Kuigi  oleks tahtnud sööma minna, aga ma nägin kirikutorni ja siis on raske mind teisele teele saada. Pealegi giid rääkis, et see on Eestimaa suurim kirik, kuhu mahub 5000 inimest. Õues kirikut vaadates, tekkis  väike kahtluseuss, aga kui ta nii väitis, siis ok. See-eest ainsana Eesti kirikutest on seal lift, millega saab torni sõita.

Nii mu hommikune kirik – Issanda Ülestõusmise peakirik, kui ka Aleksandri Suurkirik, on seotud Kreenholmiga, sest need mõlemad kuulusid manufaktuuri linnakusse. Õigeusu kirik ehitati venelastele ja luteri kirik eestlastele. Ma hakkasin mõtlema, minust oleks vist saanud jooksik kahe kiriku vahel, et rahvuse poolest peaks luterlaste juures olema, usutunnistuse poole õigeusklike juures. Samas kirikute vahe on kõigest 600 meetrit, seega oleks minust väga hea spurtija saanud.

Lugesin, et Aleksandri kirik suletakse kell 14.00, võib aimata, mis kell me kohale jõudsime. Paar minti ennem kahte. Uksed olid veel lahti ja tädi leti taga ajas teisega juttu. Meid lubati minna saali. Võimas, aga tühi ja kõle, kuid näha oli, et tegutsetakse ja toimetatakse see, nii et üks päev, loodetavasti üsna varsti on võimalus suures saalis teenistusi pidada.

See on see märgiline kirik, mis kuulutas välja pankroti 2015. aastal ning võlausaldajad plaanisid panna kiriku enampakkumisele. Kuid Vabariigi Valitsuse otsus peatas selle ning koos EELK osteti kirik välja. Teades seda muutub ma müügileti taga oleva naise lause hoopis teistsuguseks, nimelt ta mainis, et lõpuks ometi on asjad liikuma hakanud.

Kuidas on võimalik kirikut aidata? Sul peab olema soov ja tahe minna torni, makstes selle eest täiskasvanuna 3 või (üli)õpilasena 2 eurot. Torni saabki sõita liftiga. Vaade on ülevalt imeline. Torni akendest näeb nii mõndagi, nt et kaubavedu kahe riigi vahel on tegus.

Kukke kiriku tornis, mis tähistab valguse võitu pimeduse üle.

Kuid oli ka maalide näitus koos luuletustega, mis kahjuks olid ainult originaalkeeles ehk vene keeles.

Isegi kui ma aru kõigest ei saanud, ikka oli ilus.

Korrused allapoole oli kiriku enda ajalugu, kiriku sümboolikat ja riideid. Minu kõige suurem avastus või ahha hetk oli, kui ma vaatasin seda lippu.

Kohe kindlasti  ei olnud ma seda ennem näinud ja tuli välja, et see on ingerlaste oma, kelle maad olid kunagi vastu meie maid ehk siis piirist alates koos Piitriga olid nende alad. Ja nüüd loksus ka paika, miks neid kutsutakse ingerisoomlasteks. Rõõm on, kui iga päev saad natukene targemaks.

Kust kirik oma nime sai? 1881 hukkus terroristi pommist Venemaa keiser Aleksander II nign 1883 aastal otsustas Narva raad ja Eestimaa konsistoorium ühiselt kirikule just tema nimi anda. Kirik pühitseti 1884. aastal Aleksandri kirikuks. Ja kelle maali ma leidsin?

Lõpuks taandub kõik sellele, et tahaks süüa. Me läksime German Pub. Sellist menüüd ei osanud ma küll oodata, kus on lehtede viisi kalatoite. Juba forelle oli 10 erinevas kastmes. Mulle tundus kõige eksootilisem forell pähklikastmes koos kartulipannkookide ja hapukoorega. Sellist mixi ei õnnestuks mul üheski päälinna restoranis menüü alusel kokku panna.

Minu suureks sooviks oli Puškini alleel Kerest näha. Aga Puškiniga tõtt vaadates meenus, et tema ajal oli veel aul suur tähendus ning ta enda surm on seotud au rikkumise ja selle kaitsmisega. Duellil sai ta lasust surmavalt vigastada, kuid jõudis tsaar Nikolai I kirju vahetada, kus too lubas ta naise ja laste eest hoolitseda. Sellisele mehele võiks isegi kaks alleed püstitada, kes isegi om asurmatunnil murestseb oma naise ja laste pärast.

