Bussis lugesin igaks juhuks rahva üle. Tee mis tahad, ei ole 36. Mina saan 34. Palusin Karist, et loe sina ka, järsku mingi trikiga kaks inimest jäid mul kahe silma vahele. 34 mis 34. Küsin, isa Heikkilt kas keegi tema omadest on puudu, sest meie omadest keegi ei teinud häält, et tema toanaabrit ei ole bussis. Siis ma juba ühte tema oma nägin. Millegipärast küsisin Urmaselt, kus rist on. Ma ei näe seda kuskil. See oli kogemata maja ette jäänud. Lõpptulemusena, ega see ainsaks korraks ei jäänud. Palverännu lõpus unustasime me risti kirikusse. Hiljem selgus, et peale selle, et mina ikooni koju unustasin, jäi Urmase omad kämpingusse kohvrisse. Igatahes kadunud asju otsides jõudis ka viimane palverändur bussi ja me võisime alguspunkti poole sõitma hakata.

Minu rõõmuks, kuigi me algul nii kokku ei leppinud, siis kui me viimase kõne Urmasega tegime päev ennem palverännakut, teatas ta mulle, et ta on kõikide peatuspaikade tekstid kokku pannud. Yes, sest algul pidin ma mõned panema. Mitte, et mul oleks midagi rääkimise vastu olnud, aga mul ei olnud nendega aega varem tegeleda kui päev ennem rännakut ning Urmas oli ka minu tekstid ka ära teinud. Puhas rõõm ju.  

Esimene peatuspaik oli Siniallikad. Kui me seda kohta vaatamas kevadel käisime, siis oli seal täna allikas sees olnud kepp allika kõrval rohus maas. Eelmine kord võtsin ma kepi, panin allikasse, sest soovisin teada, kas ma suudan põhja ära puudutada. Põhja kätte ei saanud, aga sain kellegi teise kätte, kes korraks sikutas seda keppi. Urmase jutust mäletan, et allikas on 18 m sügav. See kepp kohe kindlasti ei olnud 18 meetrit pikk. Peale Urmase ümbruskonna tutvustuse, tegi Isa Heikki vee õnnistamise rituaali koos oma soome noortega. Lugesime kõik koos oma emakeeles Meie Isa palve. See on traditsioon, et igas peatuspaigas loeme viimasena just selle palve kõik koos. Peale seda võis igaüks, kes arvas, et tuleb teha ka ise midagi selleks, et igavest noorust säilitada, allika veega nägu pesta.

Edasi liikusime Laiuse surnuaia poole, kus Urmas selgitas, miks peab surnu matma pühitsetud mulda. Minu jaoks täiesti uudne teadmine oli, et õigeusklikel pannakse rist jalgade juurde, et hea kaasa haarata viimsel kohtupäeval ning luterlastel on kivi pea juures, sest viimsel kohtupäeval püstitõusva inimese selja taha jääv rist on kaitse, toetus ja pääste märk.

Laiuse püha Jüri kiriku juures mõtiskles Hannes kogukonnast ja kirikust.

Teel Öettingenide perekonna kabeli poole, pöörasime algatuseks terviseradadele, et läbi metsa jõuda sihtkohta. Start oli ootamas, aga me olime ennem võistlejaid kohal. Keegi avastas seal kuivkäimla ja nii me seal järjekorras seisime, samal ajal kui some noored õppisid surnu aia ja õhtupalve jaoks laule. Kabeli juures mütiskles Jael teemal tervis ja sport teemal. Minu suureks imestuseks ei olegi ta spordiga sina peal ning 15 km on max, mis ta siiani käinud on. Ups, sest lõpuks tuli 2×15 meil. Mis mulle meelde jäi tema inspireerivast kõnest  oli õigeusu Jeesuse palve tõlgendus. Issand Jeesus Kristus, Jumala poeg, heida armu minu patuse peale. Ta küll laenas selle mõtte luteri peapiiskopilt, et seda palvet saab laiendada, kui sulle su kaasteeline ikka tõeliselt närvi käib, saad lugeda palve lõpu … minu patuse ja … (siia tuleb nimi panna). Päris huvitav lähenemine. Samuti tuletas meelde kui tähtis on sügavalt hingamine kui tegelikult tahaks hingeldada. Hingeldamisega ei jõua kuigi kaugele.

Oligi hommikusöögi aeg. Olime kõik ju kaasa saanud pakikese ning kes soovis termosega teed/kohvi. Mina olin tulise vee kaasa haaranud, aga millegipärast unustanud oma koril halli nupu kaanega samasse asendisse panemast. Kuna terviseradade stardis mu kott maas lamas, siis võid arvata, kui palju mul lõpuks tee vett alles oli. Nii kõva 1/5, ülejäänud vesi oli üritanud kõike mis võimalik mu kotis üle ujutada. Õnneks nii külm õues ei olnud, seega see soe vesi suur kadu ei olnud. Ma kodus ennem ära tulekut mõtlesin, et peak svist sääsetõrje kaasa võtma. Loogika väitis, kui neid sääski siiani ei ole olnud, siis kus nad nüüd välja saanud on ning jätsin koju. Muud seal kabeli juures ei olnud, kui üks sääsk ajas teist taga.

Järgmine peatus oli Kuremaa loss, millest tänaseks on elamuskeskus saanud. Selle ees Haldi rääkis oma lemmik teemal vesi ning tuletas meelde kui tähtis on spordi tegemine. Haldi ise on elav näide sellele, mida kõike liikumisega võib saavutada.

Kuidagi tuli jutuks, et järsku on järve ääres wc ja sinna me järgmisena suundusime. Aga seal ei olnud ainult 3 wc, vaid ka rannapaar, kus sai kohvi ja jäätist osta. Otseloomulikult me kasutasime juhust. See on esimene palverännak, kus me reaalselt teel poodi/baari oleme sattunud ja nii palju erienvates käimlastes käinud.

Nüüd oleks pidanud algama kõige pikem lõik, mille ma avastasin suht viimasel hetkel. Nii et ma tegin sinna peatuse keset ei miskit ehk neljatee ristil. Margus mõtiskles seal ebausust. Mina, kes ma teen kummitustuure ja viskan münte kõikidesse ettejäävatesse purskkaevudesse võibolla kõigega ei nõustunud, aga see ei olnudki oluline.

Teel olles jäi mulle silma erinevad autojuhid. Osad neist sõitsid põhjagaasiga meist mööda, üks nii lähedalt minust, et ma reaalselt tundsin seda ning ei oleks saanud väita, et tal ei olnud teel ruumi. Me kõndisime ikkagi tee ääres. Mõni aeglustas käiku ja üks jäi reaalselt tee pervele seisma nign ootas nii kaua kui me olime temast mööda läinud.

Mitme noore suust kuulsin, millal süüa saab. Kohe, järgmises peatuses. Kui tavaliselt oleme koha ära tutvustanud ja palved ära lugenud ning alles siis sööme, siis seekord oli vastupidi kõigepealt sõime ja siis läksime Kassinurme kindlust vallutama. Kui ma aastaid tagasi siia sattusin, olin ma vaimustuses. Lõpuks ometi reaalne puidust replika, muidu vaata ainult jooniseid. Seal mõtiskles ja luges palve Ruudi Eestimaa kaitse eest.

Samal alal asub Kassinurme hiis koos oma laulupeo puudega. Ma tean, et Karin armastab laulda, siis ma palusin tal rääkida laulmisest.

Jäänud oligi üks peatus veel ehk Kaarepere Vaga Suzdali Eufimi ja Vaga Egiptuse Maria koguduse kirik. Kui me kevadel Urmasega teed sinna otsisime, siis me olime valel pool raudteed, googliga tundus, et veab lõpuni välja. Võid juba aimata, mida see tähendas, me sumpasime jälle võpsikus. Lõpuks leidsime teiselpool raudteed tee, aga ma ei tulnud selle peale, et kevadel nägi see koge välja, tänaseks oli sellest saanud tõeline takistusriba. Lõpp oli sirge suure manatee ääres. Selle viimase lõigu peale jätsime kolm meist ootama, et kui mina jõuan kiriku juurde, kus meid buss ootas, siis ma palusin tal korraks tagasi sõita ning kolm rändurit peale korjata. Kevadel nägin ma kirikut ainult väljast, aga see oli müstiline sees oma küünlaleekide valgusel. Ausõna üks müstilisemaid, mida ma siinamail näinud olen. Õigeusu lõputeenistus isa Heikki juhtimisel ja oligi aeg majutuspaika tagasi sõita.

Palverännaku pilte näed siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529279957667
ja teise osa siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529284187667

Palverännak veel täitsa läbi ei olnud, oli veel pühapäevane jumalateenistus Äksi kirikus ning ühised hommiku- ja õhtusöögid. Kuna laupäeva õhtul oli viktoriin, mille viimane küsimus oli – kus toimub järgmine palverännak, siis juba seal kostus kunagist Valamo kloostri idee. Ma rääkisin sellest kiriku trepi peal isa Heikkile ning lõunalauas ütles, et ta hakkab selle ideega tegelema. Nii et on mida oodata.

