasi mööda Siselinna kalmistu serva läbi Kalevi staadioni. Siin on maastikuvorme vaadeldes selgelt aimatav, kus jõgi voolas. Jõuame Juhkentali tänavale, kus saab oma silmaga näha vana vesiveski säilinud fragmente. See piirkond peidab endas ka rahvasuus tuntud “pasatskite tiiki”. Edasi viib jõgi meid kunagise punaste laternate tänavale, mis ära mainitud VLÜ laulus “Terve ilm on imelik”. Härjapea jõgi oli Tallinna tööstuse süda. Maakri piirkonnas tegutsesid naha- ja paberivabrikud just tänu Härjapea jõele. Nii Kuremäe abikloostrist kui Kompasna agulist on tänaseks vaid mälestused, aga just sealt ääres Härjapea jõgi voolaski. Tuur lõpeb sümboolselt Reidi teel.

Pirita-Kose matk pakub harukordset võimalust põimida omavahel looduse nautimine ja Tallinna põnevad ajaloosündmused. Teekond saab alguse Pirita Tervisekeskuse juurest, kust suundume esmalt mööda Kochi perekonna salapärasest kabelist ja liigume edasi kahe väärika kalmistu vahelt otse Pirita jõe ürgorgu. See 1957. aastast maastikukaitsealana tuntud piirkond on Tallinna tõeline looduspärl, pakkudes kodu haruldastele ja kaitsealustele taimedele nagu aas-karukell ning balti sõrmkäpp. Matka jätkudes asendub loodusrahu põneva ja kohati sünge ajalooga, kui jõuame mahajäetud Kose suvemõisa juurde. Selle paiga ajalugu peidab endas mälestusi nõukogudeaegsetest dramaatilistest sündmustest ja massihukkamistest, pakkudes samas adrenaliini neile, kes soovivad üles otsida hästi varjatud endise juhtimiskeskuse sissepääsu. Edasine tee kulgeb mööda hiiglaslikest Peeter Suure merekindlusvööndi ehitistest, mis viivad meid ajaloolise K. Pätsi nimelise Vabaõhukooli naabrusesse. Tavaliselt rippsild ei seostu Tallinnaga, aga meil on võimalus ületada Pirita jõge mööda ehedat ja kiikuvat rippsilda. Olenevalt matkaliste seiklusjanust ja ilmastikuoludest saame valida kas põneva “kamikaze-tripi” Tallinna Botaanikaaia servas või liikuda rahulikuma ja tsiviliseeritud inimese kombel mööda kõnniteed botaanikaaia ning Tallinna Teletorni vahel. Soovi korral võime külastada Tallinna Teletorni. Retke lõpuosas teeme sissepõike Metsakalmistule, kus puhkavad paljud Eesti riigi ja kultuuri jaoks olulised suurkujud ning põikame läbi ka Saksa sõjaväe kalmistult. Matka lõpus külastame Pirita kloostri Kabelimäge ning soovi korral kultusfilmi “Viimne reliikvia” tuntud Pirita kloostrivaremeid, mis on Tallinna üheks ikoonilisemaks maamärgiks.

Igal monumendil on oma lugu rääkida. Pirita tee äärde on koondunud Eesti ajaloo kõige helgemad ja mustemad leheküljed. Alustame oma teekonda eestlaste jaoks ikooniliste Pirita kloostri varemete eest. See on paik, mis ei vaja pikka tutvustust — kes meist ei oleks näinud kultusfilmi “Viimne reliikvia” või ei oskaks ümiseda laulu “Põgene, vaba laps”? Külastame kunagist kaksikkloostrit, kus nunnad ja mungad sajandeid tagasi Maarjamaa eest palveid lugesid. 1980. aastal Moskva olümpiamängude purjeregatt tõi Tallinnale au ja kuulsust ning andis linnale olümpiakeskuse. Pirita promenaadil jalutades seisatame kahe erilise mälestusmärgi ees, mis on pühendatud vapratele ja julgetele meestele. Ajaloomuuseumi hoovis vaatame tõtt mineviku musta stsenaariumi varjudega – Lenini ja Staliniga. Jalutades läbi nõukogude ajal püstitatud Maarjamäe memoriaali ja Saksa sõjaväe kalmistu jõuame kommunismiohvrite memoriaali juurde. Nendel mustadel seintel on kirjas üle 22 000 nime — inimesed, keda kommunistlik režiim mõrvas, vangistas või küüditas. Peaaegu iga eestlane leiab siit mõne sugulase nime, kellest sai oma tahte vastaselt selle õuduse ohver. Viimane peatus on pühendatud mootorratta ringrajasõidu legendile ja mitmekordsele maailmameistrile iirlasele Joey Dunlopile – paika, kus selle hulljulge sportlase elu viimane sõit lõppes traagiliselt.