Vaatamata sellele, et ma malet mängida ei oska, istusin ma Kerese vastu ja üritasin, mis ma üritasin, kuid seisu enam muuta ei saanud. Malelaual on kujutatud 1975. aastal Vancouveris toimunud Kerese ja Walter Browne’i matši reaalne mänguseis pärast 43. käiku. See jäi Paul Kerese karjääri viimaseks partiiks. Mustadega mänginud Keres andis Browne’i kuningale tuld. Tundub, et ma olen kaotusseisus.

Aga võitjat tuleb alati tunnustada, isegi kui ma aru ei saanud, et ma kaotasin ;).

Edasine plaan oli minna linnuse juurde. Mul on rõõm, et mõned mälestusmärgid on säilinud. Mitte et ma pooldaks seda, mille mälestuseks nad on püstitatud, aga kuna nad on nii kreisid, siis ok. Samas mõeldes, et Eesti on vaba, kas on kõige parem plaan keset linna omada obeliski, mis on pühendatud Teises maailmasõjas hukkunud nõukogude armee sõduritele. Me vist kõik mäletame koolist, kuidas ideoloogiast mõjutatuna räägiti, et nõukogude armee vabastas Eesti. Tegelikult saabus taasiseseisvumine 1991. aastal ning viimased vene väe riismed lahkusid Eestist 31. august 1994. Me loeme taasiseseisvumise kuupäevaks 20. august, siis millegipärast on siin märgitud selleks 21. august. Ajalugu vaadates, siis kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Seega oli Eesti taasiseseisvaks kuulutatud. Muidugi tekib küsimus, miks siin on kirjas 21. august?

Linnus paistab, aga siis tuli ka kella vaadata, vaikselt hakkas neli saama. Rongini oli veel aega natuke rohkem kui  kaks tundi. Kas kahe tunniga jõuab linnuse läbi joosta või jätab selle järgmiseks korraks. Päike paistis, seega linnus on hea põhjus, miks uuesti tagasi tulla ja pigem seekord jalutada niisama ringi.

Igaks juhuks tasub üle valli naabreid kaeda, sest kunagi ei või teada, eriti nende puhul.

Kui midagi kiiskab ja särab jääb see ometi silma. See on 2008. aastast püstitatud pulmapuu, millega loodeti alustada uue ja kauni traditsiooniga siin linnas. Puuni jõudes võib tõdeda, et see traditsioon on omaks võetud. Nimelt pulmapuu on alternatiiv vanale itaalia kombele kinnitada teatud kohtades pruudi ja peigmehe nimedega lukk, sümboliseerimaks nende õnnelikku kooselu. See kolme meetrine sepistatud pulmapuu asub lossiaias, kust purskkaevu juurest, mis küll praegu ei töötanud, viib temani  spetsiaalne allee.  Puu võra koosneb 7 fragmendist – õnne sümbolist. Traditsiooni kohaselt saavad abiellujad pulmapäeval kinnitada puu külge lehekesed oma nimede ja kuupäevaga, milleks on puuokstele spetsiaalsed avad tehtud. Esimesele 500 paarile kinkis linn lehed tasuta. Puud vaadates võib see arv täis olla.

Muidugi on seal ka graveeritud tabalukke.

Kuna nüüd oli aega, paistis jõe peal saar olevat ja miks mitte teha seal oma ring. Kohale jõudes näitas silt, et see ring on 1,7 km, mis see siis jalutada ei ole. Imetled loodust, piilud vargsi naabreid. Aga elektrijaama lähedusse jõudes, unustad luuramise ja imeteld lüüse ja liine. Ikka võimas oleks, kui keegi need avaks.

Kui kunagi tahaks rongiga Venemaale poole sõita, siis sõida tasa, üle silla.

Need kalamehed vaatasi mind suht kahtlustava pilguga, aga ausalt mingi lubadus ei meelita mind sinna külma vette seisma, lootes, et saaks ühe viidika. Minu poolest tõmmake või välja kuldkalu, mina sinna vette oma jalga ei tõsta.

Tundub, et meie pool on ikka kõrgem torn, kuigi sealpool on pikem müür. Samas on huvitav teada, et Tartu rahulepinguga oli see linn Eesti oma ning osa Narva linnast. Ametlik nimi Jaani eeslinn. Peale 1944. aasta okupeerimist eraldati Jaanilinn Narvast ja viidi Leningradi oblasti koosseisu. Nii me oma maid kaotanud olemegi.

Ei tea, kas see on taotluslikult rooste karva või ups, lihtsalt juhtus, et sild roostetas ära.