Viimase päeva pildid leiad siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529522917667

Kevadel sõitsin rongiga Jõgevale ja läksime Urmasega luuresse, kus võiks see rada minna. Mõned algsed ideed said maha kriipsutatud, sest vahepeal olime kellegi hoovis või täitsa võsas omadega, aga lõunaks saime raja tehtud. Lisaks külastasime lahedaid kohti, mis jäid rajast välja, aga millel oli potentsiaali. Kuigi minu arvutused näitasid, et rada on 24,25 km, siis palverännu rajal on alati imeline oskus pikeneda ning mul ei ole õrna aimugi kuidas. Ausalt ei tekkinud ühtegi lisa km tee peal juurde võrreldes algsega, aga palverännaku lõpuks ei näidanud vist kellegi kell ega telefon ainult 24 km.

Kõige omapärasem on arvutada aegasid, millal me kuhu jõuame. Miks neid vaja on? Et buss tellida meile vastu ja et söögid jõuaksid samal ajal õigesse kohta kui meie. Ma ei saa ju ennast aluseks võtta, sest ma ei kanna risti, ma ei teeks peatusi, et lugeda palveid ning arvatavasti mingis kohas ma liiguks kiiremini. Lõpuks ma leidsin, et kõige lollikindlam on korrutada kõik google ajad võimalusel kahega, siis võibolla saan pihta. Sel juhul tuli minu excelisse, et me lõpetame kell 20 õhtul. Nii ka olla ei saa, see pigem roomamisaeg. Kuna lõpuks selgus, et hommikusöök ei tule kohale vaid me saame pakid, see andis meile edu ja reaalsus oli, kes iganes risti sai, pani sellise tõtakuga ajama, et viimased reaalselt jooksid talle järgi.

Kuigi ma teistele kirjutasin, et kui sa soovid ennem rännakut ööbimiskohta tulla, siis ma ootan sind seal alates kolmest ehk ma ise oli seal kahe paiku. Poole tee peal meenus mulle, et mis koju jäi oli minu nimiikoon, aga kui nii, siis nii. Ei olnud enam aega autonina ümber keerata ja tagasi sõita. Kuigi ma olin kodutööd teinud ja huvi pärast märkinud, kes võiks kellega ühes toas olla kui mul on kahesed või kolmesed toad, siis reaalselt oli mul kolmesed ja neljased, mõni ka kahene. Tubade paika saamine on tavaliselt selline mõnus bingomäng, kus ma mõtlen, kes keda teab ja kes alles esimest korda oma toanaabriga kokku saab. Ei saa küll väita, et ma oleks ennem esimest palverändurit suutnud oma kabetamise lõpule viia, nimelt teine Age oli juba ennem mind kohal. Ma lihtsalt palusin tal õues oodata, kuniks ma olen toad paika saanud ning siis võib oma elamisse sisse kolida.

Kui me juba oleme Palamusel, tuleb Tootsi koolimajja ekskursioonile minna. Kuna Arno jäi kooliminekuga hiljaks, siis ka viimased rändurid saabusid tuurile kohatruult hilinemisega. Giidi kuulates ja ringi jalutades sain aru, kui palju giidi lood ja selgitused juurde annavad. Hakkasin reaalselt mõtlema, järsku peaks järgmine kord kui mõnda eriti ägedat muuseumit külastan, võtta endale personaalne giid. Koolimaja teise korruse näituse tekstid olid väga erilised. Käisime ka uues majas, aga reaalselt iga teksti ja ekraaniga ei olnud ajapuuduse tõttu võimalik tutvuda, nii et hea põhjus Palamusele tagasi tulla. Täitsa ahha efekt oli, kui räägiti, et on võimalik muuseumist “Kevades” tuntud punsliõli osta, millegipärast mul seostus see mitte alkoholi vaid selle lambiõliga, mida papa Kiir seal kogemata kurgust alla kallas.

Avapalvusel Palamuse kirikus palus Urmas mul leida kaks inimest, kes loeksid vana testamedist ja uuest lõigu ette. Mul ei ole raske lugeda ning Karis oli ka nõus, kui ma temalt küsisin. Avapalvusega oligi oikumeeniline palverännak avatud. Seekord rändureid 36.

Esimest korda kui me jagame kellegiga oma ööbimiskohta. Reede on juba olemuselt pidupäev, siis asi päädis sellega, et isa Heikki otsis mind tuhkatriinu tunnil üles ja palus appi. Nimelt teises majas elavad venekeelt rääkivad noormehed ei tahtnud kuidagi ei teda ega Urmast kuulda võtta ning tüütasid Soome noori tüdrukuid edasi, koputades nende kämpa uksele ja aknale. Ei jäänud mul muud üle, kui omanik öösel üles ajada ja paluda tulla oma klientidega rääkima. Tuli välja, et need on korduvkülastajad, nii et peale väikest jutuajamist, lõpetasid nad hüppamise batuudil ning elu muutus jälle rahulikuks.

Palverännaku pilte näed siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529274962667

Seda palverännakut oli kerge planeerida, sest mul oli ju sootska Aare, kes tegi raja, saatis mulle telefoninumbrid, kellele ma helistama peaksin, et kokkulepped saavutada. Kui ma teisele sootskale Reinule helistasin, siis tuli vastus, ma juba ootasin, millal sa helistad. Aare oli juba hoiatanud või kokkulepped ennem mind ära teinud, ma lihtsalt kinnitasin neid kõike oma telefonikõnedega. Nii on väga kerge palverännakut korraldada.

Mis on alati väljakutse, kuidas arvutada aega – mul on nii 20 km rada peatuskohtadega, kuhu kohalikud tulevad rääkima, mis kellaaja ma neile ütlen või mis kellaks ma söögi tellin rajale. Seekord isegi kaks sööki – nii hommiku kui lõuna. Kuidas ma ikkagi seda arvutan, sest ma ei saa ju öelda, et jõuame, millal jõuame. Seekord ma kasutasin loogikat, et 4 – 4.5 km me läbime pooleteist tunniga. Minu imestuseks me reaalselt püsisime iga hetk kavas. Kui ma olin kella 18 bussi Miikse kiriku juurde tellinud, siis me reaalselt olimegi seal kuue paiku.

Minu suureks rõõmuks tuli sel isa Heikki koos noortega Soomest palverännakule. Algatuseks ostis ta laevapiletid ära ja siis me üritasime siinset ühistransporti sinna ajakavasse mahutada ja see oli omamoodi väljakutse. Ükskõik kuidas ma t-piletil piletitega ei mänginud, kuidagi ei olnud võimalik isa Heikkit koos noortega 18.30 laevale pühapäeval saada ilma et nad umbes 9 paiku ära ei liiguks Obinitsast. Mis omakorda tähendaks seda, et me hommikune liturgia hakkaks kell 06. Kuna ma olin juba tellinud bussi, mis meid toob Miikselt Obinitsa peale palverännaku lõppu, siis ma uurisin, kas ta saaks ka sõita Obinitsa Võru pühapäeval nii 11.30 paiku. Sain hinnapakkumise, kuid isa Heikki arvas, et järsku jääb soomlastele liiga kalliks. Ok. Vaatame, mis ma nüüd teha saan. Ma nibin-nabin tean kõiki oma palverändureid, seega ma helistasin või kirjutasin kõik päälinna omad üle ja uurisin ega nad ei soovi kohe peale lõunat kodu poole sõitma hakata. Kohaliku transpordiga oleks veel vaja paar tundi oodata. Lõpptulemusena sain ma bussi ära tellida. Kui isa Heikki teatas, mis kellase Tallinn-Võru bussi peale ta piletid ostis ja millal Võrru jõuab, siis midagi sundis mind uuesti pileteid vaatama. Ma mõtlesin, et ma näen telefonis valesti ning ootasin, kui ma koju läpakani jõuan, aga nägin täitsa õigesti. Nimelt tema buss jõuab Võrru 17.20, viimane Obinitsa buss lahkub 17.15  ehk 5 minutit on isa Heikki koos noortega liiga hilja Võrus. Helistasin Soome ja palusin tal piletid ümber muuta, et saaks laeva pealt maha tulles kohe võtta takso/bolt ning sõita otse bussijaama, Tallinnaga tutvumine jääb teiseks korraks. Õnneks kogu see süsteem lõpuks töötas reedel täitsa töötas.

Kolmapäeva õhtul tuli tellitud bussijuhilt kiri, et tema sõita laupäeval ei saa, peab sugulaste sünnipäevale minema. Ok. Täitsa põnev. Giidina mõtlesin, et uue bussi leidmiseks läheb mul tõsiselt imet  vaja – kolm päevad on natuke vähe aega, et kuskilt uut buss leida. Õnneks kirjutas ta mulle uue nr, kellega ma võiks suhelda ning kes oli juba ära räägitud. Seekord läks kergelt.

