Palverännu raja oli vallavanem igati hästi läbi mõelnud ja ette valmistanud. Kokku oli retke algseks pikkuseks paberite järgi 15,530 km. Kokku oli 12+1 (kiriku surnuaial Harry Reinu haua juures) peatuspaika, mis olid saare jaoks kas ajalooliselt, kultuuriliselt või mõnel muul põhjusel olulised ning neid saarele tähtsaid paiku tutvustas kõigepealt vallavanem ja alles siis lugesime palve. Igas peatuspaigas oli erineva kiriku ja konfessiooni esindajaga kokkulepitud, et ta loeb omas emakeeles oma traditsioonikohase palve, mis lõppes ühise Meie Isa palvega. Nagu keegi hiljem mainis ta ei ole elus ennem nii palju Meie Isa palveid nii lühikese aja jooksul lugenud. Iga peatuspaiga juurde oli vallavanem ka palvesoovi kirja pannud, seda võisid palvetaja kasutada, aga see ei olnud kohustuslik. Ta ise oli raja kaks korda läbi käinud ning loodetavasti märgistatakse see varsti ära, tulevad peatuspalvepaikadesse informeerivad tahvlikesed ning siis on juba igaühel võimalik see rada omal käel läbi teha.

Alustasime oma palverännakut avapalvega, mille pidas EELK peapiiskop Urmas Viilma. Võtsime risti ja ikoonid ning vallavanema  järgi suundusime järgmisesse peatuspaika.

Esimene palvepeatus oli Ruhnu rahvamaja, kus  õigeusu palvuse eesti-soome keeles pidas isa Heikki Huttunen. Piiblikoha lugemise hetkeks neti Piibel minu telefonis ei hakanud tööle, aga õnneks oli Janel Piibel kotis kaasas. Palvesooviks – palve kultuuri, seltsielu ja koostöö arenguks.

Teine peatuspaik 144 aastane Ruhnu koolimaja, mis oli paegi renoveeritud kuue saab. Siin luges Jane Vain Jaakobitee palverändurite teele mineku palveid. Palvesooviks – palve hariduselu arenguks

Vahepeal jõudsin ma Urmas Oraseni, kes rõõmsalt oli nõus olema eeslaulja ning kõik, kes soovisid võisid laulda taize laule või kui oli mõni palverännu soovilugu, sai ka see lauldud.

Edasi suundusime metsa ja jõudsime peagi rannani, kus asub Korskirke kabelikoht, mis oli seal olnud kuni 17. sajandini. Abiõpetaja Oona Huttunen luges mere ääres rannavallil luteri traditsioonikohase palve. Palvesooviks  – palve hävinenud külade mälestuseks.

Suundusime uuesti mersarajale ning jõudsime peagi Korskirke kabelikohale, mille vanuseks pakutakse ca 5000 aastat.  Siin lugesin ma ise õigeusu palveraamatust palve armastuse kasvamiseks ning viha ja kurjuse kaotamiseks. Palvesooviks – palve esimeste Ruhnu asukate-hülgeküttide mälestuseks.

Peagi jõusime  Ruhu tuletorni juurde, mis juba on töötanud 140 aastat. Haldi Leinus luges baptistide traditsioone järgides palve. Palvesooviks – palve tulele kui tee näitajale ja koju kutsujale.

Siia jõudis kohale ka meie hommikune omlett.

Kõik, kes ei olnud juba päev varem tuletornis käinud, siis nüüd tekkis neil see võimalus.

Ülesse minekul, loodetavasti sellest ringiratast trampimise tagajärjel, oli tunne, et torn kõigub ja mitte vähe. Vaate üle ei saanud üldse kurta, vaatamata pilvisusele, oli ikka ilus, mis sest, et mõni meist eelsitas seinast kasvõi hammastega kinni hoida.

Mis tornis käik see on,  ilma et sinuga samal hetkel tornis olijatega ühist grupipilti ei teeks 😉

Kui kellelgi jäi arusaamatuks, kus see Läti ikkagi on, siis tuli appi peapiiskop, kes nutitelefoni abil suuna kätte näitas.

Kui ilmateadet jälgida, siis see laupäevane ilmateade kõiku kiiremini, kui ma silma suutsin pilgutada. Kord pidi paistma päike, siis sadama pussnuge ja sa siis aru, mis sind ees ootamas on. Traditsiooni kohaselt oleks tulnud panustada teisele võimalusele, sest kaks eelnevat korda on sadanud pussnuge. Esimesel õhtul Torrimiga juttu ajades, ütles ta, et ega saarele tulek või siit ära minek ei peagi kergete killast olema, sest sellel saarel enam inimtahe eriti ei loe, pigem Jumala tahe. Pealegi palved pidi saarel uskumatult kiirelt täide minema ning tema sooviks oli, et peapiiskop saaks enda nahal tunda tuleku-mineku raskusi. Kuna tuleku ajal oli vesi klaassile olnud, siis tundub taevasse vaadates, et Torrim oli palveid lugema asunud. Keegi tuli juba minu juurde ja ütles, et tema tundis esimesi  vihmapiisku. Ütleme, et seekord oli kogu vihmavarustus mul kaasa, ok, kummikud jäid mandri peale, aga veel oli üks väike aga ning  kogu see vihmavarustus oli ju ööbimiskohas voodi peal, mitte seljakotis. Mingi hetk tundus, et Torrim kas väsis või halastas, aga taevas hakkasid toimuma väikesed muudatused ning oli päikselaiku näha.

Kui oli söödud, tornis käidud, jätkasime oma rännakut. Överkirke kabelikohas pidas palve Soome kiriku kaplan Juhana Sihvo. Siin jagati meile kätte isegi laululehed. Soovipalveks – palve rannakabeli mälestuseks, kus käidi enne merele minekut ja merelt tulles.

Selle rännaku suurima takistusega – hästi suurt maha langenud puuga, tegime tutvust rannas – kes suutis ronis üle, kes nägi võimalust, puges läbi, kes ei viitsinud kumbagi teha, kahlas veest läbi.

