Kui seekord oli kokkulepitud 06.15 saame külakeskuse ees kokku ja lähme kõik koos Hellamaa õigeusu kirikusse, siis võib juba aimata, millal esimesed mobiilid alustasid leelotamist, ammu ennem seda kokkulepitud aega. 05.35 ei tasunud enam nägu teha, et ma ikka veel magan, sest isegi kui laulukoor oli enamjaolt wc’sse koridorist tormanud, siis kellegi mobiil mängis ikka ilusat minu ukse taga madratsi peal. Eks ma panin selle kinni ja läksin ka esimese korrusele järjekorda seisma.

Kuna me eile olime harjutanud õigeusu palvuse lugemist, siis hommikul ei olnud see enam kelelgi jaoks üllatus ning Issand, heida armu tuli seekord juba tuttavamas taktis.

Jagasime risti, ikoonid ja kirikulipud kandjate vahel ära ning oligi aeg minema hakata. Ka peapiiskop oli vaatamata oma kiirele päevaplaanile meiega ühinenud.

Esimene peatus oli Hellamaa kalmistu, kus Eda Maripuu tutvustas meile selle viimse peatuspaiga ajalugu ning isa Aleksander luges surnute mälestuseks palve.

Edasi võtsime suuna Muhu laulukaare alla. Kõik olid eelnevalt saanud laulusõnad – See on väike Muhu. Võis spikerdada, kui ei olnud pähe õppinud. Pealegi sõnad saatsin ma ju muhu murdes, isegi kui ma sõnu enamjaolt peast tean, sest see üks väheseid lugusid, mida ma oskan oma lõõtsal mängida, siis muhu murdes sõnu tuli ikka spikerdada.

Kuna peapiiskop on ametlikult poolt aastat muhulane olnud, siis kes veel, kui mitte tema ei võiks lugeda palve Muhumaa eest. Kõigi muhulaste üllatuseks luges ta oma palves üles kõik Muhumaa külad.

Edasi võtsime suuna Tihuse turismitallu, kus meid oli vastu võtmas peremees Martin Kivisoo ja tutvustamas meile Muhu inglite kultuuri.

Ta juba ise nägi välja nagu „Sõrmuste Isanda“ kaante vahelt välja astunud haldjate kuningas. Mul on rõõm, et selliseid inimesi on veel olemas, kes mäletavad-teavad me esivanemate uskumusi, sest kaudselt on need põimitud ikka veel me kultuuri. Lihtsalt mõni teab algset tähendust, teine lihtsalt teeb nii, sest vanavanemad on nii teinud.

Inglite kultuur on seotud loodusega, siis siin lugeski luteri õpetaja Urmas Oras palve metsade eest. Juba eelmine kord Kihnus oli tal kaasas iidvana lõuna-eestikeelne raamat, kust me kuulsime mõtteteri ja loodetavasti toob raamat ta ka järgmine aasta Hiiumaale palverännakule.

Tihuse on ju hobufarmiga talu, kus pidi neid graatsiaid lausa 214 olema. Kui me neid üle kesa nägime, siis oleks lausa patt olnud, mitte neid tervitama minna.

Aeg oli jällegi asuda teele, tagasi Hellamaa külakeskuse poole, kus meid oli ootamas hommikusöök.

Aga ennem kui süüa sai, rääkis Tiina Jõgi meile külakeskuse olemusest, mis seal ennem oli ja mis seal praegu tehakse.

Külakeskus on ju külasüda, siis see ongi kõige õigem koht, kus Lii Lilleoja luges palve – külaelu, ühistegevuse, kogukonna, koostöö, koolielu eest.

Kui siiani olime me ikkagi kõndinud teedel, mis olidki kas asfaltteed või külavaheteed,

siis nüüd läksime sõna otseses mõttes džunglisse. Vaata ise kuidas sa sealt läbi saad. Kui vahepeal oli soov pilti teha, siis parim variant oli seisma jääma, et kui edasi kõndida ja mitte jalge ette vaadata, oli võimalus, et järgmisel hetkel suurest rõõmust suudled Muhumaad.

Hakkame jõudma Soodna külla. Mulle ennem muhulased rääkisid, et hoovid on saarel seepärast nii ilusad, et oodatakse, et möödujad neisse kiikaksid ja seda ilu oma silmaga imetleksid. Kui juba Inna Sooäär oli meiega ja tema hoovist me ju mööda läksimegi, ei olnud mulle üldse raske hõisata palveränduritele, et nüüd on parim aeg seda hoovi kiigata, seda perenaine rändab meitega.

Kohe varsti olime me Simmu talus.

Perenaine Liilia Aulik rääkis oma kodukohast.

Mõni meist oli vahepeal tiba väsinud.

Mõni imetles Muhu mustreid.

Näitas meile ka talumuuseumit.

Siret Kirsipuu luges palve Muhu traditsioonide säilitamiseks.

Kui ennem me olime võsas, siis nüüd peamiselt ületasime põlde.

Ja nii me teise karjaga kokku saimegi, kel oli meid sama rõõm näha, kui meil neid.

See küll ei olnud ette nähtud palvetamise koht, aga muhulase soovil, tuli eksprompt ja diakon Ülle Reimann luges palve loomade eest.

Ma üritasime teha shortcuti lähi küla, lõppes sellega, et need kelle jalg tõusis piisavalt kõrgele ja said üle elektrikarjuse astutud, said ilusate päevalilledega pildid tehtud.

Muidu tuli meil ümber pöörata ja Inna juhendamisel järgmist shortcuti otsida.

Aga varsti jõudsime Mäla kalmetele, kus Eda Maripuu tutvustas sajandite vanust matmiskultuuri.

Haldi Leinus luges palve esivanematele. Tsiteerides oma ema kirjutatud luuletust.

Edasi läks tee elektriliini alt ehk järgmisest džunglist läbi.

Vahepeal jõudsime lubjakivi ahju juurde, mida mäletas Inna oma lapsepõlvest.

Enam polnud kaugel ka Kantsi vana köstrikoht, Kaigu talus, kus Eda Maripuu rääkis natuke tutvustust. Talu perenaine jätkas tema juttu, aga kahjuks oli ta seljaga minu poole, nii et kuulsin üksikuid sõnu, aga hiljem Estrilt kuulsin, kes ta kõrval istus, et oli  väga muljetavaldav lugu.

Meil oli võimalus kaeda ka tuba, kus kuangi jumalateenistusi peeti.

Kotkasilmad märkasid ka kella maja katuse all.

Siin laulis Rakvere luterikiriku koor, juba laulupeol tuntud laulu – Üksi pole keegi. Nagu Külvi palus mind, üritasin ma saada videosse kohta, kus neil tiba teistmoodi läks kui noodis kirjas. Vähemalt ma suutsin selle koha ära tabada.

Neil oli ka oma misjonär Liisa kaasas, kes see aasta esindas palverännaku rahvusvahelist osa, lugedes kahekeelse – soome-eesti, palve kiriku kaastöölistele.

Muhu Katariina kirik ei olnud enam kaugel.

Lühike palverännu lõpupalve tuli kirikumüüride ees, sest õhtuse vesperini, mis oli välja ametlikult kuulutatud, oli loetud minutid veel aega.

Kirikus oli meid tervitamas nii kohalik õpetaja Hannes Nelis kui peapiiskop Urmas Viilma.