Viimastel palverändudel on traditsiooniks saanud, et laupäeval õhtul toimub kohalik kultuuriprogramm. Kui Kihnus tulid meile esinema Kihnu lapsed, siis seekord oli plaanid teised. Eelarve kohast rahvamuusikut oli raske leida. Oli ka võimalus minna Üügu pangale laulma päikseloojangu ajal, aga ükskõik, kuidas ma seda õhtukava ei vaadanud, päike loojus ikka siis, kui me õhtust alles sõime ning Üügu pank oleks hiljem oma võlu kaotanud ja muutunud mingil moel ohtlikuks, kui sinna õhtu hämaruses minna. Seega tuli uus plaan välja mõelda. Kuna palverännaku kava muutus viimasel koosolekul nädal enne palverännu algust ja Meelis Mereäär, kes pidi meiega laulma „See on väike Muhu“ ühes peatuspaigas, siis just see punkt läks kavast välja. Ennem koosoleku lõppu ruttas ta muusuemi poole ning  kõigi teiste korraldajate heakskiidul ma lihtsalt tõstsin ta pillimängu õhtu peale. Tagantjärgi vaadates oli see parim otsus. Oskus rahvast kaasa tõmmata, lõbustada, naerma ajada ja laulma panna, on vähestel. Seega mul on rõõm, et Meelis tuli meile laulma ja mängima.

Järgmine hommik oli juba asjade kokku pakkimine ja Rinsi Neitsi Maria Kaasani Pühakuju Kirikusse orienteerumine ehk iga autojuht oma kaardi järgi ning mõnest tuttavast autost, mis tee ääres seisis ja uuel ringil kaarti luges, sõitsime me kirikusse minnes LNÕ puanse bussiga mööda.

Peale liturgiat tegime ühispildi nendega, kes veel alles olid kirikus ja eks pildi peal ole ka neid, kes palverännust osa ei võtnud ja puudu neid, kes võtsid.

Edasi läksime Koguva muuseumisse ekskursioonile.

Ja kui keegi ennem ei olnud näinud, kuidas Muhu ingel välja näeb, siis kunstitallis oli isegi võimalik valida oma lemmik ingel.

Muusuemi giidiks oli meil direktor isiklikult ehk eelmisest õhtust tuttav Meelis Mereäär. Olles ise giid ja igapäevaselt Tallinna tuure tehes, olen ma näinud väga erinevaid giide. Minu arust giidist ei tee väga head giidi see, et ta teab kõike aastaarve peast. Jah, ta võib teada, kui keegi pommima hakkab, aga tavainimest ei ole vaja faktidega murda, tal niigi elu raske 😉 Seega giidina me pigem loome emotsioone, teeme nalja, räägime lugusid. Nagu Karlson ütleb, kui nalja ei saa, siis mina ei mängi.

Tuuri alustuseks saime me teada, kui ühtemoodi Smuuli ja Meelise profiilid välja näevad. Sugulust tasub alati kuulsate inimestega leida ning geenide vastu ei saa. 😉

Muhu meeste supelkostüüme võiks täitsa rannas oma silmaga näha, seega tuleb varakult oma kalendrisse kirjutada, et  järgmine suvi Muhusse  päikest võtma. 😉

Muidugi oli Meelisel meile veel üks üllatus varuks, kui meie veel üleval Muhu rahvariiete ajalooga tutvusime, puges ta järsku kardina taha ehk see oli otsetee muuseumi direktori kabinetti ning alla jõudes ootas meid üllatus. Otseloomulikult mängis ta meile karmoškal „See on väike Muhu“, sest lõpuks ometi olid ju sõnad ka meile meelde jäänud.

Eelmine õhtu oli Ott soovinud teada hetkel kui pillimehe pill juba  kotti pakitud oli, kuidas „Ukuaru valssi“ Muhus mängitakse. Siis eilne tellimuslugu kõlab nii.

Oligi aeg lõunat sööma minna ja piiskoplikule teenistusele Katariina kirikusse. Pildile on jäänud kõik olulised inimesed – Gräzini kukal, peapiiskop Viilma, Muhu Katariina õpetaja Hannes Nelis ja pilti tegev Egle Viilma.