Järgnevalt saabus selle rännaku üks huvitavam lõik, pilliroo salu, kus jalgu lohistades, oli võimalik laulvat liiva kuulda.

Jõudsimegi hukkunud Ruhnu noormeeste mälestuspaika, kes 30.10.2001neli Ruhnu noormeest Roomassaarde metalli müüma suundusid, kuid kunagi sihtkohta ei jõudnud ning nende uppumiskoht asub saare põhjatipu lähistel. Siin lugesid Poola õigeusu noorteliidu 4 noort palve. Palvesooviks – palve noormeeste mälestuseks

Ennem järgmist punkti tegime vahepeatuse vallavanema juures, kus wc järjekord aina pikenes ja pikenes 😉

Teel järgmisesse peatuspaika möödusime Ruhnu muuseumist, kus talukompleksi peamaja on 42 m pikk.

Samuti möödusime saare ainsast liiklusmärgist.

PS. Karumärk metsas ei lähe arvesse 😉

Jõudsime katkusurnuaia juurde, kuhu oletatavasti maeti 1710. aastal  213 katkuohvrit ning ellu jäi vaid 80 ruhnlast. Säilinud on ka umbes kolmesaja-aastane elus künnapuu,  mis võis olla katkusurnuaia väravapost.

Siin luges mu pinginaaber Andres Kapp medotistide päevasõna ja palve.  Palvesooviks – palve katkuohvrite mälestuseks.

Järgmisesse kohta me reaalselt kohale ei läinud, sest päike lõõskas ja me oleks pidanud minema üle kellegi heinamaa, aga me kaugelt piilusime Ulrike kabelikohta, kus asus kuni 17. sajandi alguseni Ulrike küla kabel.

Siin isa Heikki Huttunen luges neitsi Maarjale palveid ning nii soome kui poola õigeusklikud toetasid teda lauluga. Samal ajal peapiiskop hoidis neitsi Maarja ikooni. See kõik moodustas väga ilusa sümbioosi kokku.

Edasi läksime Ruhnu vallamaja juurde, kus Laura Haarlaa luges nelipühilastele omase palve. Soovipalveks – palve 1919.a. loodud Ruhnu valla arenguks.

Oli vaid viimane peatus ennem lõppsihtkohta, Ruhnu raamatukogu, mis pidi olema populaarne nii kohalike kui ka saart külastama tulnud inimeste hulgas. Kuna ma olen arvutamises väga kõva käsi, siis siin luges palve nii luterlaste traditsiooni järgides Urmas Oras

kui Jako Kull õigeusklike seas tuntud Vaga Süüria Efraimi palve.  Palvesooviks – palve Ruhnu vaimuelu arenguks.

Tuligi teha kõne Torrimile, et nüüd me hakkame saabuma ehk aeg on kirikukellasid lööma hakata.

Ja varsti paistiski kaks kirikut, üks ehitatud 1644 ja teine 1912.

Kuid veel ei olnud rännak läbi, läksime esmalt Harry Reinu haua peale ja Torrim luges seal hingepalve talle.

Alles siis sammusime kõik koos uude kirikusse, et pidada oikumeeniline lõpujumalateenistus. Ajaliselt me mahtusime graafikusse. Poolte palverändurite eritellimusel sõitev laev väljus kell 16.00 ja me lõpetasime natukene enne 15.00.

Ei saanud mitte traditsiooni eritata ning nagu Vormsis, pikenes ka siis teekond. Lõppkokkuvõttes läbisime umbes 20 km. Võib öelda, et arenguruumi on, võtab veel paar aastat aega, ennem kui km paberil klapivad reaalsete kilomeetritega.

Pildid Triin Salmu ja minu tehtud.

2015. aasta novembris oli tulemas Pariisis kliimakonverents ning Euroopa Kirikute  Konverents ehk täiskogu oli otsustanud, et nemad soovivad sel teemal kaasa rääkida. Üle Euroopa oli kirikutele saadetud üleskutse korraldada palverännakuid. Aga kõigest sellest ei teadnud mina veel mitte midagi. Olles Eesti Aposteliku Õigeusu Kiriku liige ja esindades meid Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogus, tuli ühel kevadisel pühapäeval preester mu juurde ideega, et plaan on Setomaal korraldada oikumeeniline (erinevate kirikute osalusega) rahvusvaheline palverännak. Idee kõlas ilusasti ja ma soovisin talle edu teostamisel. Mille peale tuli, ei, ei, ei, et tema ei korralda, seda peaks kirikute noorte nõukogu tegema. Minu ainuke küsimus oli, et kes meist ümber laua istus, sina või mina. Mulle ei meenu, et see mina oleks olnud, seega vist ikka korraldad sina. Sellega teema oli selleks korraks ammendatud. Aga ega preester jonni ei jätnud, juba järgmisel pühapäeval kuue hõlmad lehvides jooksis ta kirikust üle tee asuvasse bensujaama mulle järgi ning teatas, et tema on ainult sõnumitooja ja noorte nõukogu peaks selle palverännaku ikka ära korraldama.

Olles traditsioonilise kiriku esindaja kirikute noorte nõukogus (kõik teised on protestantlikest kirikutest), kus ajaloolised palverännakud on kuulnud iidsetes aegadest kommete hulka, tundus, et aeg on tegutsema hakata. Mingi hetk olid kõik asjaosalised ümber laua  ning pingsalt vaatasime Setomaa kaarti, arutades teekonda ja mõeldes, milliseid tsässonaid (väiksed tare mõõtu pühakojad ikoonidega) võiksime külastada. Sellele projektile andis rahvusvahelise mõõtme Soome ortodoksid (õigeusklikud) ja Ungari luterlased.