Oli ka neid palverändureid, kes ei tulnud, kuna buss ei sõitnud nende koduukse alt Obinitsasse. Kui ma kirjutasin, et ma ise lähen ühistranspordiga, siis natukene aega oli vaikus, aga lõpuks tuli kiri, et ma ei osale. Reaalselt kui õigeid busse vaadata, siis tuled ühe pealt maha Võrus ja teine on juba ees. Nii juhtuski meil, et olime kolmekesi 07.30. Tallinn-Võru bussil ja üks meist kadus Võru bussijaamas ära. Kui me Obinitsas uuesti nägime, küsisin, kus kadusid, tema läks wc ja selle ajaga sõitis meie buss minema. Üks palverändur mind üllatas, kui ta kirjutas, et kallis tema jaoks kahe päeva jaoks. Siis ma küll mõtlesin, et kas ta reaalselt ikka Eestimaa hindasid teab. Kui palverännaku kogu maksumus on 117 eurot ehk 2 ööbimist, kuus korda söömist, transport, pluss õhtune kava jne, siis reaalselt vähemalt juunis oli raske alla saja ühtegi ööbimist Tartu kandis leida. Veelgi rohkem ajas see mind naerma, kui ma mäletan piltidel ta abikaasa kannab parajumprit, jope mis maksab 1000. Siis pani kogu see liiga kallis jutt mind muigama. Mõne puhul oli mul kahju, et tulla ei saanud, aga mis teha, kui saarelt peab veel praamiga mandrile tulema, siis tulemise aeg ja nr lõpuks lähebki liiga suureks.

Aeg-ajalt on korraldajal eelised ehk ma teadsin, mis tubadel on wc ja vannituba. Kahel neist tegelikult oli. Algul oli mul kirjas, et üks tuba on kolmene, siis kohapeal tube ülevaadetes selgus, et oli neljane. Ok, tõstsin veel ühe sõbranna meie tuppa. Kuna Karis ja Urve jõudsid koos Heliga esimestena ning soovisid olla koos, siis mängisin selle toa ringi. Esimestel tegelikult on võimalik tubade suhtes soove avaldada. Pärnakad saatsid mulle ette, et soovivad kolmekesi koos olla. Ok, pole probleemi, mul oli kolmene tuba. Ülejäänusid ma jaotasin, osaliselt vanuste järgi, mõnikord ka kiriku kuuluvuse järgi. Mul oli ainult üks kahene tuba ja kuna isa Heikki kirjutas, et tema soovib üksi olla, siis see oli tema tuba. Et teha enda elu veelgi kergemaks, et järsku mind ei ole maja juures, kui keegi saabub, siis ma panin igale toale ka klepsu nimedega, et nii leiad oma toa kiirelt ise üles.

Niikaua oli ilm peaaegu ilus, kui me kolmekesi Eha, Heli ja mina otsustasime minna kirikut üle vaatama, teadsin, et sisse ei saa, aga teekond saab selgeks. Umbes ¼ teel olels hakkas padukat sadama, plass oleks tagasi ka minna ja nii me sajus edasi jalutasime.

Lillevaibast, millest ma kuulsin aastaid tagasi Vassilopital, oli Obinitsa kiriku ees olemas. Algselt küll tehti seda Petseri kloostri ette Neitsi Maarja uinumisepühal, aga tänu koroonale ja sõjale, on see traditsioon siiapoole piiri üle toodud. Sai korraks ka surnuaialt läbi astuda ning juba hakkaski telefon helisema, me oleme siin, kus sa oled või ma olen siin ja kus asub öömaja.

]]> https://happydaystravel.ee/tagasi-juurte-juurde/feed/ 0 https://happydaystravel.ee/palverannak-mis-ei-pidanud-toimuma/ https://happydaystravel.ee/palverannak-mis-ei-pidanud-toimuma/#respond Thu, 05 Sep 2024 20:29:59 +0000 https://happydaystravel.ee/palverannak-mis-ei-pidanud-toimuma/ Eelmine aasta Naissaarel olles ütlesin, et arvatavasti on see viimane palverännak. Mitte sellepärast, et ma teha ei tahaks, aga EKN3 laua taga baptistid kangutasid seda üritust kohe mitme eest. Ma saan kõigest aru, kui nad oleks üks kordki osalenud või kellegi enda omadest saatnud, aga nende lammutamistaktika ajas pigem muigama. Otsus tehti ära kui ma Türgis olin. Mingis mõttes oli kahju, aga giidina mõeldes suvi on mu tipphooaeg ning seda kahe- või kolmepäevast ajaauku leida ei ole alati kerge olnud. Talvel tuli mulle meile, et kus ja millal järgmine palverännak toimub, et plaanida selle järgi oma suvepuhkuse, aga kõigile ma  vastasin, et Naissaar oli viimane palverännak. Tagant järgi mõeldes, Jumalal oli oma plaan. Nimelt isa Heikki kirjutas, et sel aastal on soomlastel võimalus üle tüki aja osaleda ning millal ja kus toimub palverännak. Tegelikult ma olin Naissaarel meie hommikuse giidiga arutanud Prangli ideest, sest tema teadis kohalikku, kes aitaks mul korraldada. Palverännu koht ideepõhiselt oleks olemas, seega vaatasin oma värvilist kalendrit ja pakkusin isa Heikkile kuupäevadeks augusti lõppu ja oh seda imet, talle ka sobis.

Kui siiani oli üritus EKN3 egiidi all ja toetusraha tuli kindla rea pealt, siis sel korral ju mul see oma reisifirma alt teha. Kirjutasin Vilverile, uuele EKN peasekretärile, ja uurisin, millal on oikumeeniliste projektide tähtaeg ja kas ma klassifitseeruks, kui ma kiiresti tegutsema hakkaks. Peale vormi täitmist, oli vaja teha detailne eelarve ja leida keegi, kes oleks nõus kirjutama soovituskirja. Kuna ma teadsin, et EAÕK taotleb suvelaagrile raha, siis otse loomulikult ma ei hakka raha jagamisel oma kirikule konkurentsi pakkuma. Seega kõige kergem oleks tulla täiesti kõrvalt, uue soovitajaga, keda kellelgi teisel ei ole. Aga kelle poole pöörduda? Natukene mõtlemist ja otsus oligi tehtud, isa Heikki, endine CEC peasekretär, tõeline oikumeenia esindaja, käinud mitmel korral oikumeenilisel palverännakul ja keda igaüks EKNi laua tagant isiklikult teab. Tema ainus küsimus oli, kas soovituskiri peab ikka eestikeeles olema. Muidugi ei pea, minugi poolest kirjuta soome või inglise keeles. Paberid koos, allkirjastatud ja tuli jääda ainult otsust ootama, siis teaks, kuidas edasi kalkuleerida. Ma nüüd ei mäletagi kuidas, aga ma sain ennem ametlikku kõnet teada, et ma sain toetuse. Kogu laeva bronnides, oli küll korraks kõhklus, kust ma need 49 inimest leian, kes tahaksid Pranglile tulla, aga sama kiirelt kui see kahtlus tekkis, kadus see ka ära. Kui aus olla palverännupäeval oli meid kokku 52. Taaviga olin ma kirja teel suhelnud, aga mida mul ei olnud, oli rada. Egas midagi tuli Sirli kaasa meelitada ja saarele orienteeruma minna. Seekord oligi täiesti esimene  kord, kui ma ise raja kokku panin, reaalselt läbi tegin, mitte ei saanud rajaleidja koos kaardile märgitud rajaga. Esimest korda kui mul ei olnudki ühtegi kohalikku, kes teaks kus rada läheb. Ainsana teadsin mina, kuhu me lähme ja kus peatused on. Kuigi kevadel saarel Taavi juures olles ja me üritasime mõnele helistada, et kas nad ei oleks nõus meiega kaasa tulema ja saart tutvustama. Peaaegu sain ok vastuse, kui nad aga kuulsid alguskellaaega – 06.15, siis saadeti mind läbi lillede pikalt. Egas midagi, ma võin selle kõik ise ka ära teha.

Ma kohe põnevusega ootasin ennem palverändu neid erilisi kõnesid ja emaile, mis viimasel hetkel kellelgi mureks on. Keset lastelaagrit tuli esimene, et kas me võiksime koera kaasa võtta? Helistasin Taavile ja sain vastuse, et nende labrador on väga sõbralik, kusjuures oligi. Kuna me startisime Leppneemest, siis kellelegi ma saatsin Google mapsist kaardi, mis bussiga sinna saab, vastasin ka parkimiskohti puudutavale küsimusele ning muidugi oli ka puht eestlaslik mure – kas ta ikka teab kedagi palveränduritest.

Alati on põnev ka bingot mängida, sest otse loomulikult ei ole ööbimine ainult kahestes tubades, vaid 6, 4, 3 oli sel korral pakkumises. Mul oli värviline tabel kõige selle kohta, kõigepealt, kes tulid paaridena, perekonnana, pluss eraldi mehed ja naised. Siis ma arvutasin, liitsin ja lahutasin, aga sain kõik osalejad kolme ööbimiskoha vahel jagatud. Ühe väikse vea tegin, nimelt ena toa kogemata panin meeste toa kõrvale, ma üldse ei mõelnud, et keegi naabertoast norskab nii tugevasti, et ma kuulen seda läbi seina. Õnneks norskaja magas Monika juures seina taga ning pealegi ma olin peale öist ujumist nii väsinud, et ei kuulnud midagi.

