Kõigepealt me kuulasime loengut, kuidas juhtida koerarakendiga kelku. Mina blondina olin arvanud, et me ainult istume kelgus. Aga, et me ise peame juhtima, see oli minu jaoks tõesti üllatus. Nagu ma aru sain, oli kõige tähtsam atribuut kogu selle sõidu juures kelgu pidur, mida tuli esimesed 100 meetrit all hoida, muidu tõused kohe õhku selle saaniga nagu jõuluvana või sõidad teisele sisse. Mäest üles minnes tuli jalaga ise hoogu lükata. Kui sa olid mingil põhjusel peatunud ja hoidsid pidurit all ning et koerad teaksid, et nüüd on aeg uuesti jooksma hakata, tuli ise hoogu lükata. Kui tuli kurv, soovitati kelgujuhil kurvi suunas kallutada. Kui millegipärast kelgujuht tee peal ära kaob ja ainsana oled sina istujana alles, et koerad seisma jääksid, tuli mõlemad käed üle kelgu serva lumme lükata ja järgi lohistada, see pidi olema märk, et koerad seisma jääks. Mina olin sakslasega paaris, kes kohe algul teatas, et tema seda rakendit juhtida ei julge.

Kuidas reaalsus välja nägi? Meie kelk oli kolmas ja kui mina veel tagumistest koertest pilti tegime, teatas sakslane, et meie oleme järgmised, ma ei jõudnud kiiruga kõiki kindaidki tagasi kätte panna, osad toppisin lihtsal taskusse. Õnneks rada oli koertele ette ehitatud, seega nad täitsa suvalises suunas minema ei pununud ja kiirust eriti aretanud. Muidu nagu mulle koerte juht hiljem rääkis, kui ta omi koeri treenimas käib, siis keskmine kiirus on 18 km/h. Kurvis ei tundunud mulle geniaalne mõte ennast veelgi kurvi poole kallutada, sest talupoja loogika väitis, kui ma seda teen, siis on ka sellel rajal võimalik maad suudelda. Ei tundunud eriti ahvatlev ettepanek olevat. Vahepeal jäime seisma, sakslane oli selleks ajaks julgust kogunud ja me vahetasime kohad. Jalg pidi kogu aeg piduril olema, kui mina oma jala ära võtsin, siis tema jalg oli juba seal. Kuna aega oli, tegi ka retkejuht meist pilti. Mingi hetk hakkas tunduma, et midagi on juhtunud, sest me seisame liiga kaua ning hiljem tuli välja ka põhjus. Nimelt olid viimased enda kelgu liiga lähedale eelviimastele lasknud ja koerad oli segamini läinud. Seega ei jäänud muud üle, kui ühel tuli abi kutsuma minna ning ta jooksis alguspunkti tagasi. Tekkis küll küsimus, miks ta ei võtnud telefoni ja ei helistanud. Helistaski, aga keegi ei võtnud toru.

Kuna meil oli aega, siis ma huvi pärast proovisin, et kui sakslane juhuslikult kaob tagant ära, kui suur on võimalus, et mu käed ulatuvad lumme lohisema. Ükskõik, kuidas ma ei üritanud, minu käte haare nii lai ei olnud. Kui ma ühelt poolt sain käe lumme, siis teiselt poolt jäi meeter puudu, seega suhteliselt luhta läinud missioon. Ainuke võimalus tundus, et kui sirutada käed ühelt poolt hange ja teiselt varvas hangeni, siis vähemalt on nii käed ja jalad lumes. Aga kas koerad selle peale ka reaalselt seisma jäävad, on iseasi. Mul usku sellesse missiooni eriti ei olnud, aga õnneks ei pidanud ka inimkatseid tegema.