Vastseliina ime

Tagasi mõeldes oli see suvi vihmane ja külm. Palverännaku hommikul sadas ladinal, nii et kõik riided, mis vähegi vett pidasid tuli selga ajaga ja igaks juhuks ka vihmavari kaasa haarata. Alustasime oma rännakut Obinitsa õigeusu kirikust  ning lõpetasime Vastseliina linnuse varemetes. Poole palverännu pealt otsustas suvi lõpuks Eestimaale jõuda, nii et me saateauto täitus  vihmariietega. Kokku rändasime kümmekond km ning tegime palvepeatusi peamiselt erinevates tsännonates. Palverändurite hulgas oli erinevate kirikute ja konfessioonide vaimulikke, siis kahe peatuse vahepeal vudisin ma ühe juurest teise juurde ning uurisin, kas ei oleks võimalik, et ta loeks järgmises peatuses palve oma emakeeles oma kirikutraditsioonidele vastavalt. Ungarlaste palvest sain ma aru ainult aamen. Juba esimesel palverännakul tekkis traditsioon, et peale igat palvet me loeme koos „Meie isa palve“ igaüks oma emakeeles. Kui kõik oli läbi ja me jalutasime ringi Vastseliina linnuse varemetes, kus kunagi katoliiklikul ajal Püha risti kabelis oli valge imettegev rist, tekkis mul ära tundmine, et see projekt ei olnud ühekordne vaid sellest saabki kirikute noorte nõukogu iga-aastane projekt ning mina hakkan seda vedama.

Kuhu palverännak on viieaastaga jõudnud?

2019. aasta septembris oli meil väike juubel, palverännak sai viieaastaseks. Peale Setomaa tuli Vormsi, Ruhnu, Kihnu ja Muhu. Aastatega on tekkinud palverännakule omad traditsioonid. Üritus on muutunud kolmepäevaseks ehk saame kokku reede õhtul, mil toimub ka palverännaku avapalvus. Laupäeva varahommikul ehk siis päiksetõusuga algab rännak. Lubaduste järgi on rada olnud alati umbes 15 km pikk. Kui aus olla, vähemalt paberil on nii olnud. Siiani on kõige pikem olnud Vormsi, kus lõpptulemus oli 32 km. Nii Ruhnu, Kihnu kui ka Muhu on jäänud 20 km kanti. Lisa km on tekkinud palverännaku ajal, sest kui radasid on eelnevalt läbi käidud, on km klappinud. Kombekohaselt on meil 10 peatust, kus erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad loevad oma traditsioonikohase emakeelse palve. Kohad, kus palvetamiseks peatutakse on kultuuriliselt tähenduslikud, siis on lisanud ka traditsioon, et keegi tutvustab ja räägib natuke koha ajaloolisest taustast. Igal korral on üks palvepeatusi olnud kalmistu, kus loeme surnud hingele igaveseks mälestuseks palve. Mida aasta edasi, seda rohkem on kohalikke meiega ühinenud ning kogu palverännu kaasa teinud. Traditsiooniliselt lõpetame palverännu kirikus. Viimasel kahel aastal on laupäeva õhtul väsinud ränduritele ka kohalik muusik esinenud. Eelmine aasta Kihnus, käisid meile pilli mängimas ja tantse õpetamas koolilapsed, siis Muhus oli Koguva muuseumi direktor karmoškat mängimas ja meiega koos laulmas.

Pühapäeval oleme me kõik koos läinud kohalikku kirikusse (õigeusu või luteri) jumalateenistusele. Kui palverännu sihtkohas on olemas oma väike ajaloo/koduloo muuseum, siis toimub ka seal ekskursioon kohaliku giidiga.

Kui esimene aasta oli meid 20, siis järgnevatel aastatel on meid olnud viiekümne ringis. Osalejate hulgas on ka neid olnud, kes ei kuulu ühegi kiriku või konfessiooni alla, aga on sõbraga kaasa tulnud. Traditsiooni kohaselt, kas reede õhtul või laupäeval keset palverännakut me teeme tutvustava ringi – kes kust on, miks on tulnud ja milliste ootustega. Kui Ruhnus ja Kihnus kuulsin ma ka lauset, et ise sa käskisid tulla, siis Muhus ma seda enam ei kuulnud. Muidugi on neid, keda ma iga aasta olen näinud, kuid alati on rõõm, kui tuleb täiesti uusi inimesi juurde. Kui Eestimaa kaarti vaadata, siis kaugemad kohad, kust saarte peale tuldud on, ongi Tartu ja Rakvere. Selles mõttes on heameel, kui sõna oikumeenilisest palverännus on levima hakanud.

Traditsiooni kohaselt kanname me kogu palverännaku ajal kõige ees risti, mõnikord isetehtud, mõnikord kohaliku kiriku oma ning kahte ikooni. Igal palvepeatusel vahetame kandjaid. Rännakust osavõtjad omakorda jagunevad kolmeks. Ees on rist ja ikoonid ning enamus ajast lauldakse eesotsas Taize või tuntumaid kirikulaule. Keskmine osa seltskonnast vaikib, palvetab, mõtleb oma mõtteid. Tagumine osa räägib naabriga juttu. Ka parima tahtmise juures koos liikuda venib ikka palverändurite rivi 50 meetri pikkuseks, mõnikord ka 100 m ulatusse.

Viimase kahe aasta jooksul on rändurid saanud eelnevalt ka ühe kohaliku laulu sõnad, mida võiks rännaku ajaks pähe õppida või vähemalt teada, kus saab laulusõnu spikerdada. Kihnus oli lauluks „Mere pidu“, sest üks palvepeatus oli Kihnu Virve juures. Muhus, aga laulsime söögi alla ja söögi peale „See on väike Muhu.“

Mis me sellise ilmaga veel peale hakkame?