Kuna ma ise kohvi ei joo ja unustasin õhtul küsimast, kui palju meie hulgas on neid, kes ilma kohvita ei liigu mitte sendimeetridki. Suur oli mu rõõm, et Haldi oli seda minu asemel mõelnud. Varasemaid ootas väliköögis kohvi. Üks privileeg neile, kes ennem õiget aega väljas olid.

Kuigi ma olin mitu korda maininud, et mul on risti vaja, siis seda hommikul ei olnud veel kuskilt näha. Siim ja Urmas läksid kuuri alla seda tegema. Tekkis ektra aega juurde ning Hannesel tuli geniaalne plaan – alustame päeva hommikvõimlemisega – sirutasime küll taeva poole, harjutasime paaristõukeid ja raputasime igasugust jama endast välja. Kui meie agaralt võimlesime, sai ka rist valmis ning asusime kiriku poole teele, et palverännakut alustada.

Urmase peetud hommikune mõtisklus peetud, rändaja laul lauldud, asusime teele. Esimesel ringil oli Siim koos meiega ehk meil oli rajanäitaja kaasas, kes teadis lugusid ja radasid. Ma küll üritasin, et ta meiega ka peale hommikusööki on, aga prioriteedid olid tal paigas, reaalselt ma ei suutnud antenni paigaldamise soovi vastu võidelda.

Esimene peatus oli meil surnuaia juures, kus viimati maeti Naissaare maskott Peka ning tema viimaseks sooviks oli, et igaüks, kes tema hauale tuleb võtku pudel viina kaasa. Meil küll pudelit ei olnud, aga nii mõnigi mainis, et viina lõhna oli sellegipoolest tunda. Õigeusu surnute palve lugesin seal ma ise, mul oli ju punane palveraamat kotis kaasas.

Edasi läksime mere äärt pidi, osaliselt ka läbi adru, tähtkantsi poole. Tähtkants oli ainsana aimatav Siimu telefonis, muidu ei oleks arusaanudki. Aga seal oli ka kivi neile, kes pidid lahkuma ja Kai mõtiskles sel teemal.

Järgnevalt jõudsime Omari küüni juurde, saime teada nii mõndagi festivali kohta ja Margus luges palve, et me riigijuhtidel oleks tarkust teha õigeid otsuseid.

Ennem kui hommikusöök paistma hakkas, põikasime läbi ka Männiku külast ning Karis luges palve, et külad püsiksid.

Aga ega siis veel süüa ei saanud, isegi kui oleks tahtnud. Täpselt külalistemaja ees mõtiskles Janice teemal külalislahkus ja luges palve.

Siis sai lõpuks süüa, kui nii võib öelda. Putru süües võis aimata, et kokk on väga armunud. Ma käisin oma pudrule kaks korda moosi peale panemas ja mitte üks lusika täis, vaid ikka mitu korraga, kahjuks eriti ei aidanud, ikka tulisoolane. Siis ma võtsin tiba Rauli kausist moosi juurde ja lõpuks läks Raul mulle ekstra moosi juurde tooma. Armumine on küll ilus, aga palun mitte ennem minu hommikusööki, ma ei ole soolase pudru ja moosi fänn.

Peale hommikusööki hakkas pihta selle päeva väljakutse, sest nüüd oli reaalselt vaja hakata kaarti lugema, et leida need kohad, mis mul koordinaatidena saadetud olid. Miks väljakutse oli, sest päev ennem, kui me Karliga koos istusime ja küsisime, märgi mulle punktid kaardi peale, siis põhimõtteliselt ega me Tavoga eriti targemaks ei saanud. Mulle tundus, et need kivid ja männid vahetasid aeg-ajalt kaardi peal asukohta või neid ei suudetudki juba õhtul otseselt paika panna. Ürita sa leida midagi, mis kohapeal ei püsi, aga me üritasime.

Esimene punkt oli sadam ja Eda luges seal palve Eestimaa kaitseks. Taani kuninga aed oli suht suur territoorium, nii et siis me otsustasime lihtsalt ühe välu peal, et siin see on ja tehtud. Mõtiskles ja luges palve Heli loodu ja looduskaitse üle. 

Edasi sai risti enda kätte Raul, kes oli seda neli aastat suutnud eirata, tema kahjuks, tean ma teda ju 4×7 aastat vähemalt, nii et enam tal pääsu ei olnud. Minu rõõmuks väitis ta, et rist on kerge ja pani reaalselt selle käest alles kirikus ehk palverännaku lõpus. Isegi kui tekkis mingi hetk hämming, sest gps andis otsad ja Google näitas aiateibaid, mis ei ühtinud kaardiga, siis minu loogika väitis, et võtame selle tee ja lähme. Keegi peale minu ja Tavo ei tea niikuinii, kuhu me reaalselt jõudma peame, seega meie otsustame suuna ja kõik teised tulevad lihtsalt järgi.

Ükskõik, kuidas me ei üritanud Kunila mänd lihtsalt ei jäänud teele ette. Tundus pigem, et ta nimme varjus me eest. Seega Hannes ja Magdalena mõtisklesid traditsioonide üle ennem kui me õkva otse mööda sihti kõmpima hakkasime. Kuna rivi venis ja venis, siis tuli mustika peatus ja Tiiu mõtiskles õigete valikute teemal.

Nüüd tekkis soov leida üles merekindluse ehitamiseks ladustatud kivide rajoon. Kõigepealt ma nägin mäge, kuna rist oli meite käes, siis mäest me kõik üles läksime ja sama targalt kui vaade ja silt oli ülevaadatud, siis alla. Kohe hakkaski paistma ebareaalne maa, muudmoodi ma ei oskaks seda vaatepilti kirjeldada. Siin luges palve Monika, kuidas rajada oma elu kaljule.

Nüüdseks olime saanud uuesti raja peale ning roheline ja valge matkatee märk olid me lemmikud ning järsku olime me raudteed pidi kõmpides miiniladude vahel ning kus saab veel õigem koht olla, et mõtiskleda Ukraina sõja üle ja lugeda palve. Lembit pani meid kõiki mõtlema.

Kui enam oodatagi ei osanud kohtusime Põlendiku kiviga.

Kui selja taga veel arutati, kuhu suunda minna, siis Raul oli ristiga minu juures ja me lihtsalt läksime, sest Google maps mulle näitas, et kirik on seal. Oligi kui aus olla.

Kui kõik kohale jõudsime pidas lõpupalvuse Ruudi ja oligi läbi saanud me 27 km palverännakut, mis on siiamaani rekord olnud ja mul oli rõõm näha, et kõik jõudsid elusalt ja tervelt lõppu. Aga ausalt mina soovisin saada 15 km rada ja mulle pandi selle kilometraaži ulatuses punktid kaardile, aga läks nagu alati, rada pikens endatahtmist mööda. Kui ma Edale ütlesin, et rännak oli 27 km, jäi ta mulle otsa vaatama ja uuris, kuhu te ikkagi läksite ja oled sa kindel oma numbrites. Jep, nii mu kell kui telefon näitasid umbes täpselt sama numbrit.

09.20 Monica ette jõudes tuli välja, et kaugemalt tulijad on ennem mind kohal. Aga milleks meid laeva lasta, kui saab õues vihma käes jooni nimekirjas läbi tõmmata. Kokkusaamisaeg oli 09.45, selleks hetkeks oli mul puudu 2+2 inimest. Õnneks olid mul telefoninumbrid ja ma asusin helistama, kuna me olime ikkagi laeva tellinud, siis ürita mu nimekirjast kedagi maha jätta.

Oma selle päeva esimesed loksumised saime juba laevas kätte. Mäletades Kreeka katamaraanil sõitmist, tasus alati hoida end rooli lähistel. Mitte et ma kapteniks hakata tahaks, aga lainetel loksumised ja karusellidega sõitmised ei ole just minu teema. Vähemalt mulle endale tundus, et kapteni selja taga on tivoli efekt minimaalne. Monica mõttes tasus minna üles, välitekile. Kui me 11.30 paiku Naissaarele jõudsime, siis reaalselt olime tiba ajahädas. Mina plaanisin kiirmarssi, sest mul ei olnud õrna aimugi, et Eda oli meile autod vastu saatnud. Esimese kiiruga paningi autodest mööda, aga kuidagi tuttav majutuse nimi jäi autokastide pealt silma. Siis selguski, et autod on meile vastu saadetud. Tänu sellele lükkele jõudsime me 12.00 kirikusse, kus meid oli ootamas Tõnis. Kui mul talvel oli 10 minutit audientsi jäi mulle mulje, et tegemist on suurte pidustustega saarel, aga tegelikult oli tavaline, pigem kiirvariandis jumalateenistus armulauaga. Reaalselt peale meie ehk 44 oli minu arvates 4 kohalikku. Kui ma mõtlen Siineon-Hanna peale, siis templipüha on ikka suur pidustus, aga võibolla õigeusu kirikus ongi asjad tiba teistmoodi.  

Kirikust tagasi me kõmpisime oma kompsud kaelas külalistemaja suunas. Oleneb, kui palju asju kaasa keegi võttis, seda suurem koormaeesel ta välja paistis. Tubade jagamine läks seekord suht valutult, ma peaaegu jõudsin kahesesse tuppa, kui tuli välja üks oluline detail ning mul ei jäänud muud üle kui tuba loovutada ja neljasesse tagasi kolida.