Kahjuks tordist mul pilti ei ole, sest esimesel ringil kuidagi ununes selle pildistamine ja kui ma teisel ringil pastoraati tagasi jõudsin, siis kuulsin, et viimased tükid lausa poolitati mitmeks. Seega väga hea tordi tegi meile kohalik tordi tegija Maarja Kumpas.

Oligi palverännak selleks korraks läbi saanud.

Tegelikult juba ennem saarele tulekut, oli mul aim, kus võiks järgmine toimuda – Hiiumaal. Näeme järgmine september Hiiumaal.

Kui seekord oli kokkulepitud 06.15 saame külakeskuse ees kokku ja lähme kõik koos Hellamaa õigeusu kirikusse, siis võib juba aimata, millal esimesed mobiilid alustasid leelotamist, ammu ennem seda kokkulepitud aega. 05.35 ei tasunud enam nägu teha, et ma ikka veel magan, sest isegi kui laulukoor oli enamjaolt wc’sse koridorist tormanud, siis kellegi mobiil mängis ikka ilusat minu ukse taga madratsi peal. Eks ma panin selle kinni ja läksin ka esimese korrusele järjekorda seisma.

Kuna me eile olime harjutanud õigeusu palvuse lugemist, siis hommikul ei olnud see enam kelelgi jaoks üllatus ning Issand, heida armu tuli seekord juba tuttavamas taktis.

Jagasime risti, ikoonid ja kirikulipud kandjate vahel ära ning oligi aeg minema hakata. Ka peapiiskop oli vaatamata oma kiirele päevaplaanile meiega ühinenud.

Esimene peatus oli Hellamaa kalmistu, kus Eda Maripuu tutvustas meile selle viimse peatuspaiga ajalugu ning isa Aleksander luges surnute mälestuseks palve.

Edasi võtsime suuna Muhu laulukaare alla. Kõik olid eelnevalt saanud laulusõnad – See on väike Muhu. Võis spikerdada, kui ei olnud pähe õppinud. Pealegi sõnad saatsin ma ju muhu murdes, isegi kui ma sõnu enamjaolt peast tean, sest see üks väheseid lugusid, mida ma oskan oma lõõtsal mängida, siis muhu murdes sõnu tuli ikka spikerdada.

Kuna peapiiskop on ametlikult poolt aastat muhulane olnud, siis kes veel, kui mitte tema ei võiks lugeda palve Muhumaa eest. Kõigi muhulaste üllatuseks luges ta oma palves üles kõik Muhumaa külad.

Edasi võtsime suuna Tihuse turismitallu, kus meid oli vastu võtmas peremees Martin Kivisoo ja tutvustamas meile Muhu inglite kultuuri.

Ta juba ise nägi välja nagu „Sõrmuste Isanda“ kaante vahelt välja astunud haldjate kuningas. Mul on rõõm, et selliseid inimesi on veel olemas, kes mäletavad-teavad me esivanemate uskumusi, sest kaudselt on need põimitud ikka veel me kultuuri. Lihtsalt mõni teab algset tähendust, teine lihtsalt teeb nii, sest vanavanemad on nii teinud.

Inglite kultuur on seotud loodusega, siis siin lugeski luteri õpetaja Urmas Oras palve metsade eest. Juba eelmine kord Kihnus oli tal kaasas iidvana lõuna-eestikeelne raamat, kust me kuulsime mõtteteri ja loodetavasti toob raamat ta ka järgmine aasta Hiiumaale palverännakule.

Tihuse on ju hobufarmiga talu, kus pidi neid graatsiaid lausa 214 olema. Kui me neid üle kesa nägime, siis oleks lausa patt olnud, mitte neid tervitama minna.

Aeg oli jällegi asuda teele, tagasi Hellamaa külakeskuse poole, kus meid oli ootamas hommikusöök.

Aga ennem kui süüa sai, rääkis Tiina Jõgi meile külakeskuse olemusest, mis seal ennem oli ja mis seal praegu tehakse.

Külakeskus on ju külasüda, siis see ongi kõige õigem koht, kus Lii Lilleoja luges palve – külaelu, ühistegevuse, kogukonna, koostöö, koolielu eest.

Kui siiani olime me ikkagi kõndinud teedel, mis olidki kas asfaltteed või külavaheteed,

siis nüüd läksime sõna otseses mõttes džunglisse. Vaata ise kuidas sa sealt läbi saad. Kui vahepeal oli soov pilti teha, siis parim variant oli seisma jääma, et kui edasi kõndida ja mitte jalge ette vaadata, oli võimalus, et järgmisel hetkel suurest rõõmust suudled Muhumaad.