Algusaastatel (Setomaa ja Vormsi) oli nagu aamen kirikus, et palverännu päeval sajab pussnuge. Siis Ruhnu ajal oli tormihoiatus mandril, kus sadas ja sadas lõpmatult, aga saar oli eriliselt hoitud. Korra tundsin majaka juures vihampiiska ja keegi mainis, et vist hakkab jõudma sadu meieni. Aga meil oli trump tagataskust võtta, nimelt peapiiskop tegi palverändu kaasa ning diakon luges kirikus palveid. See üks piisk jäigi viimaseks. Järgmistel palverännakutel on tormituuled ja vihmasajud meist eemal püsinud. Loodetavasti jätkub see ka järgmine aasta Hiiumaa palverännaku ajal.

Ruhnu ime

Kui ma mõtlen korralduse poolelt, siis Ruhnu palverännak kuulub imede hulka. Kuigi mul oli kogu praam broneeritud palverändurite jaoks, siis mingi hetk tuli teade vallavanemalt, et laevateede operaator on mu piletid vabamüüki pannud ja järgi on jäänud 1/3. Ma olin täiesti tummaks löödud. Oli ju kutsutud peapiiskop, kes oma valitsemise ajal esmakordselt Ruhnut külastama oleks tulnud ning lisaks Poola õigeusklikud olid tulemas, Soome õigeusu ja luteri kiriku liikmetest rääkimata. Kuidas ma nad kõik ikkagi saarele saan? Alternatiivina sõidab praam Kihnu ka Munalaiult ja Roomassaareltu, aga ka seal ei olnud palverännaku toimumise hetkel ühtegi vaba piletit saadaval. Mis mul muud üle jäi, kui võtsin kõne laevade operaatorfirmale ja uurisin, mis toimub. Kuhu mu piletid kadusid? Lõpptulemusena ma ei saanudki aru, miks mu broneering lahti tehti, aga väikse lohutusena öeldi, et Munalaiu ja Roomassaare piletid on igaks juhuks mulle ära broneeritud. Vähemalt mingigi lahendus. Nüüd tuli otsustada, kes saavad meili, et kas ei oleks võimalik, et Pärnu asemel oleksid nad nõus tulema kahest teisest sadamast. Õnneks olid kõik nõus, va üks, kellele ma raha tagasi maksin. See nn hädaolukord pani inimesi ka koostööd tegema, sest ega nendesse sadamatesse bussid ja praamid üheaegselt ei jõua (loe, kui buss jõuab pole praami ja kui praam jõuab ei ole bussi), nii et kõik, kellel oli autos vabu kohti, andsid mulle teada ning ma paigutasin sinna need, kes bussiga kuidagigi laevale ei jõuaks. Sinna minek oli lahendatud, aga siis tuli välja, et pühapäevaseks tagasitulekuks on ainult pooltele kohad olemas. Kirjutasin kõikidele jahtklubidele ja uurisin, kuidas neil väike laevadega lood on, kui palju mahutavad ja mis Kihnu ots maksma läheks. Ükskõik, kuidas ma neid nr ka ei väänanud, ikka haigutas mu eelarves tõsine auk. Kuulu järgi see sama liinilaev laupäeval seisab jõudes ning võibolla õnnestuks läbi ministeeriumi saada lisareis tavapileti hinnaga. Selleks oli vaja saada ministeeriumi suurimaks kirjasõbraks ning leida keegi seestpoolt seda ideed populariseerima. Palvetelt kantuna koostöö tulemusena, sain ma eritellimusel laeva, kes osad palverändurid kohe peale rännaku lõppu laupäeval saarelt mandrile tõi. Kuna me ei pidanud sellest nõela silmast läbi pääsema, siis me majutuskohad olid juba ära lubatud teistele. Seega ühe majutuse asemel oli rahvas seitsmesse erinevasse kohta lõpptulemusena paigutatud. Minu jaoks oli majutusplaani paika panemine omamoodi väljakutse. Mõni üksik tuba oli kahene, enamjaolt oli kolmesed, kümnene ja kõik muud ebatüüpiliste kohtade arvuga toad. Enamjaolt ma kõiki palverändureid teadsin, kes kellega koos on tulnud, kes kellega abielus on, kes ühest rahvusest, kes kui vanad on. Kui bingo oli mängitud, tuli majutaja mu juurde ja ütles, mul on sulle üks jutt, mis tähendas, et majutus tuli uuesti ümber mängida. Mis mul muud üle jäi, kui öelda palveränduritele, sööge veel, ajage naabriga juttu, mul läheb natuke veel aega ja siis te saate oma toad kätte.

Ruhnus oli ka peapiiskopil sünnipäev pühapäeval ja mis sünnipäev see on, kui torti ei saa. Kui ma saarele jõudsid, oli torditegija just laevale astunud, et mandrile sõita. Seega me sõbrannaga ostsime kohaliku poe küpsistest tühjaks ja hakkasime ise torti tegema. Teine sõbranna korjas meile metsast mustikaid tordi kaunistamiseks. Meil oli plaan, et diakon meelitab keskööl piiskopi uude kirikusse, kus üllatus-üllatus on palverändurid ja tort ning me laulame ühendkoorina palju aastaid. Plaani kaks viimast osa ehk tort ja palverändurid olid olemas, kuid tuli diakon ja ütles, et peapiiskop tahab magama minna. Ei jäänud muud üle, kui peapiiskopi abikaasa plaani kaasata, et nad ikka kirikusse tuleks. Enne keskööd olime me tordiga varakult platsis ning vahepeal hiilinud koori peale positsioonidele. Kui lõpuks saabus delegatsioon vallavanema ja peapiiskopiga eesotsas, olime meie kui saksa salaluure seda kõike koori pealt jälgimas. Kokkulepitud oli, et diakon jõudes altari  juurde loeb õigeusu nn sünnipäeva õnnistuspalve ning  meie tõuseme püsti ja laulame palju aastaid võimalikult ühel häälel. Üllatus õnnests 100%.