Joaoru rannahoone, kus jõusaal on tehtud vaatega jõele. Suve poole oleks seal nii mõnelgi väga inspireeriv treenida, sind vaadatakse ja sina vaatad 😉

Promenaadi lillekastide sisuvalik on tervitavalt rõõmus ja roosa.

Päikeseplatsil omale õiget aega valimas. Mulle meeldis kell 12 ehk täiega suvi. Kahjuks valikute hulka ei jäänud suvi/talv.

Kuna minu nimekirjas oli Pimeaed järgmine vaatamisväärsusena, siis tuli Hahni trepist üles minna. Siit trepi pealt vaadatuna on päikesekell täitsa päikse nägu.

Väike Pimeaed asub Pax bastioni peal, rajatud 19. sajandil. Oma nime saanud pargi kõrval asuva Pimevärava järgi.  Imetlesime purskkaevu, mis ei töötanud. Kuigi pimevärav ise on juba 19. sajandil lammutatud, aga asupaigast ülalt bastioni pealt jõe äärde jalutades, me täiesti teadmatult läksime sellest kujutletavast väravast läbi.

Järgmine, mis mu nimekirjas oli, oligi Victoria Bastioni Kasematid, aga kui me kohale jõudsime, oli kell juba ammu üle 16.00 ja kasematid jäävad ka järgmiseks korraks. Teadete tahvlilt loen, et siis korraldatakse ekskursioone K-N 12.00 ja 15.00, R-L 11.00, 14.00 ja 17.00 ning P 11.00 ja 14.00. Neid aegasid tasuks täitsa rihtida, kui Narva uuesti sattuda.

Käies korra kuus või mõnikord isegi kaks Kuressaares, on mul alati rõõm näha grafiti, mis minu jaoks kujutab Saaremaad ehk tuulikut, merd ja päikest. Kindlasti on ka siin Narvas olnud tuulikuid, kuid ütle tuulik ja palu inimesel esimene koht öelda, mis sellega mõttesse tuleb. Ma võin kihla vedada, et see ei ole Narva 😉

Narva sadam asub selle imekoleda hoone taga, kui tegelikult on sel hoone kompleksil hoopis õudsam elulugu, kui tänapäeval sadama hooneks olemine.

Järjekordne monument langenud kangelastele 1941-45. Pole vist raske arvata, kes olid kangelased. Aga samas tekib küsimus, kas peab teise rahvuse patriotismi niimoodi õhutama oma kodumaal. Sest nende jaoks on ajalugu ju võitjate ajalugu, mitte meie kaotajate oma.

Mis siin imekoledas või teiselt poolt vaadatuna suht ilusas hoones tegelikult toimus? Aastatel 1941-1944 asus siin nõukogude sõjavangide ning aastatel 1945-1955 Nõukogude Liidu poolt represseeritud 9 riigist pärit poliitvangide, ühiskonna- ja kultuuritegelaste koonduslaager. Nõukogude vangilaagris 10 000 asukast hukkus 1000, kes nimetutena maeti vangilaagri kalmistule Siivertsis.

Tagasiteel jõudsime lõvide parki, kus kogu perekond on koos. Kui ma tükk aega arvasin, et kõige tegijam on ikkagi isalõvi, siis Tansaania looduspargi filmi vaadates, tuli välja, et emalõvi on mitu korda tegijam. Nimelt tema kohustus on pidada jahti. Mitte et isalõvi oleks laisk, aga tema lakk reedaks ta enne jahile asumist juba ära, see-eest emalõvi ei jää tulevasele saagile niimoodi silma.

Grafitid on alati mu nõrkus olnud. Ma ei pea lugu, “Vasja oli siin” grafitist, sellega saaks ma ise ka hakkama. Aga kui on millegi nimel vaeva nähtud ja üritatud mingit sõnumit edastada.

Seetõttu on minu jaoks siiani arusaamatu, miks Linnahall puhtaks pesta lasti. Grafitiga oli ta turistide ja kohalike seas vaatamisväärsus, nüüd on keset pealinna rannajoont üks kole, lagunev monstrum, mida keegi ei taha ja nii ta meil laguneb. Aga see selleks. Tundub, et ma näen sind läbi.

Viimane kummardus Jaani kirikule ja selleks korraks sai Narva trip läbi. Aga kohe kindlasti ei jää see viimaseks, sest mu nimekirjas on nii mõnegi muuseumi ja vaatamisväärsuse taga linnuke puudu.