Hakkame jõudma Soodna külla. Mulle ennem muhulased rääkisid, et hoovid on saarel seepärast nii ilusad, et oodatakse, et möödujad neisse kiikaksid ja seda ilu oma silmaga imetleksid. Kui juba Inna Sooäär oli meiega ja tema hoovist me ju mööda läksimegi, ei olnud mulle üldse raske hõisata palveränduritele, et nüüd on parim aeg seda hoovi kiigata, seda perenaine rändab meitega.

Kohe varsti olime me Simmu talus.

Perenaine Liilia Aulik rääkis oma kodukohast.

Mõni meist oli vahepeal tiba väsinud.

Mõni imetles Muhu mustreid.

Näitas meile ka talumuuseumit.

Siret Kirsipuu luges palve Muhu traditsioonide säilitamiseks.

Kui ennem me olime võsas, siis nüüd peamiselt ületasime põlde.

Ja nii me teise karjaga kokku saimegi, kel oli meid sama rõõm näha, kui meil neid.

See küll ei olnud ette nähtud palvetamise koht, aga muhulase soovil, tuli eksprompt ja diakon Ülle Reimann luges palve loomade eest.

Ma üritasime teha shortcuti lähi küla, lõppes sellega, et need kelle jalg tõusis piisavalt kõrgele ja said üle elektrikarjuse astutud, said ilusate päevalilledega pildid tehtud.

Muidu tuli meil ümber pöörata ja Inna juhendamisel järgmist shortcuti otsida.

Aga varsti jõudsime Mäla kalmetele, kus Eda Maripuu tutvustas sajandite vanust matmiskultuuri.

Haldi Leinus luges palve esivanematele. Tsiteerides oma ema kirjutatud luuletust.

Edasi läks tee elektriliini alt ehk järgmisest džunglist läbi.

Vahepeal jõudsime lubjakivi ahju juurde, mida mäletas Inna oma lapsepõlvest.

Enam polnud kaugel ka Kantsi vana köstrikoht, Kaigu talus, kus Eda Maripuu rääkis natuke tutvustust. Talu perenaine jätkas tema juttu, aga kahjuks oli ta seljaga minu poole, nii et kuulsin üksikuid sõnu, aga hiljem Estrilt kuulsin, kes ta kõrval istus, et oli  väga muljetavaldav lugu.

Meil oli võimalus kaeda ka tuba, kus kuangi jumalateenistusi peeti.

Kotkasilmad märkasid ka kella maja katuse all.

Siin laulis Rakvere luterikiriku koor, juba laulupeol tuntud laulu – Üksi pole keegi. Nagu Külvi palus mind, üritasin ma saada videosse kohta, kus neil tiba teistmoodi läks kui noodis kirjas. Vähemalt ma suutsin selle koha ära tabada.

Neil oli ka oma misjonär Liisa kaasas, kes see aasta esindas palverännaku rahvusvahelist osa, lugedes kahekeelse – soome-eesti, palve kiriku kaastöölistele.

Muhu Katariina kirik ei olnud enam kaugel.

Lühike palverännu lõpupalve tuli kirikumüüride ees, sest õhtuse vesperini, mis oli välja ametlikult kuulutatud, oli loetud minutid veel aega.

Kirikus oli meid tervitamas nii kohalik õpetaja Hannes Nelis kui peapiiskop Urmas Viilma.

Eelmise aasta oktoobris käisin ma Muhus ümarlaual ja laua taga olidki kahe kiriku – luteri ja õigeusu esindajad, vallaesindajad ja tulevased toitlustajad/majutajad. Minu soovide kohane retk– umbes 15 km, mil tee peale peaksid jääma Muhule olulised kohad, kus palverändurid saaksid lugeda kokkulepitud teemadel palveid – sai kiirelt paika pandud ning muhulased pakkusid ka  välja nimed, kes võiksid peatuspaikades rääkida. Kui tavaliselt rändab kaasa kohalik, kes peatuspaikades räägib koha olulisusest, siis seekord mul oli õnnestunud kaasata kohalik koorekiht Muhut tutvustama. Selline pakkumine on iga korraldaja rõõm ju 😉

Võrreldes eelmiste kordadega oli seekord võimalik liinibussiga peaaegu treppi sõita, nii et kohale saamine oli ime lihtne. Kõik Kuressaare bussid peatuvad Muhus, Hellamaal Ainult pileti ostmise vaev. Ja busse on päevas rohkem kui üks, nii et ei pea isegi trügima, et peale mahuks.