Igati meeldejääv Muhu õhtupalvus

Või kui ma mõtlen selle aasta Muhule, kui reedesel õigeusu kiriku õhtupalvusel, jagas preester kõigile palveraamatud kätte ja me hakkasime õhtupalvet koos lugema ehk igaüks luges paar rida. Õigeusklikena me laulame palveid, sest lauldes on sõnad tugevama toimega. Aga kõik teised lugesid palveid ilmekalt nagu väiksed pioneerid luuletusi. Eriti omapärane lahendus saabus siis, kui palveraamatus oli … (ehk ortodoksidena me teame tüüppalveid peast ning selles raamatus olid ainult palve esimesed sõnad kirjutatud, nt Au olgu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule, selle ase asemel oli Au olgu …. ) See kes luges, lugeski alguse ja siis pidas pausi ning luges järgmise palve alguse ja jälle paus. Olles ise traditsiooni sees, ei tulegi mõnikord meelde, et ega teised ei tea sellest ju midagi. Paljudele palveränduritele oli see esimest korda, kui nad üldse olid õigeusu õhtupalvusel ning enamus neist luges esimest korda õigeusu palveraamatust kõval häälel palvet kaasa.

Palverännu ilu ja võlu

See ongi selle palverännu ilu ja võlu, et sa tuled välja oma kodukiriku traditsioonidest ning sul tekib võimalus näha, kuulda ja osa võtta teiste kirikute palvetraditsioonidest. Muidugi õpid tundma oma kodumaad ja saad uusi sõpru juurde.

Palverännuraja oli vallavanem igati hästi läbi mõelnud ja ette valmistanud. Kokku oli retke algseks pikkuseks paberite järgi 15,530 km. Kokku oli 12+1 (kiriku surnuaial Harry Reinu haua juures) peatuspaika, mis olid saare jaoks kas ajalooliselt, kultuuriliselt või mõnel muul põhjusel olulised ning neid saarele tähtsaid paiku tutvustas kõigepealt vallavanem ja alles siis lugesime peatuspaigas palve. Igas peatuspaigas oli erineva kiriku ja konfessiooni esindajaga kokkulepitud, et ta loeb emakeeles oma traditsioonikohase palve, mis lõppes ühise Meie Isa palvega. Nagu keegi hiljem mainis, ta ei ole elus ennem nii palju Meie Isa palveid nii lühikese aja jooksul lugenud. Iga peatuspaiga juurde oli vallavanem ka palvesoovi kirja pannud, seda võis palvetaja kasutada, aga see ei olnud kohustuslik. Vallavanem ise oli raja kaks korda läbi käinud ning loodetavasti tähistatakse märgistustega see varsti ära, tulevad peatuspalvepaikadesse informeerivad infotahvlikesed ning siis on juba igaühel võimalik see rada omal käel läbi teha.

Alustasime oma palverännakuga Buldersi hoovist avapalvega, mille pidas EELK peapiiskop Urmas Viilma. Võtsime risti ja ikoonid ning vallavanema  järgi suundusime järgmisesse peatuspaika.

Esimene palvepeatus oli Ruhnu rahvamaja, kus  õigeusu palvuse eesti-soome keeles pidas isa Heikki Huttunen. Piiblikoha lugemise hetkeks neti Piibel minu telefonis ei hakanud tööle, aga õnneks oli Janel Piibel kotis kaasas. Palvesooviks – palve kultuuri, seltsielu ja koostöö arenguks.

Teine peatuspaik oli 144 aastase Ruhnu koolimaja juures, mis paegi renoveeritud saab. Siin luges Jane Vain Jaakobitee palverändurite teele minekupalveid. Palvesooviks – palve hariduselu arenguks

Vahepeal jõudsin ma Urmas Oraseni, kes rõõmsalt oli nõus olema eeslaulja ning kõik, kes soovisid võisid laulda taize laule või kui oli mõni palverännu soovilugu, sai ka see lauldud.

Edasi suundusime metsa ja jõudsime peagi randa, kus asub Korskirke kabelikoht, kus kabel veel 17. sajandini püsti oli. Abiõpetaja Oona Huttunen luges mere ääres rannavallil luteri traditsioonikohase palve. Palvesooviks  – palve hävinenud külade mälestuseks.

Suundusime uuesti metsarajale ning jõudsime peagi Korskirke kabelikohale, mille vanuseks pakutakse ca 5000 aastat.  Siin lugesin ma ise õigeusu palveraamatust palve armastuse kasvamiseks ning viha ja kurjuse kaotamiseks. Palvesooviks – palve esimeste Ruhnu asukate-hülgeküttide mälestuseks.

Peagi jõusime  Ruhu tuletorni juurde, mis juba on töötanud 140 aastat. Haldi Leinus luges baptistide traditsioone järgides palve. Palvesooviks – palve tulele kui tee näitajale ja koju kutsujale.

Siia jõudis kohale ka meie hommikune omlett.

Kõik, kes ei olnud juba päev varem tuletornis käinud, siis nüüd tekkis neil see võimalus.

Ülesse minekul, loodetavasti sellest ringiratast trampimise tagajärjel, oli tunne, et torn kõigub ja mitte vähe. Vaate üle ei saanud üldse kurta, vaatamata pilvisusele, oli ikka ilus, mis sest, et mõni meist eelsitas seinast kasvõi hammastega kinni hoida, mitte aga vaadet imetleda 😉

Mis tornis käik see on,  kui ühist tuulest viidud grupipilti ei teeks 😉

Kui kellelgi jäi arusaamatuks, kus see Läti ikkagi on, siis tuli appi peapiiskop, kes nutitelefoni abil suuna kätte näitas.

