Kui siiani oli üritus EKN3 egiidi all ja toetusraha tuli kindla rea pealt, siis sel korral ju mul see oma reisifirma alt teha. Kirjutasin Vilverile, uuele EKN peasekretärile, ja uurisin, millal on oikumeeniliste projektide tähtaeg ja kas ma klassifitseeruks, kui ma kiiresti tegutsema hakkaks. Peale vormi täitmist, oli vaja teha detailne eelarve ja leida keegi, kes oleks nõus kirjutama soovituskirja. Kuna ma teadsin, et EAÕK taotleb suvelaagrile raha, siis otse loomulikult ma ei hakka raha jagamisel oma kirikule konkurentsi pakkuma. Seega kõige kergem oleks tulla täiesti kõrvalt, uue soovitajaga, keda kellelgi teisel ei ole. Aga kelle poole pöörduda? Natukene mõtlemist ja otsus oligi tehtud, isa Heikki, endine CEC peasekretär, tõeline oikumeenia esindaja, käinud mitmel korral oikumeenilisel palverännakul ja keda igaüks EKNi laua tagant isiklikult teab. Tema ainus küsimus oli, kas soovituskiri peab ikka eestikeeles olema. Muidugi ei pea, minugi poolest kirjuta soome või inglise keeles. Paberid koos, allkirjastatud ja tuli jääda ainult otsust ootama, siis teaks, kuidas edasi kalkuleerida. Ma nüüd ei mäletagi kuidas, aga ma sain ennem ametlikku kõnet teada, et ma sain toetuse. Kogu laeva bronnides, oli küll korraks kõhklus, kust ma need 49 inimest leian, kes tahaksid Pranglile tulla, aga sama kiirelt kui see kahtlus tekkis, kadus see ka ära. Kui aus olla palverännupäeval oli meid kokku 52. Taaviga olin ma kirja teel suhelnud, aga mida mul ei olnud, oli rada. Egas midagi tuli Sirli kaasa meelitada ja saarele orienteeruma minna. Seekord oligi täiesti esimene  kord, kui ma ise raja kokku panin, reaalselt läbi tegin, mitte ei saanud rajaleidja koos kaardile märgitud rajaga. Esimest korda kui mul ei olnudki ühtegi kohalikku, kes teaks kus rada läheb. Ainsana teadsin mina, kuhu me lähme ja kus peatused on. Kuigi kevadel saarel Taavi juures olles ja me üritasime mõnele helistada, et kas nad ei oleks nõus meiega kaasa tulema ja saart tutvustama. Peaaegu sain ok vastuse, kui nad aga kuulsid alguskellaaega – 06.15, siis saadeti mind läbi lillede pikalt. Egas midagi, ma võin selle kõik ise ka ära teha.

Ma kohe põnevusega ootasin ennem palverändu neid erilisi kõnesid ja emaile, mis viimasel hetkel kellelgi mureks on. Keset lastelaagrit tuli esimene, et kas me võiksime koera kaasa võtta? Helistasin Taavile ja sain vastuse, et nende labrador on väga sõbralik, kusjuures oligi. Kuna me startisime Leppneemest, siis kellelegi ma saatsin Google mapsist kaardi, mis bussiga sinna saab, vastasin ka parkimiskohti puudutavale küsimusele ning muidugi oli ka puht eestlaslik mure – kas ta ikka teab kedagi palveränduritest.

Alati on põnev ka bingot mängida, sest otse loomulikult ei ole ööbimine ainult kahestes tubades, vaid 6, 4, 3 oli sel korral pakkumises. Mul oli värviline tabel kõige selle kohta, kõigepealt, kes tulid paaridena, perekonnana, pluss eraldi mehed ja naised. Siis ma arvutasin, liitsin ja lahutasin, aga sain kõik osalejad kolme ööbimiskoha vahel jagatud. Ühe väikse vea tegin, nimelt ena toa kogemata panin meeste toa kõrvale, ma üldse ei mõelnud, et keegi naabertoast norskab nii tugevasti, et ma kuulen seda läbi seina. Õnneks norskaja magas Monika juures seina taga ning pealegi ma olin peale öist ujumist nii väsinud, et ei kuulnud midagi.