Kalmistud on erilised paigad — piir kahe maailma vahel muutub hägusaks ning enne meid elanud inimeste eludest ja valikutest on nii mõndagi õppida. Läbi mineviku lugude õpid väärtustama oma elu ning Sulle antud aega.

Teekond saab alguse Vana juudi kalmistupargist. Tegemist on mälestuspaigaga, mis oli aktiivne kalmistu kuni 1910. aastani, kuid mis nõukogude okupatsiooni ajal lõplikult suleti ning halastamatult asfaldi alla mateti. 2023. aasta oktoobris avati see paik kalmistupargina, mis annab lõpuks väärilise austuse seal puhkavatele hingedele. Sealt suundume Tallinna vanimasse surnuaeda — Siselinnakalmistule, mis jaguneb Aleksander Nevski ja Kaarli koguduse kalmistudeks.

Aleksander Nevski kalmistu peidab endas Eesti ajaloo suurnimesid. Siin puhkavad esimese iseseisvusaja olulised tegelased nagu Jaan Poska ja Nikolai Päts, samuti asub siin sümboolne mälestusmärk Johan Laidonerile. Ajaloosündmustest kõnelevad valusalt 1944. aasta märtsipommitamise ohvrite mälestusmärk ja saladuslik „nunnade aed”. Kuid kalmistu ajalugu ulatub tänapäeva välja — tõeliseks vaatamisväärsuseks on Eesti allmaailma liidri Nikolai Tarankovi suursugune hauamonument ning mitmed unikaalsed skulptuurid nagu näiteks kirst või ingel, mis on kunstiteosed omaette.

Vana Kaarli kalmistul räägime jätkuvalt esimesest Eestist. Siia on sängitatud Eesti esimene luteri kiriku piiskop Jakob Kukk ning legendaarse Kultase kohviku omanik Nikolai Kultas, kelle loodud kohvikukultuur elab mälestustes edasi tänapäevani. Samuti mälestame siin 1924. aasta detsembrimässu ajal traagiliselt hukkunud teedeministrit Karl Karki.

Kui otsid midagi enamat kui tavalist pühapäevast jalutuskäiku, siis Kakumäe matk on täpselt Sulle mõeldud. See on vaheldusrikas rännak, kus Tallinna modernne arhitektuur kohtub metsiku looduse ja põneva sõjaajalooga.

Matk saab alguse Rocca al Mare Circle K bensiinijaama juurest, kust suundume esmalt läbi metsa Eesti Vabaõhumuuseumi juurde. Peagi puude vahelt hakkavad paistma eksklusiivsed Merirahu elamud ning meie siirdume panga peale, et vaadet Tallinna lahele imetleda. Peagi jõuame Eesti ühe kaasaegsema ja suursugusema jahisadama Haveni juurde. Edasi viib rada piki kõrget panga serva, kus metsaalune peidab väikeseid sillakesi, künkaid, puujuuri, mis kõik muudavad matkamise vaheldusrikkaks ja mänguliseks. Kuid Kakumäe ei ole vaid loodus – panga serval ja metsasügavustes möödume Peeter I rannapatarei massiivsetest betoonrajatistest, mis on tummad tunnistajad omaaegsetest grandioossetest kaitsesüsteemidest.

Kui ilmastikuolud lubavad, jätkub teekond otse merepiiril, kus saab panna proovile oma tasakaalu rannakividel hüpates. Piisavalt sooja ilmaga on elamus omaette läbida Kakumäe rand põlvini vees kahlates või miks ka mitte ujuma minnes.