Kui ilmateadet jälgida, siis palverännuaegne ilmateade kõikus kiiremini, kui ma silma suutsin pilgutada. Kord pidi paistma päike, siis sadama pussnuge ja sa siis aru, mis sind ees ootamas on. Traditsiooni kohaselt oleks tulnud panustada teisele võimalusele, sest kaks eelnevat korda on sadanud pussnuge. Ennem palveränud diakon Torrimiga juttu ajades, ütles ta, et ega saarele tulek või siit äraminek ei peagi kergete killast olema, sest sellel saarel enam inimtahe eriti ei loe, pigem Jumala tahe. Pealegi palved pidi saarel uskumatult kiirelt täide minema ning tema sooviks oli, et peapiiskop saaks enda nahal tunda tuleku-mineku raskusi. Kuna tuleku ajal oli vesi klaassile, siis tundub taevasse vaadates, et Torrim oli palveid lugema asunud. Keegi tuli juba minu juurde ja ütles, et tema tundis esimesi  vihmapiisku. Ütleme, et seekord oli kogu vihmavarustus mul kaasa, ok, kummikud jäid mandri peale, aga seal oli üks väike aga, kogu see vihmavarustus oli ju ööbimiskohas voodi peal, mitte seljakotis. Mingi hetk tundus, et Torrim kas väsis või halastas, aga taevas hakkasid toimuma väikesed muudatused ning oli esimest päikselaiku näha.

Kui oli söödud, tornis käidud, jätkasime oma rännakut. Överkirke kabelikohas pidas palve Soome kiriku kaplan Juhana Sihvo. Siin jagati meile kätte isegi laululehed. Soovipalveks – palve rannakabeli mälestuseks, kus käidi enne merele minekut ja merelt tulles.

Selle rännaku tõsise,a takistusega – hästi suure maha langenud puuga, tegime tutvust rannas – kes suutis, ronis üle, kes nägi võimalust, puges alt, kes ei viitsinud kumbagi teha, kahlas veest läbi.

Järgnevalt saabus selle rännaku üks huvitavam lõik, pilliroosalu, kus jalgu lohistades, oli võimalik laulvat liiva kuulda.

Jõudsimegi nelja hukkunud Ruhnu noormeeste mälestuspaika, kes 30.10.2001  Roomassaarde paadiga metalli müüma suundusid, kuid kunagi sihtkohta ei jõudnud. Siin lugesid Poola õigeusu noorteliidu 4 noort palve. Palvesooviks – palve noormeeste mälestuseks

Ennem järgmist punkti tegime vahepeatuse vallavanema juures, kus oli eriti popp pikas järjekorras seista  😉

Teel järgmisesse peatuspaika möödusime Ruhnu muuseumist, kus talukompleksi peamaja on 42 m pikk.

Samuti möödusime saare ainsast liiklusmärgist.

PS. Karumärk metsas ei lähe arvesse 😉

Jõudsime katkusurnuaia juurde, kuhu oletatavasti maeti 1710. aastal  213 katkuohvrit ning ellu jäi vaid 80 ruhnlast. Säilinud on ka umbes kolmesaja-aastane elus künnapuu,  mis võis olla katkusurnuaia väravapost.

Siin luges mu pinginaaber Andres Kapp medotistide päevasõna ja palve.  Palvesooviks – palve katkuohvrite mälestuseks.

Järgmisesse kohta me reaalselt kohale ei läinud, sest päike lõõskas ja me oleks pidanud minema üle kellegi heinamaa, aga me kaugelt piilusime Ulrike kabelikohta, see pildil olev väike küngas, kus asus kuni 17. sajandi alguseni Ulrike küla kabel.

Siin isa Heikki Huttunen luges neitsi Maarjale palveid ning nii soome kui poola õigeusklikud toetasid teda lauluga. Samal ajal peapiiskop hoidis neitsi Maarja ikooni. See kõik moodustas väga ilusa sümbioosi kokku.

Edasi läksime Ruhnu vallamaja juurde, kus Laura Haarlaa luges nelipühilastele omase palve. Soovipalveks – palve 1919.a. loodud Ruhnu valla arenguks.

Oli vaid viimane peatus ennem lõppsihtkohta, Ruhnu raamatukogu, mis pidi olema populaarne nii kohalike kui ka saart külastama tulnud inimeste hulgas. Kuna ma olen arvutamises väga kõva käsi, siis siin luges palve nii luterlaste traditsiooni järgides Urmas Oras

kui Jako Kull õigeusklike seas tuntud Vaga Süüria Efraimi palve.  Palvesooviks – palve Ruhnu vaimuelu arenguks.

Tuligi teha kõne Torrimile, et nüüd me hakkame saabuma ehk aeg on kirikukellasid lööma hakata.

Ja varsti paistiski kaks kirikut, üks ehitatud 1644 ja teine 1912.

Kuid veel ei olnud rännak läbi, läksime esmalt Harry Reinu haua peale ja Torrim luges seal hingepalve talle.

Alles siis sammusime kõik koos uude kirikusse, et pidada oikumeeniline lõpujumalateenistus. Ajaliselt me mahtusime graafikusse, kell oli umbes natuke enne 15.00. Pooled meist  ruttasid 16.00 lahkuva laeva peale.

Ei saanud mitte traditsiooni eritata ning nagu Vormsis, pikenes ka siis teekond. Lõppkokkuvõttes läbisime umbes 20 km. Võib öelda, et arenguruumi on, võtab veel paar aastat aega, ennem kui km paberil klapivad reaalsete kilomeetritega.

Pildid Triin Salmu ja minu tehtud.

EKN3 ehk Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu kutsub sind kolmandale oikumeenilisele palverännakule, mis seekord toimub Ruhnus 11.-13. august 2017.

Alustame traditsiooniliselt hommikul koos päiksetõusuga hommikuplavusega. Rada on umbes 15 km ning kokku on 10 peatuspaika, kus erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad loevad oma traditsioonide kohase palve omas emakeeles.

Palverännakule registreerimine ja osavõtumaksu tasumine toimub kuni 11. detsembrini. Tänu Ruhnu vallavanema kaasabile on palverännak laevapiletite bronnimisel eelisjärjekorras, aga selleks on vaja teada 11ndaks detsembriks nimekirja, kes on tulemas.

Miks ikkagi nii vara, sest kui piletid lähevad jaanuaris vabamüüki, on kogu suvi paari tunniga välja müüdud ning siis me jääks piletitdest ilma, seega on regamise ja maksmise aeg 11. detsember ja kes kirjas, sel ka pilet olemas.