Selle päeva reisiplaan nägi ette Hagia Sophia, hipodroom ja Basiilikatsistern. Eriti rohkem ei jõudnudki. Hipodroomist ma mäletasin obeliski ehk ma olen seal ennem olnud. Hagia Sophia on aastaid olnud soovinimekirjas. Eelmine kord aastaid tagasi Istanbulis olles, siis kui Google ei olnud tegija, Lonely Planeteid ei olnud eriti saadaval, siis kohalik türklane väitis, et Hagia Sophia ei ole midagi, aga sinine mošee, vat, see on koht, mida tuleb külastada. Kuigi tänaseks on Konstantinoopoli au ja uhkus uuesti mošeeks saanud, siis vaatamata ponnistustele kristlikku aurat ja kunagist hiilgust ei ole suudetud peita või maha kratsida/pesta. Kahju oli, et teisele korrusele ei saanud ning väidetavalt on see kõik remondis järgmised kolm aastat. Ühe ikooni nägin ikkagi ära. Palju aega seal olla ei olnud, sest me saabumisime paar minutit ennem palve algust ning siis paluti neil, kes ei ole moslemid lahkuda. Aga nähtud ning kindlasti tahan üks päev tagasi minna.

Basiilikatsisternidega juhtus aastaid tagasi sama lugu, mis Hagia Sophiaga, aga seekord tegin plaani mina, nii et käisime ja külastasime ära. Võrreldes kõiki muude muuseumitega küsiti seal küll hingehinda, ühe inimese sissepääs oli 1000 TRY, aga asi oli seda väärt. Ma ei tea, kas igakord pakutakse süüa, aga kui meie tsisterni jõudsime, siis oli seal Kreeka jumal ja kaetud snäkilaud.

Tsisternis ringkäik oli tähistatud rada, mida kaunistasid erinevad vees olevad kujud/teosed ja aeg-ajalt muutus ka taustavalgustus. Aga 336 kaheksameetrilist sammast, mille vahel saab jalutada, tekitab võimsa tunde. Sambaid vaadates tundus, et kasutusele on võetud ka iidsed Kreeka templisambad, mis sa ikka ise neid tahud, kui keegi on sinu eest töö juba varem ära teinud. Sai ka tõtt vaadata kahe Meduusaga, õnneks ära ei kivistunud see peale.

Sellega tegelikult oli selle päeva kultuuritrip lõppenud ning tuli üles leida auto. Järgmine idee oli saada küpsekartul lisanditega ehk suurel keedukartulil lõigatakse pealne ära, sisu põhimõtteliselt songitakse või ja juustuga ära ning siis saad lisandeid juurde osta. Kui mina mäletasin, et seda müüdi lahe ääres, siis selle üles leidmine võttis aega. Kui me koha üles leidsime, siis oli järgmine väljakutse, kuhu parkida auto. Reaalsus on, kui on märk, ära pargi, siis kõik pargivad, seega need kohad olid täis. Järgmine autoparkla üllatas kohe mitme eest. Tavaliselt parkla tähendab, et seal on inimene, kes kotkapilgul su autot põrnitseb ja selle eest raha sisse kasseerib. Seekord tuli auto jätta hotelli sissesõiduteele ning autovõtmed neile usaldada. Kui me tagasi tulime, siis hakati me autot raadiosaatjaga otsima ehk üks meestest oli pandud me autoga mööda Istanbuli sõitma, kus üks ummik ajab teist taga. Selline eriline autoparkimine maksis ka hingehinda – 580 TRY, samas kohalik sai 100 TRY. Röövimine öö hakul, aga mis sa teed, kuhugi tuli see auto ju jätta, kui kartulit tahtsime süüa.