Olles lastelaagrit alles hiljuti organiseerinud ja õppinud akadeemias, tean ma väga hästi, kui kasulik asi on ühes pikas rivis seismine ja järjest loe käsk. Reaalselt olen ma ühe korra seda ka rattatuuril teinud, grupp oli tiba üle 30 a ükskõik, kuidas rattaid kokku ei lugenug. Kuidagi numbrid ei klappinud. Isegi kui võiks ise kogu aeg lugeda 43ni, aga kindlam on paluda rivvi seista ja järjest loe teha.

Mulle see autokastis sõit meenutas rahuvalve õppustelt tulekut, kus ma olin nii läbi kui läti raha, seal oma ret lambist jääd magama relva ja koti otsas, suus ammuli lahti. Õnneks nii ekstreemne see palverännak seekord ei olnud, vähemalt sel hetkel mitte.

Käisime ära majaka juures ja soovijad said ronida tippu. Meil oli automaatne inimeste lugeja Triin, kes teadis täpselt, millal on 15 inimest tornis ja millal võib keegi juurde minna. Tornitrepp oli vaatamisväärsus omaette, aga et saada teada, millele ma vihjan, tasub sul ise saarele minna. Alla tulles jäi mul jalanõu kuhugi trepiastme vahele kodu aeg kinni ja kõige lollikindlam oli viltu astuda, et normaalselt alla tulla. Kui viimane alla jõudis, siis saabus kohale reaalsus, et ülemine uks on ikka veel lahti, nii et mul õnnestus uuel ringil tippu vallutama minna. Õnneks järgmisel päeval  järelmõjusid ei olnud ja ma ei pidanud 27 km roomates läbi tegema.

Edasi läksime me Patareid vaatama ja käisime telefonide valgel generaatori ruumi kaemas. Militaarseid termineid täpselt teadmata võtsime ka rivvi kahuri laskepesa äärel.

Peale seda läks asi veelgi põnevamaks, kuna need autod ajasid sellist sinist vingu sisse, siis ma ennem juba palusin, et kas võiks pikivahet hoida, kuna me olime teine auto. Seekord hoidsime me ekstra pikivahet ja läksimegi oma tuurile, sest õiges pööramisekohast sõitsime südamerahus mööda. Põhimõtteliselt jõudsime tagasi tund aega hiljem, aga täpselt õhtusöögiks. Minu arvates olid ilusad vaated ja mulle see loksumine meeldis. Mõnda meist see ärritas, üritati kaardiga autojuhini jõuda, aga see idee üheskoos Sirliga lämmatada. Kõigele lisaks saime meie veel väikse matka koos mustikate söömisega. Teisel autol oli kade meel, kuuldes meie seiklustest miinitehases ja selle ümbruses, sest nemad olid külalistemajas tund aega meid oodanud. Kuna telefonilevi oli saarel nii ja naa, pigem naa, siis helistada sai mõnikord nagu Muhv nõudmiseni ehk iseendale.

Õhtupalvusele minekul oli meil olemas võtmete vardja ehk andsin võtmed Johanesse kätte, kes niikuinii oli essa. Kui sa tahad kiirelt minna, mine ja tee kirikuuks lahti, ma ei pea see olema. Hiljem oli Urmas võtmete vardja, sest ma läksin kirikusse kaks kätt taskus ja tal oli kott, millega ta tuli ka järgmine päev palverännakule, nii et võtmed olid alati õigete inimeste käes.

Naissaare romantika peitub selles, et kirikus annavad valgust ainult küünlad. Mõned neist me süütasime põlema, enamjaolt käis kõik ikka telefonide valguse taustal. Ma olin palunud õigeusklikel võtta kaasa Neitsi Maarja ikoonid. Nimekirjas oli mul 12 orthodoksi, minul ja Nataljal olid ikoonid ning kaks luterlast tõid ka Neitsi Maarja ikoonid kaasa. Palveraamat, mis igal õigeusklikul olemas on, saime me kokku 4 pluss Urmasel oli ka digivariant. Õhtupalve me taskulampide valguses loetud saime. Need, kes soovisid võisid minna magama, aga tugevamad jäid laulma. Minu suureks rõõmuks on Urmas väga andekas, nii et mängis meile pimedas luteri lauludele tausta harmooniumil. Süsteem töötas nii, et mina hõiskasin laulu pealkirja, kuskilt pimedast tuli, vastus – ah, see ja juba oli kosta heli.

Mingi hetk Kai ja Sirli leidsid autos ühise keele, et õhtul läheb ujumiseks, siis see oli järgmine tegevus. Meiega ühines ka Tavo. Kui hakati otsustama, kuhu randa minna, siis millegipärast võitis ujujate seas idee, et seal kiriku pool läks üks rada peale kibuvitsa puhma vasakule. Läks jah rada, mis suht kiirelt lõppes, nii et edasi tuli slalomit teha kibuvitsade vahel ning kui me randa jõudsime, siis unistuste liivarand oli asendunud kivirannaga. Minul kui majakal ei olnud vahet, kus ma seisan oma telefoniga, aga mulle tundus, et ujujad üritasid halva mängu juures head nägu teha. Kõigepealt väideti, et vesi on väga soe. Siis kuna see põlvist eriti kõrgemale ei tõusnud, siis viskuti kivide vahele. Kas seda ujumiseks just nimetada sai, aga vees nad ära käisid, nii et sellele tegevusele linnuke taha, tehtud.

Saabudes tagasi tuppa, juhtus see, mida ma ei osanud ette kalkuleerida, üks meist norskas. Õnneks mitte kogu aeg. Lõpuks väsimus võitis ka selle lahingu ja oli võimalik suikuda unne.

Vastutavate õpetajatega kokkusaamine EELK Rootsi-Mihkli kirikus toimus selle aasta algul ja sai läbi 10 minutiga. Uksest välja tulles olin ma tõsiselt hämmingus. Reaalselt peale selle, et kuupäev sai paika, ma muul moel eriti targemaks ei saanud ehk kõik, mis mul vaja oli, oli ka uksest välja astudes ikka veel puudu. Pealegi pidin ma palverännaku kontseptsiooni ümber muutma ehk kolmest päevast sai kaks. Mis mul väljakutsete vastu ikka olla saab. Ööbimise leidmisega läks kõige kiiremini, sest Edat ma teadsin juba varem. Algselt oli mul plaanitud liinilaevaga kohale sõit, aga mingi hetk tuli kiri, et reedel ehk 08.09 laev ei sõida ning kas te ei soovi kuupäevi muuta.  08.09 on Neitsi Maarja sündimise püha ehk kabeli templipüha, see järgi valisin ma palverännaku aja. Seega tehing tuli pooleli jätta ja uus võimalus leida. Kuna ma teadsin Andrest, siis ma uurisin võimalust Monikaga minna. Lõpuks oli mul laev ja ööbimine, materjaalne pool tagatud, aga kõik muu ootas veel ime sündimist.

Augusti algusest hakkas pihta päkapikk otsib maja ja maja haihtub totaalselt – stsenaarium ehk kuidas ma üritasin Rootsi-Mihkli kirikuõpetajat Patrickut tabada. Saadan meili ei kuhugi. Helistan, suht väike võimalus, et võtab vastu, tagasi pigem ei helista. Saadan sms, ei kuhugi. Kui ma kätte lõpuks sain, siis hea, et ma rääkides istusin Vabaduse väljakul piirde peal, muidu oleks kopsti pikali kukkunud. Nimelt sain teada, et ta unustas mulle ütlemata, et tegelikult palverännu ajal on ta Kasahstanis. Mees, kes mulle raja pidi valmis mõtlema, on Austraalias ja teda kätte ei saa. Lohutuseks ütles Patrick, et  küll Jumal aitab palverännaku ära korraldada. Giidina ma sellele kaardile panustada ei saa, ma tahan, et mul reaalselt on asjad olemas. Minu nimi on selle ürituse taga, seega pean ma lubatud asjad kasvõi ei kuskilt tekitama. Ma orthodoksina olen küll imede usku, aga … Patricku jutu peale helistasin ma abiõpetaja Tõnisele, kes Patricu plaanidest ei teadnud mitte midagi ning Austraalia mehest ei olnud ta kuulnudki midagi. Ehk jälle olid mul tühjad pihud. Palverännak aina lähenes ja mul ei olnud isegi rada olemas. Kui ma ütlesin, et mul on Eda juures bronn, siis soovitas Tõnis temalt küsida, et küll ta aitab raja välja mõelda.