Ööbimine ja toitlus toimub turismitaludes, aga endal tuleb kaasa võtta kas magamiskott või voodipesu.

Palverännakust osavõtt maksab täiskasvanutele 70 eurot ja (üli)õpilased, pensionärid 50 eurot. Osavõtumaksu sees on laevapiletid Pärnu-Ruhnu-Pärnu, ööbimine ja toitlustus. Laeva kellaaega täpsustan hiljem. Osavõtumaks saab lekanda Eesti Kirikute Nõukogu arvele – SEB EE431010052039486002, viitega Ruhnu palverännak.

Registreerimisvormi leiad siit – http://ekn3.ee/palverannak/

Vastavalt ilmale tuleb riietuda ning jalanõud peavad olema mugavad.

Kiirkatamaraan Runö väljub Pärnust (Kalda tn 2, kai pealt) reedel 11. augustil kell 18, sadamas peaks olema hiljemalt kell 17.30 ja pühapäeval 13. augustil väljub laev Ruhnust kell 17.

Kui ma eelmine õhtu teatasin, et ma soovin kõiki 05.15 õues näha, siis Ants arvas, et kui pooleks on enamus rahvast tubadest väljas, siis ma võin tõesti suurest rõõmust käsi kokku lüüa, aga minu suureks üllatuseks reaalsus oli teine. 05.22 olid kõik see mees õue peal ning mul oli võimalus öelda kõigile varahommikust ning risti ning Kristuse, neitsi Maarja Kristusega ja püha Olavi ikoonid laiali jagada. Väike avapalvus ning laulu saatel hakkaski palverännak pihta.

Esimene peatus oli õigeusu kalmistul, kus kahe köstri haua peal isa Markus igaveseks mälestuseks palve luges.

Ametlik algus, kui nii saab öelda, oli me enda õigeusu kirikus, kus vist üle kahe aastase intervalli oli taas kord kiriku uksed valla ning loeti palveid.

Palverännakul laulude laulmine, vähemalt mulle endale, annab juurde pühaduse ja sügavuse hõngu, seetõttu võrreldes eelmise aastaga, oli täitsa teadlikult seekord kaasa haaratud Taize laulikud ning nüüd oli aeg need kõigile soovijatele kätte jaotada. Minu suureks rõõmuks oli piiskop kaasa võtnud oma tütre Lea, kellest saigi, kui nii saab üldse tituleerida, meie esilaulja, kelle järgi oli ülihea noodiraamatust sõnu kaasa jorutada.

Järgmine peatuspaik oli Vaeojal, kus palvet juhatasid evangeelsed soome luterlased Krista ja Juho. Seal samas tutvustas piiskop palverännakul kaasaskantava risti saamislugu.

Vaikselt hakkas saabuma aeg, kui lubatud pussnoad tormi saatel kohale jõudma hakkasid ning temperatuur märgatavalt alanes. Järgmine peatus oli Suuremõisas ning diakon Antsu naine Kristina, kes meie vapper teejuht oli, teatas mulle, et see on ka koht, kus hommikusöök kohale millalgi jõudma hakkab. Siinses peatuspaigas luges katoliiklane Kristel püha Franciscose palve:

„Issand, muuda mind oma rahu saadikuks,
sinna, kus on vihkamine,
luba mul külvata Armastust,
kus on ülekohus, luba mul külvata Andestust,
kus on lahkhelid, luba mul külvata Üksmeelt,
kus on kahtlus, luba mul külvata Usku,
kus on eksimus, luba mul külvata Tõde,
kus on meeleheide, luba mul külvata Lootust,
kus on kurbus, luba mul külvata Rõõmu,
kus on pimedus, luba mul külvata Valgust.“

Kusjuures, see sama palve oleks olnud üks minu valikutest, kui ma oleksin pidanud ise lugema viimases peatuskohas palve. Kuna me kava sujuvalt päeva jooksul muutus, haihtus ka minu kord ära.

Peale palvet tuli hommikusööki ikkagi oodata, mistõttu isa Heikki mainis, et tal on natuke külm ja kui on külm, siis tuleb selle vastu võidelda ja nii me alustasimegi Andre juhendamisel hommikuvõimlemist, küll õlaringe, küll etteasteid, aga sooja me saime.

Selle virgutusvõimlemise ajal saabuski hommikupuder koos kaasas käiva vihmasajuga, peale mida  oli aeg saata piiskop praamile, soovijad saateautosse ning jätkata teed.

Peagi me keerasime metsarajale ning me järgmine peatuspaik oli korallriff Valgemäel, kus luterlane Sirli pidas oma traditsioonikohase palve.

Jätkasime metsarada ning peagi oli randevuu saateautoga ning igaühel tuli teha otsus, kas meitega või vahelduseks autoga. Otseloomulikult oli juba vaikselt mõne jaoks oma iseloomu hakanud näitama palverännuks valitud jalanõud, mis võisid lihtsalt läbimärjad olla või hullemal juhul oli näljased jalatsid nii mõnegi palveränduri jalga sööma asunud, mis lõpu poole tekitas meie väikses seltskonnas ka paljasjalgsete grupeeringu.

Tuuli, torme ja vihmasadu trotsides jõudsime järgmisesse peatuspaika mere ääres oleva vaatetorni juurde. Kui ma päev varem, kui päike veel paistis ja linnud laulsid poole peale ronimisega jõudnud ennem kui sisemine alarm vaikselt meelde tuletas, kas ikka tasub üles välja ukerdada värisevate jalgadega, mõtle ohutuse peale ja nii jäigi torn minu poolt vallutamata. Aga ega see tornaado ei seganud osasid meist, kes seda ligunenud vaatetorni vallutada tahtsid, eesotsas meie vanima palveränduriga ehk tuleb tõdeda vanus on ainult nr paberil.

Samal ajal pidas isa Thomas karismaatilise episkopaalkiriku traditsiooni kohase palvuse.