Kuna mul giidina suvel eriti palju vaba aega ei ole, siis teist korda käisin ma Muhus nädal enne palverännaku, paika panemas viimaseid detaile. Kuna ma teadsin kui palju inimesi tuleb, siis venitasime ka madratseid siia-sinna mööda Hellamaa külakeskust ja mul oli ainult tubadesse jagamise rõõm. Inimeste tubadesse jagamine on alati tõsine bingo mäng, kindlasti ei ole mul kunagi standart tubasid, a la kahene. Enamjaolt on 6 või 7 või 10. Õnneks ma peaaegu tean kõiki palverännule tulijaid – kes kellega koos tuleb ja siis arvutan ja jagan ning kui tehtud saan, hakkab kõik otsast peale, sest siis märkan, et üks mees on ülejäänud ja peaks naiste toas olema. Seekord oli lihtne – mehi oli täpselt ühe toa jagu. Rakvere laulukoor mahtus täpselt koridori ja ülejäänud said endale ise valida, kellega nad parasjagu tuba jagavad. Ma algul arvasin, et ma magan madratsil, aga tuppa jõudes, oli madrats võetud, seega läks arvesse voodi, kus pistik asus lähedal. Kuna ma viskasin voodi peale kotid ja läksin asju ajama, siis selgus alles keskööl, et mu voodi nagiseb, häälitseb iga mu liigutuse peale, aga õnneks/kahjuks ei õnnestunud mul kedagi üles ajada.

Iga aasta on see rõõm, et Triin tuleb palverännule ja tegelikult on me käsutuses EELK LNÜ punane buss, kuhu annab kõik vajaliku asjad kaasa pakkida. Kuna me kahekesi ikka üheksa koha peal korraga olla ei suuda, siis iga kord on kaasa võetud päälinnast ka teised soovijad. Seekord oli buss välja reklaamimisel nii populaarne, et kõik soovijad ei mahtunudki bussi enam ning mõni pidi ikka sõitma liinibussiga kohale.

Kuidagi on nii, et palverännule minnes, vaatamata sellele, et kodus sööd, siis kui päälinna tuled selja taha jäävad, hakkab vaikselt tekkima nälg. Mida lähemale sihtkohale, seda suuremaks see muutub. Kui meil praamile jõudsime, ei olnud üldse raske leida bussikaaslasi, kõik seisid erinevates järjekordades, et süüa saada. Õnneks olin ma esimese suure nälja peletamiseks midagi kotti kaasa pakkinud, aga see ei välistanud, et saarele jõudes oli juba plaan valmis mõeldud – leiame külakeskuses toad, saarel ringi tiirlevad esimesena kohale jõudnud palverändurid ja siis lähme Liiva linna süüa ostma, sest muidu nälg tapab ka tugevamad meite seast.

Muhu männa ehk kahekdakanna leidsin täitsa poe eest üles jäätist süües, nii et kui märke lugeda, oli tulemas eriti õnnistatud ja kaitstud palverännak.

Palverännaku jaoks tuleb ka ettevalmistusi teha ja korraldajana annab mul alati piiluda kõikjale, kes mida teeb. Nagu näha Rakvere koor valmistas oma homseks palvepeatuseks ette laulupeo laulug – Üksi pole keegi. Kuna Otti peret ei olnud veel kohale jõudnud, siis nende tuba oli hea koht, kus sai laulmist harjutada.

Ülle mulle juba ammu kirjutas, kas oleks võimalik laulda Taize laule ja kui ma ütlesin, et Urmas on tulemas, kes palverännu ajal rivi eesotsas eeslaulja on, siis oligi plaan paigas. Nemad veavad õhtust Taize laulude laulmist. Olid ka trepi pealt Hiiumaa õpetaja Kristjani kätte saanud ja nii nad seal all korrusel harjutasid.