Tegelikult oli see hetk, kui ma mõtlesin, et liidan 1+1 kokku ja tulemus näitas, et kirikul on täitsa ükskõik, kas me tuleme saarele või mitte. Kui ma oma kalendrit vaatasin, siis nii 8. kui ka 9. on kruiislaevad sees. Mul ei ole raske paluda end tagasi giidina graafikusse tõsta, rahaline võit missugune ja saata kõigile reganutele kiri, et kahjuks jääb palverännak ära. Ma ei pea end pooleks ponnistama, et saarele välja ujuda ja see kõik ära korraldada. Ma lasen lihtsalt rahad tagasi maksta ja ütlen, et ma ei suutnud korraldustöödega hakkama saada. Samas mõtlesin, et teen viimase katse, kui ma siis saan ka mingi häma vastuseks, millega ei ole midagi peale hakata, siis tunnistan kaotust. Nii ma Edale kirjutasingi oma muredest, et mul on rada vaja ja kirikuvõtit. Vastus tuli, et Karl mõtleb raja välja ja võtme saamiseks on vaja Tõnisel saata üks sms saarele ja mulle antakse võti. Reaalsus oli, et mingi päev tuli tundmatult nr sms, et ma olen väga h. Minu jaoks h tähendab haige. Selle peale saatsin ma vastuse, mis ma selle informatsiooniga peale hakkan. Siis tuli uus sõnum, et h tähendab hõivatud ja et ma tegeleks selle võtme saamisega ise. Nüüd ma sain aru, et kirjutajaks on abiõpetaja. Huvi pärast kirjutasin, et kas ta on ikka kindel, et ta reedel saarele teenistust jõuab pidama. Ma ei oleks üldse enam üllatunud olnud, kui oleks vastuseks tulnud, et nii hõivatud, et ei jõua. Aga tuli vastus, et 34 minutit peab teenistuse ära.

Karlilt sain ma varsti kirja koos punktide ja koordinaatidega, mis Google mapsi pannes tekitas tõehetke, et Google ei ole parim sõber Naissaarega. Aga siis mulle meenus Tavo ja saatsin talle kirja, kas sa oleks nõus mind aitama kaardilugemises. Mitte et ma ei saaks hakkama, aga lihtsalt kõike muud jälgides, võibolla jookseb skeem mingi hetk kokku. Minu rõõmuks Tavo oli nõus. Nüüd tuli veel bingot mängida ja palveteemad välja mõelda, vaatasin neid punkte, kuhu me lähme ja ootasin inspiratsiooni, et mis võiks olla palveteemad, samal ajal vaadates nimekirja, et kõik erinevad kirikud ja konfessioonid saaksid palvete lugejatena kaetud. Ainsana Raul väitis, et tema ei saa, aga pani õe tanki. Oli vaja veel luterlaste ja baptistide laule, nii et Urmas ja Haldi saatsid mulle oma valikud ning siis hakaks tunduma, et kõik vajalik on mul lõpuks olemas. Laupäeva öösel sain ma laevalt üllatusmeili, et nüüd on vaja arvet maksma hakata. Mul tekkis küsimus, mis mõttes? Turisminduses me usaldame üksteist, me kirjutame arve peale teenuse toimumist ja Eesti on nii väike, et keegi ei sõida kelleski üle. Selle peale sain ma lause, et see on tema firma maksepoliitika ning küsimuse, kas ma ikka tean, kes selle arve ära maksab. Kui raha ei hakka liikuma, siis laev neljapäeval ei sõida. Ma vaikselt hakkasin silmi pööritama, keegi ei ole nii otseselt mind ammu ähvardanud. Muidugi ma tean, kes maksab, kirikute nõukogu, aga arved käivad läbi minu ja sa võid selle öösel saata, aga ennem esmaspäeva ei tegele sellega mitte keegi.

Viimasel hetkel muutus ka tulijate arv, keegi lisandus, keegi langes ära, kuna laev oli mul extra meile tellitud ja Eda ütles + kolm ei ole probleemi, siis ma lisasin ja kustutasin nimekirjas nimesid. Päris põnev oli vaadata, kes kuidas mulle mitte tulemisest teatas. Üks ingliskeelne kirjutas mulle, nädal ennem, et tema sai kutse teisele üritusele ja kas ta saaks raha tagasi. Esmaspäeval ehk loetud päevad ennem tuli uus kiri, et tal ei ole koera kuhugi jätta, et ta ei saa tulla. Jäigi selgusetuks, mis see põhjus lõpuks oli, kas teine üritus või koer. Üks palverändur kirjutas nädala algul, et tema jäi haigeks, et tema raha eest võiks keegi teine tulla, kes soovib. Kolmapäeva õhtul ehk loetud tunnid ennem algust, tuli veel üks kiri, et ei saa tulla, aga raha tahaks tagasi. Siis ma lugesin neid ja mõtlesin, et Issanda loomaaed on ikka ääretult suur.

Võrreldes eelmiste aastatega on palverännaku kava totaalselt sassis, tavaliselt me läksime sihtkohta reedel, siis toimus avamine. Laupäeval päiksetõusuga algas palverännak ning pühapäeval olime kohaliku kiriku teenistusel. Seekord lähme kõigepealt pidustustele, siis vaatame saarega tõtt ning teisel päeval on palverännak ja õhtul paistavad juba päälinna tuled. Kuna kõik on laupäeva õhtuks läbi ei saa enam pugeda põhjuse taha, et ma pean pühapäeval teenima või ma ei saa oma kirikusse minna. Saad küll, sest oled ju päev varem kodus tagasi.

Esialgne kava on siin:

REEDE – 08.09
10:00. Laev Naissaarele läheb Piritalt, jahisadama vastas olevalt kailt. Ootame Sind vähemalt 15 minutit varem.
12:00. Naissaare Püha Maarja kabelis pidulik jumalateenistus.
Peale lõunat toimub saare ekskursioon

LAUPÄEV – 09.09
Hommikul päiksetõusuga alustame palverännakut, kus külastame saarele olulisi kohti, tutvume saare ajalooga, loeme palveid. Palverännaku pikkus 15-20 km.
18:00 Tagasisõit Naissaarelt Piritale.

Palverännak maksumus 50 eurot. Hind sisaldab – laevasõitu edasi-tagasi, ööbimist, 4 söögikorda (lõuna, õhtu, hommik, lõuna), ekskursiooni saarel. Kui sul tekib küsimus, miks nii odav, kas me anname sulle ainult vett ja leiba ning laseme algatuseks ujuda saarele ja hiljem tagasi. Siis ole mureta, sa ei pea sellistest pingutusteks valmis olema. Lihtsalt kuna üritus on EKN3 projekt, siis me osaliselt katame kulud projekti alt.

Registreerida saad ennast siin – https://docs.google.com/…/1OLYsgZTJEb9wCD9bZIaP…/edit…

Raha palverännakust osavõtmiseks kanna Eesti Kirikute Nõukogu kontole EE431010052039486002, märksõnaga Naissaare palverännak.

PS. Palverännust osavõtmiseks ei pea sa kuuluma ühtegi kirikusse ega konfessiooni. Lihtsalt kui pakub huvi, milline üks palverännak välja näeb, tule kohale.

Kui sa tahad teada, milline võiks üks palverännak välja näha, siis klõpsa linkidele

 Oikumeeniline palverännak

Vormsi

Ruhnu

Kihnu

Muhu

Hiiumaa

Saaremaa

Ööl vastu palverännakut  olin ma nagu valvejoodik, iga väiksema krõbina peale üleval. Vastu hommikut läks kaelas kett katki, nii et minu risti jäi seekord padja alla palverändurit tagasi ootama. 05.45 hakkas maja juba elama ja 06.30 olime me kõik Püha kirikus, kus rännaku alguspalve luges Alur. Aga Urmas oli mulle paar päeva ennem öelnud, et Annelil on sünnipäev reedel. Kuna reedel Annelit ei olnud, siis leidsin ma, et laupäev on igati sobilik päev soovida õnne ja laulda talle. Kas ta rõõmustas, kohe kindlasti, läks ju näost läks punaseks 😉

Kuna ma bussi kokkulepitud ajal ei näinud, siis helistasin bussijuhile. Tuli välja, et hoopis firmaomanik on seekord roolis ning varsti vuraski buss kiriku juurde. Ma kogemata mainisin, et ma jõudsin juba helistada juhile. Giidina tunnen ma väga hästi kella, eriti hetkel, mis puudutab igasuguste tuuride ja ekskursioonide algust, eriti kui ma ise olen organiseerija. Sel korral sain ma peapesu, kuidas ma julgesin helistada juhile, kes oli eile 23 lõpetanud ja miks ma õhtul meile ei loe. Ta ju kirjutas mulle, et juhi vahetus. Giidina tundus imelik, sest ma ise olen lõpetanud peale keskööd, aga see ei vabasta mind, et ma varahommikul sadamas ei oleks. Magada jõuab hooaja väliselt mitme eest ju 😉 Aga mandril käivadki hooajal asjad teisiti, saan täitsa aru sellest. Minu giidiloogika väidab veel, et kui ma viimasel hetkel teen muudatusi, siis ma ei saa loota, et kõik teised õhtul meile loevad. Mina ise oleks saatnud sõnumi. Kui ma küsisin, kas ma võin jätta ühe koti bussi ehk tänukingitused, tuli uus peapesu, et mida ma mõtlen, et see buss sõidab ka ju teisi otsi. Ma ei ole just eile sündinud giidina, ma tean, et bussid teevad mitu otsa päevas, ma oleks oma koti kuhugi ülesse ära pannud, mitte jätnud toolile lebama. Tundus, et keegi oli vasaku jalaga voodist välja astunud. Seega ma pidin 20 km kingitusi endaga kaasas tassima, seega väike arvutus – kõiki kuute vaja ei olnud. Jooksin majja tagasi, et jätta kaks kingitust sinna ja sõit võis lõpuks alata. Minu arust tuli see sama buss meile õhtul ka järgi, aga õnneks oli uus juht, kes oli kohe kindlasti kahe parema jalaga hommikul voodist välja astunud. Selline hästi rõõmsa olekuga ja sõitis peaaegu me ööbimiskoha ukseni välja.