Rännak jätkus mööda ranna äärset teed ning peagi hakkasime jõudma Saxby tuletorni juurde, kus meid ootas juba saateauto ees. Kuna eelmine päev tundus see kirikuvõtme kätte saamine paras pähkel olevat ning Artjomi näole ei tekkinud naeratuse varjugi, ükskõik, mida ma ka ei rääkinud, siis nüüd tuli panna mängu kõik, et naeratus ta näole ikkagi tekiks. Ikoonid, mis tänu pussnugadele olid vahepeal autos pandud, tuli uuesti välja võtta ning laul, mis vahepeal oli vaibunud, uuesti üles võtta ning ühiselt tuletorni poole sammuma asuda.

Kuna Artjom on moskva oma, siis palusin isa Heikkil teha palvuse venekeeles.

Vahepalaks, saabusid nn eesti turistid, isa pojaga – ma algul ei saanud aru, miks isa nii imelikult kätega vehib nagu harjutaks  mingit kodukootud tantsukava, aga kui ma poega vaatasin, sai asi selgeks. Isa nimelt tahtis saada unikaalseid fotosid ning seetõttu ta suunas käega vehkides poega kord risti juurde ja siis isa Heikki selja tagant piiluma. Selliste fotode vastu ei anna kogu suguvõsal midagi panna, eriti kui teada, et pildid on siinsamas kodumaal tehtud.

Tuletorni juures vaatasime üle ka muuseumi, kus oli muude eksponaatide hulgas piraadilaeva kahurikuul, sest eestlane minu suureks imestuseks on muljetavaldav piraat olnud. Kahjuks olid eelmised külalised varandusekaardi pihta pannud, muidu oleks niimoodi saanud tähistaeva all labidaga maad kaevata. Aga, eks siis teine kord.

Ma siiani ei tea, kuidas jää sulas, aga Artjom naeratas jälle ning meid lubati lahkesti tuletorni kaema, mis oma punase värviga meenutas allveelaeva sisemust, aga ära küsi, kuidas on punane värv ja allveelaev omavahel seotud, aga nii lihtsalt on.

See oli ka koht, kus igaüks sai endale hulgimalt võileibu vorpida ning kuuma teed ja kohvi juua, sest ega meid ju sooja ilmaga seekord eriliselt õnnistatud ei oldud.

Järgmine peatus oli Kresleti palvemaja, kus Soome üliõpilasliit Nico juhendamisel luges õigeusu tunde. Samal ajal saabus sinna Elva baptisti koguduse ekskursioon, nii et Eestimaa on ikka väike 😉

Edasine retk läks läbi põldude ja kui minult küsiti, kui palju veel on, ei osanud ma muud öelda, et kui rõngasristid ja valge kirik paistab, siis oleme kohal.

Vahepeal jäid silma tee ääres olevad põldmarjad, mis minu suureks imestuseks pidavat mitte Lõuna-Eestis kasvama ning sealsed kutsuvad neid neegri vaarikateks.

Ühe peatuspaiga jätsime mööda minnes vahele, mitte tahtlikult, vaid mina ei suutnud tuvastada ja Kristina oli liiga kaugel minust, aga ega ma eriti ei kurvastanud, sest teel olles muutuvadki asjad teistsuguseks kui nad algselt plaanitud on.

Eelviimane peatuspaik enne rõngasriste oligi allikate juures, mis nägid oma roheliste „nõia juustega“ tõsiselt müstilised, aga julgemad meist ikka julgesid vett proovida ning nii me igavesti noored nüüd püsimegi.

Isa Markus luges allikate juures õigeusu palved.

Enam ei olnud palju jäänud ning rõngasristid särasid juba silme ees. Surnuaia väravas kogusime palverändurid kõik kokku ja läbi surnuaia liikudes kiriku poole tervitasid meid kirikukellad ja uksest sisse astudes oli süüdatud ka küünlad ning meid ootas diakon Ants Rajando.

Pühapäeval alustasime 08.30 isa Markusega tundide lugemisega kirikus.

09.00 algas oikumeeniline jumalateenistus  protsessioonikäiguga palvela eest kirikusse.

Hommikul kell viis ei ole enamuse meie jaoks aeg, mil silm lahti teha, siis mul oli rõõm osavõtnud viiele vaimulikule kinkida EKN3 tassid, et mul oleks neid kõiki võimalus järgmine aasta 11.-13. august Ruhnus näha varahommikul kohvi joomas ning siis juba vapralt palverännakule astumas.

Oikumeenilise jumalateenistusega oligi palverännak selleks korraks läbi saanud. Rändas meid kaasa 33 inimest, esindatud oli nii õigeusu, luteri, karismaatiline episkopaalkirik, vanausk, katoliiklus ning ka oli neid, kel kirikut ei olnud, aga see ei olnudki oluline, millisest kirikust või konfessioonist inimesed pärit olid, pigem see tekkinud ühtne hingamine ja oma tee otsimine. Minu lubatud 18 km, vähemalt mu telefoni äpi vahendusel, oli palverännaku jooksul muteerunud 31 km, mida kuuldes Pille, imestunud mulle otsa vaatas ja kommenteeris, et me leppisime ju kokku, et 5 km kõnnin ja siis sõidan saateautos. Tema selle päeva kilometraaž oli natukene kui 20 km ja ta ei olnud ainus, kelle jaoks see palverännak suhteliselt rekordiliseks kujunes. Muidugi ma ka kuulsin, et oleks ma teadnud, et selline kilometraaž tuleb, ma ei oleks julgenud tulla ja ennast proovile panna. Ausalt, see 31 km ei olnud plaanitud, lihtsalt juhtus nii.

Aga aeg on võtta järgmise aasta kalender ja tõmmata ring ümber 11.-13. august, sest just siis toimub palverännak Ruhnus. Ma ei saa küll lubada, et ma suudan 31 km pakkuda, kuigi võimalus on Kätlini idee kohaselt spiraalis kõndida või siis ujuda lisaks üks ring ümber saare.