Kell 18.00 oli ametlik algus ja enamus meist oli selleks ajaks kohale jõudnud. Istusime imeilusas oranžis Muhu valla telgis ja saime üskteisega tuttavaks. Kuigi see aasta isa Heikkit ei olnud, kes tahtis alati teada, kes kust on ja miks, siis sellegipoolest saime tuttavaks. Kui eelnevad aastad olen ma kuulnud, sina ise käskisid tulla, siis see aasta ime-ime seda lauset ma ei kuulnudki. Muidugi rõõm on näha vanu olijaid. Kui siiani oli kaks inimest, kes olid kõik palverännakud kaasa teinud – isa Heikki ja Triin, siis nüüd Triin edukalt juhib isa Heikkit ühe palverännakuga. Aga ega Triinul nii palju valikuid ka ei ole, kui kohale tulla, sest on ju see projekt kirikute noorte nõukogu oma ja projektijuhina tuleb ikka oma nägu näidata.

Rõõm oli, et kõrvalt saarelt jõudis korraks meid tervitama ka kaplanite boss – Gustav Kutsar. Tervitussõnad on alati tere tulnud.

Vaikselt saabuski kätte aeg, kui me hakkasime samme seadma Hellamaa Peetruse ja Pauluse õigeusu kiriku poole, et alustada palverännaku avapalvusega.

Alati on ilus kirikusse minna kellade mängu saatel.

Kiriku ees ootas meid väike üllatus. Inna oli vahepeal kodust läbi käinud ja ootas meid, et tervitada Muhu rahvarõivastes. Väiksed üllatused loovad erilisi mälestusi.

Kirikus oli meid tervitamas isa Toivo ja õhtupalvus võis alata. Kõigile soovijatele jagati palveraamat, saime teada lehekülje, kus kõik pihta hakkab ja paremalt vasakule hakkasime järjest palveid lugema. Suur erinevus on kiriklikes palve lugemise traditsioonides. Kui protestantlikus kirikus palved on spontaansed pöördumised Jumala poole ning kui paluda midagi paberilt lugeda, meenutab see natukene koolis luulevõistlust, kes suudab ilmekamalt lugeda, siis õigeusu kirikus palveid retsiteeritakse.

Kivi meie kapsaaeda, et ega me ette ei öelnud, kuidas õigeusu kirikus traditsiooniks on ja igaüks andis oma parima enda äranägemise järgi. See oli uus kogemus ja Jumal kuuleb südamest tulevaid palveid, üskkõik kuidas sa neid esitad.

Ma ei saa öelda, et ei olnud naljakas, kuulda – Püha Jumal, paus, Au olgu, paus, Nüüd, paus, Kõige püham Kolmainus, paus, Au olgu, paus, Nüüd, paus, Meie Isa, paus, Sest Sinu, paus, Aamen. Tegelikult õigeusklikena loeme me palvelõpud pauside asemel, aga eks Jumal teab neid palveid, ka ainult algussõnasid mainides.

Peale alguspalvust läksime edasi laululavale, kus meid oli tervitama tulnud Muhu vallavanem Raido Liitmäe ning rääkis ka hetke olukorrast Muhu vallas. Kui ma õigesti mäletan, on praegu elanikke 1960 (vist oli siin lõpus ka teine nr kui 0) ning rahvaarv kasvab tõusvas joones ehk Muhu on populaarne koht, kuhu elama tulla. Pealegi ehitavad nad agaralt uusi rendikortereid, aga mis need uued töökohad on, mida pakutakse, seda kohta ma kahjuks ei mäleta.

Ennem kõnet vallavanemat tervitades imestasin ma veel, et miks tal ometi see vihmavari käes on. Ükskõik, kuidas ma seda taevast ei piidelnud, mina pilvi ei näinud. Aga eks kohalikel on tagataskus oma ilmatark, kes ennustab ilma märkide järgi, mida mandrilt tulijad koheselt tähele ei panegi. Aga üllatus, üllatus, ma sain selle Muhu vihmavarju hoopis endale kingituseks.

Peale vallavanema tervituse hakkas Taize palvus peale. Vaikselt hakkas ka Eestimaa sügis jõudma, suht jahedaks läks, kuid lauldes ikka püsib soojus sees. Kui oli täitsa pimedaks läinud, tuli võtta orientiiriks valge jalgpalli värav, mida üldse näha ei olnud ning niimoodi leida tee koju tagasi, et siis varahommikul uuesti silm lahti teha ja kirikusse 06.30 päiksetõusuks tagasi jõuda.