Tee peal korjasime Tiina ja Tõnu Kuressaarest peale ning sõitsime Tiirimetsa koolimaja juurde, kus kõigepealt sai süüa ja mitte vähe. Isegi kooki oli, lisaks võileibadele ja pudrule. Andrus rääkis meile kooliajaloost ja Kai luges palve eestikeelse hariduse jätkusuutlikkusest. Traditsiooniliselt lugesime iga palve lõpul kõik koos Meie Isa palve.

Oligi aeg võtta ikoon ja rist ning asuda rännakule. Ega kaugele minna ei olnud vajagi, juba paistis tee ääres Kristuse Sündimise Kiriku varemed. Andrus oli eelnevalt muru ära niitnud, mistõttu saimegi kirikule lähedale. Sisse ei saanud, sest oli varisemisohtlik, aga kiriku loo kuulsime ära ja Haldi luges palve koguduse taassünni kohta. Kui ma valisin, kes kus loeb, siis sisetunde järgi tundus, et see on Haldi koht. Haldi palve eeljuttu kuuldes, sain ma aru miks. On nad ju koos Ruudiga alles hiljuti Mähe kiriku üles ehitanud. Nii et kõik on võimalik, kui aeg ja õnnistus samal ajal toimivad.

Tiirimetsa palvemaja on selline armas rootsi punast värvi palvela, kus Andrus näitas ka pilti kunagistest ehitajatest. Tõnu rääkis koguduse elust ning Urmas luges palve palvemajade ja kirikute eest. Kui palvemaja saalis ringi vaadata oli seal palju pühasid pilte, osad ikoonid ja osad maalid. Sellist pühapiltide kooslust ei ole ma ennem näinud. Tuli välja, et need Rummu, Murru ja Harku vanglatest siia toodud.

Järgmisel teelõigul jalutasin ma ise ristiga. Kokkuleppekohaselt igal uuel teelõigul võtab keegi risti ja ikooni enda kanda. Järgmine peatuspaik oli Ütsa vennastekoguduse palvemaja. Kaugelt ei saanudki aru, et seal on pühakoda, sest asub see põhimõtteliselt lauda kõrval. Seekord meil tõsiselt vedas, sest samal ajal oli ka seal omanik kohal ja uks tehtigi tabalukust lahti ja me saime sisse minna ning näha milline üks vennastekoguduse palvemaja välja näeb. Neil on kindel ehitusplaan olemas, mida järgitakse. Seintel olevad numbrid, aga tähistasid, et see palvemaja oli algselt kuskil mujal ning on seal lahti võetud ja siin uuesti kokku pandud. Tõnu rääkis maja ajaloost, vennastekogudusest ja luges nende loosungiraamatust tänase päeva palve. Siis oli aeg välja minna ning uuesti maja tabalukuga lukustada.

Jõudsimegi Päranditeele, mis on 11 km teelõik, viies meid ajas tagasi 50ndatesse. Kes ei mäletaks neid punaseid A tähega bussipeatusi või piimapukke? Järgmine peatus oli vaatega Lõmala sadamale ja võimalusega istuda kiviaial. Tiina rääkis meile paadipõgenikest. Mällu süübis lugu vanaemast, kes pakkimisel oli kaotanud ühe kinga ja kuidas sa ikka põgened üks king jalas. Nii et võttis selle alles jäänud kinga, virutas vastu seina ja teatas, et vat ühe kingaga ma Eestimaalt ära ei lähe. Eks igal saare perel on üks või isegi mitu põgenemislugu. Tiina luges ka palve põgenikele.

Järgmises peatuses ehk Labuna sadamas oleks meil pidanud olema lõuna. Kuna me olime nii kiired tormajad seekord, et me edestasime selleks hetkeks poole tunniga graafikud ja reaalselt lõpparvestust tunni ajaga, siis mida ei olnud, oli lõuna. Üks kõne ja leppisime kokku, et ta leiab meid teelt. Eesotsas juttu ajades ei saagi aru, et kiirtormamine parasjagu on käsil. Aga õhtul ma kuulsin pihtimust, kus arvati, et füüsiline vorm täitsa kadunud kahe aastaga, et ei jõua kuidagi sammu pidada kui vahepeal lille tahad nuusutada või kui peatuses istuma oled potsatanud, järsku magad stardi maha. Kõige viimane oli meil kokkuleppeliselt Triin, seega ei kaotanud me mitte ühtegi rändurit ka kiirmarsil seekord ära.

Labuna sadam päälinlase pilgu läbi on pigem vette kaduv muul. Sadamaks on seda natukene raske pidada. See oli koht, kus Andrus rääkis kullalaevast, nii et me kõigi silmad kahtlaselt särama hakkasid ning Simon luges mereohutuse kohta palve.

Järgmine teelõik läks õkva läbi mereäärse kannatusteraja ehk kõik, mis saare lõikavad, kriimustavad taimed olid just sellele teelõigule oma pesa teinud. Peale seda takistusriba oli mulle tunne, et ma olin saabunud ilmasõjast – jalad totaalselt kriibitud ja märgistatud. Aga mingi hetk sai ka see teelõik läbi, marssisime uuesti kruusateel ja meie kõigi rõõmuks sai meid söögiauto kätte ja oligi aeg leida elektrikarjuse juures kadakate all vari ja hakata sööma.

Päranditeel neid sildasid ikka jagus ja järgmine peatus oli Lassi sillal. Andrus rääkis, et see on koht, kus ühe jalaga saab olla juba Sõrves. Mulle endale imponeeris jutt võludest ehk siis meesnõidadest, kel oli oskus haavasid parandada. Ma olen seda juttu ennem kuulnud, aga peategelasteks on olnud  vanaemad, mitte kunagi vanaisad. Kuna me looduskaunis kohas juba seisime, siis Siret luges palve loodushoiust.

Edasi viis tee meid Massinõmme surnuaiale, kus Andrus rääkis kalmistust. Kuigi algselt oli plaanitud, et õigeusu preester on koos meiega rändamas, aga inimene plaanib ja Jumal naerab. Seega lugesin ma ise surnute palve eestikeeles, Anneli soomekeeles ja minu suureks rõõmuks oli Sofia nõus lugema 1 suura araabiakeeles, see oli täitsa uus dimensioon sellele palverännakule.

Enam polnud palju jäänud, läbi männiku, kusjuures mandri inimesena tundus, et see mets küll saare peale ei kuulu, kus kadakad on? Ainus mis reetis, et ikkagi on saar, männid olid kuidagi liiga madalad. Järgmine peatuspaik oli Salme EELK kirik, mis asus kunagises kalakombinaadi katlamajas. Tõnu rääkis selle koguduse tegevusest ja laulsime, minu jaoks hästi nostalgilise laulu – Ma olen väike karjane. Mulle kohe meenus Oleviste ja pühapäevakool. Nüüd saabuski minul võimalus anda ära kolm tänukingitust – Andrusele, kes enamjaolt igas punktis midagi tutvustavat rääkinud oli ja aitas organiseerida, Tiinale, kes selle teekonna idee välja pakkus ja paadipõgenikest rääkis ning Tõnule, kas kaasa rändas ja kohalikest kogudustest rääkis.

Viimane punkt oli Salme jõe ääres, kus meid oli ootamas Viikingi paadiga Heli. Kuna Andrus ütles mulle, et tema nägi paati eile vees, siis võtsime suuna vale paadi poole, see oli tartlaste Thor, meil oli vaja Ormi. Ümberpöörd ja leidsimegi varsti teistelt kaldalt kooli parklast paadi ja Heli ning kuulasime Heli ja ta poja paadi lugu. See oli sissejuhatus järgmise päeva viikingite näitusele. Heli mainis, et poeg ehitab järgmisena näitusel oleva viikingite laeva. Muide, see äge rändnäitus saabub järgmisena lennusadamasse, nii et soovitan minna kaema. Lõpupalve luges Ruudi ja oligi me kiirrännak selleks korraks möödas.

Kuna tegemist oli ikkagi muinastulede ööga, siis meie tegime endale oma  muinastule ning mis lõkkeõhtu see on, kui laulda ei saa. Nii et olin palunud Urmasel kitarri kaasa võtta ning soovikontsert võis alata. Ükskõik, mis lugu keegi ei pakkunud, Urmas korra mõtles ja hakkas mängima.  Terve eelmise õhtu passisin ma Karisega juttu ajades taevast, null tähe langemist, aga lõkke ääres, voila, lendaski langev täht üle pea ning aeg oli soovida.  

Ma olin juba kaks koroona kevadet soovinud sinna minna, aga piirangud tõmbasid kriipsu peale. 2020 oli see aasta, kus ei tohtinud rohkem kui kahekesi koos käia ja igasugune kasvõi olematu organiseerimisega asi, tundus juba kahtlane. 2021 jäi ka kõik ära. Kui ma see aasta teada sain, et ikkagi toimub, regasin ma kohe ära. Mis sest et see toimus samal päeval kui Raeapteek pidas oma 600 sünnipäeva, kuhu mul kutse oli, siis lõunal võib ju sünnipäeval olla ja õhtul  ekstreempalverännakul startida. Täiesti tehtav.

Avamissa oli Keilas baptisti koguduses ja siis selgitati ka lähemalt, mis toimuma hakkab. Mina teadsin, et me liigume päälinna poole kümnestes gruppides ja suur oli mu üllatus, kui mainiti, et pigem me teeme rännaku üksi läbi. Ennemgi selliseid kahtlaseid üksi plaane kuuldud. Ma mäletan, et mu rahuvalve esimesel nädalal oli üksi orienteerumine ja stardis mulle öeldi, et esimene punkt, kuhu minna tuleb on reaktor. Ma suutsin selle teabe peale ainult suuri silmi teha, sest mul ei olnud õrna aimugi, kus see veel asub ja kuidas sinna saab. Seega esimese nurga taga ma ootasin järgmist sõdurit ja liikusin koos temaga. Seekord leppisime kokku naabriga, et lähme koos, sest ta oli minuga samasuguses üllatustiimis. Kui mul oli meil koos kaardiga, siis tal ei olnud sedagi, seega aita sõpra hädast.

Kuidas see kõik reaalselt välja nägi? Me olime kõik saanud ennem infomeili, kus oli mõtisklustekstid, mille avamiseks oli extra äppi vaja. Kuna mina olin teinud Raeapteegi juubelil ikkagi pilte ja videoid, siis kodus selle lühikese ajaga ei jõudnud telefon 100% end täis laadida. Seega oli minu telefon enamus ajast lennurežiimil ning kui see äpp millegipärast jukerdas ja viskas mind välja, siis ma panin neti taha. Esimene punkt oligi kiriku ees ja kokku oli 15 punkti. Iga punkt tähistas mingit osa Kristuse elust, alates tema surma mõistmisest. Sellele tekstile järgnes kogemuslugu koos järelduse ja palvega – Jeesus, halasta meie peale. Üks hästi oluline asi oli veel, et kogu teekond tuleb olla vait ehk olla oma mõtetes, palvetes.

Esimesest punktist Keilas läks igaüks erineval ajal minema, me startisime naabriga koos. Kaarti vaatama ei pidanud, sest ma ju nägin, kuhu kõik läksid. Järgmises punktis jõudsin ma kiiremini oma naabrist tekstid läbi lugeda ja ta kuidagi jäi minust maha. Seega oli mul uut taktikat vaja, sest öösel kuskil Keila metsade vahel üksi ukerdada, kui telefonil ka akut eriti ei ole, ei ole just minu idee. Seega ma hakkasin vaikselt inimesi kinni püüdma, mu ees oli üks naine, siis kaks naist ja kõige esimesed olid kolm noormeest. Mingi hetk tegin ma otsuse, et ma püüan need kolm noormeest kinni ja kõnnin nende sabas. Kui ma juba nad kätte sain, siis mul ei olnud plaanis neist maha jääda. Kuigi oli tagataskus plaan B, et kui ma maha jään, siis ma saan ju järgmisi oodata mingis punktis järgi ja nendega koos jalutada. Võrreldes Ekströmiga, kus ma ära eksisin koos ühe paariga, kelle jalad olid peaaegu 2 m pikad ning tänu sellele ma pidin viimased km peaaegu jooksma, siis seekord oli täitsa lebo.

Üks viimaseid asju, mis ma kaasa pakkisin, oli helkur. Kuna kõik pakendis olevad helkurid oli minu eest end ära peitnud, siis ma reaalselt lõikasin ühe jope küljest helkuri ära ja sidusin matkapükste tasku külge. See oli tõsiselt vajalik. Nimelt kellelgi neist kolmest mu kaaslasest polnud helkurit ja rännaku esimeses pooles me olime kohalike maanteede peal pilkases pimeduses.

Minu kaasa võetud pealamp töötas täpselt niikaua, kui me tegime esimese söögipausi. Seal ma võtsin selle kotisahtlist välja, et kiiremini võileivad üles. Peale seda elutähtsat operatsiooni pealamp lihtsalt tuhmus. Vähemalt nüüd ma tean, et on vaja uusi patakaid. Mööda minnes mainin, et ega teistel kolmel ka taskulampe ei olnud.

Kui Tallinnas tundub, et teed on ilusti aetud, siis kohalikus metsas oli ikkagi talv. Me põhimõtteliselt kõndisime hanereas ehk ma nägin ees kahte kätega laperdavat kuju ja üks köhatas kogu aeg selja taga. Seega mu kolm musketäri olid öös ikkagi olemas. Kuna metsas oli ka jää, ilma liiva ja kruusata, siis enamus aja lugesin ma ainult ühte mantrat – usalda, usalda, usalda. Miks just seda? Kui ma ei usaldaks, kuhu ma astun ja et see astumine on ikkagi turvaline, siis reaalselt ma käin pikali. Mõnesse väiksesse lompi õnnestus mul astuda, aga kaks noormeest vajusid ikka täiega keset lompi läbi. Mõnikord me olime ka keset soppa, aga tänu pimedusele me ei saanud sellest aru. Kui peegeldas vastu, siis oli lomp, sinna astuda ei tasunud.

Peale kahekümnendat kilomeetrit sain ma täiesti uue kogemuse osaliseks. Gravitatsioon hakkas mõjuma. Mul ei ole sellist tunnet kunagi varem olnud. See ei ole see, et tahaks ninali käia. Ei. See on tunne, et miski tõmbab su puusi maa poole ja ülakeha rõhub nende vastu. Ainus, mis aitas oli, et kui me peatusime, et lugeda mõtisklusi, siis tuli teha puusaringe ja ennast painutada lugemisega samal ajal. Algul ma vaatasin imestusega, et miks need vene poisid painutavad end igas peatuses, aga mingi hetk saabus ka mulle see rõhumine ja asusin agaralt hommikvõimlemise tiimi. Ma pakun, et see rõhumine oli paljude asjade koosmõju – öö, väsimus ja pingutus.

Mingis mõttes oli hea, et ma kaarti ennem nii hoolega ei vaadanud, sest ega ma eriti ei oleks rõõmustanud, et Nõmme ühest suusaraja mäest tuli üles kõndida ja ka Falgi kaudu Toompead vallutada.

Kas me olime reaalselt kogu tee vait? Peaaegu on aus vastus. Kui me teise eestlasega (ma sain aru, et ta on eestlane alles kiriku juures, ta ei öelnud kogu teel olles ühtegi sõna, ainult köhis) ikka punktist mööda kõndisime, kui venelased seisma jäid, siis öeldi, et peatus on. Ma ise rääkisin ka paaril korral. Kui mulle tundus, et me söögipaus venib ja venib, siis ma uurisin, kuhu suunda me minema peame. Ega ma pimedas eriti ei näinud, mis mulle selle peale vehiti. Kui üks venelastest ikka täiega õudsalt lonkama hakkas, uurisin, kas tal on krambid või on vaja plaastrit jala peale. Aga ta ei saanud minust aru. Kui ma ta sõbra järgi käisin ja nägin, et teised kaks on maha jäämas, tegin ma ettepaneku, et ta ei jookseks seal ees, vaid ootame järgi. Töötas, ootas kõik järgi. Kolmas kord, kui ma nägin, et ta sõber korralikult lonkas, siis ma tegin ettepaneku, et kõnnime lonkaja kiirusel.

Kui me kirikuni jõudsime peale 8 h 53 min ehk enne kella 05 hommikul, siis väravad olid kinni ja mingi hetk saabus isa Igori sõnum, et nemad jõuavad tunni aja pärast. Oleks tahtnud ju missale jääda, aga see ei olnud ootamisväärt. Kui keha sai aru, et 43 km on läbi, siis oli tunne, et kui ma kiirelt midagi magusat ei saa, siis pilt läheb taskusse. Aga lonks magusat teed päästis maailma. Kuna mul oli kotis ka istumisalus, siis ma võtsin selle välja ja istusin kiriku värava ette. Ajasin kahe naisega juttu ja üks neist tellis mehe järgi ja nii sain mina ka koju. Üks neist soovitas, et tema on alati peale sellist rännakut teinud jalavanne. Iga soovitus väärib järgi tegemist, sest kes see ikka vigane pruut olla tahab. Kui ma laupäeva lõunal silmad lahti tegin, ei olnud puujalgu, ainus, mis mu jalgadega juhtunud oli, et saabas ja sokid olid koostööd teinud ning pool sääremarja punaseks hõõrunud. Aga see on köömes.

Kuna ma ei osanud midagi oodata, siis nii oligi kõige lahedam. Hästi äge kogemus oli. Peaks korra uuesti need tekstid läbi lugema, sest mida aeg hilisemat öötundi kell tiksus seda rohkem võttis ajus ruumi haugimälu ja reaalselt mitte midagi ei mäletanud peale kahte sammu peatuspunktist.