Varahommikul, kui ma jõudsin kokkusaamiskohta Buldersi hoovi nii 05.30 paiku, jõid varased ärkajad kohvi ning kivi peal oli puust rist juba meid ootamas. Tuli välja, et vallavanem oli hommikutundidel selle valmis meisterdanud.
Palverännu raja oli vallavanem igati hästi läbi mõelnud ja ette valmistanud. Kokku oli retke algseks pikkuseks paberite järgi 15,530 km. Kokku oli 12+1 (kiriku surnuaial Harry Reinu haua juures) peatuspaika, mis olid saare jaoks kas ajalooliselt, kultuuriliselt või mõnel muul põhjusel olulised ning neid saarele tähtsaid paiku tutvustas kõigepealt vallavanem ja alles siis lugesime palve. Igas peatuspaigas oli erineva kiriku ja konfessiooni esindajaga kokkulepitud, et ta loeb omas emakeeles oma traditsioonikohase palve, mis lõppes ühise Meie Isa palvega. Nagu keegi hiljem mainis ta ei ole elus ennem nii palju Meie Isa palveid nii lühikese aja jooksul lugenud. Iga peatuspaiga juurde oli vallavanem ka palvesoovi kirja pannud, seda võisid palvetaja kasutada, aga see ei olnud kohustuslik. Ta ise oli raja kaks korda läbi käinud ning loodetavasti märgistatakse see varsti ära, tulevad peatuspalvepaikadesse informeerivad tahvlikesed ning siis on juba igaühel võimalik see rada omal käel läbi teha.
Alustasime oma palverännakut avapalvega, mille pidas EELK peapiiskop Urmas Viilma. Võtsime risti ja ikoonid ning vallavanema järgi suundusime järgmisesse peatuspaika.
Esimene palvepeatus oli Ruhnu rahvamaja, kus õigeusu palvuse eesti-soome keeles pidas isa Heikki Huttunen. Piiblikoha lugemise hetkeks neti Piibel minu telefonis ei hakanud tööle, aga õnneks oli Janel Piibel kotis kaasas. Palvesooviks – palve kultuuri, seltsielu ja koostöö arenguks.
Teine peatuspaik 144 aastane Ruhnu koolimaja, mis oli paegi renoveeritud kuue saab. Siin luges Jane Vain Jaakobitee palverändurite teele mineku palveid. Palvesooviks – palve hariduselu arenguks
Vahepeal jõudsin ma Urmas Oraseni, kes rõõmsalt oli nõus olema eeslaulja ning kõik, kes soovisid võisid laulda taize laule või kui oli mõni palverännu soovilugu, sai ka see lauldud.
Edasi suundusime metsa ja jõudsime peagi rannani, kus asub Korskirke kabelikoht, mis oli seal olnud kuni 17. sajandini. Abiõpetaja Oona Huttunen luges mere ääres rannavallil luteri traditsioonikohase palve. Palvesooviks – palve hävinenud külade mälestuseks.
Suundusime uuesti mersarajale ning jõudsime peagi Korskirke kabelikohale, mille vanuseks pakutakse ca 5000 aastat. Siin lugesin ma ise õigeusu palveraamatust palve armastuse kasvamiseks ning viha ja kurjuse kaotamiseks. Palvesooviks – palve esimeste Ruhnu asukate-hülgeküttide mälestuseks.
Peagi jõusime Ruhu tuletorni juurde, mis juba on töötanud 140 aastat. Haldi Leinus luges baptistide traditsioone järgides palve. Palvesooviks – palve tulele kui tee näitajale ja koju kutsujale.
Siia jõudis kohale ka meie hommikune omlett.
Kõik, kes ei olnud juba päev varem tuletornis käinud, siis nüüd tekkis neil see võimalus.
Ülesse minekul, loodetavasti sellest ringiratast trampimise tagajärjel, oli tunne, et torn kõigub ja mitte vähe. Vaate üle ei saanud üldse kurta, vaatamata pilvisusele, oli ikka ilus, mis sest, et mõni meist eelsitas seinast kasvõi hammastega kinni hoida.
Mis tornis käik see on, ilma et sinuga samal hetkel tornis olijatega ühist grupipilti ei teeks 😉
Kui kellelgi jäi arusaamatuks, kus see Läti ikkagi on, siis tuli appi peapiiskop, kes nutitelefoni abil suuna kätte näitas.
Kui ilmateadet jälgida, siis see laupäevane ilmateade kõiku kiiremini, kui ma silma suutsin pilgutada. Kord pidi paistma päike, siis sadama pussnuge ja sa siis aru, mis sind ees ootamas on. Traditsiooni kohaselt oleks tulnud panustada teisele võimalusele, sest kaks eelnevat korda on sadanud pussnuge. Esimesel õhtul Torrimiga juttu ajades, ütles ta, et ega saarele tulek või siit ära minek ei peagi kergete killast olema, sest sellel saarel enam inimtahe eriti ei loe, pigem Jumala tahe. Pealegi palved pidi saarel uskumatult kiirelt täide minema ning tema sooviks oli, et peapiiskop saaks enda nahal tunda tuleku-mineku raskusi. Kuna tuleku ajal oli vesi klaassile olnud, siis tundub taevasse vaadates, et Torrim oli palveid lugema asunud. Keegi tuli juba minu juurde ja ütles, et tema tundis esimesi vihmapiisku. Ütleme, et seekord oli kogu vihmavarustus mul kaasa, ok, kummikud jäid mandri peale, aga veel oli üks väike aga ning kogu see vihmavarustus oli ju ööbimiskohas voodi peal, mitte seljakotis. Mingi hetk tundus, et Torrim kas väsis või halastas, aga taevas hakkasid toimuma väikesed muudatused ning oli päikselaiku näha.
Kui oli söödud, tornis käidud, jätkasime oma rännakut. Överkirke kabelikohas pidas palve Soome kiriku kaplan Juhana Sihvo. Siin jagati meile kätte isegi laululehed. Soovipalveks – palve rannakabeli mälestuseks, kus käidi enne merele minekut ja merelt tulles.
Selle rännaku suurima takistusega – hästi suurt maha langenud puuga, tegime tutvust rannas – kes suutis ronis üle, kes nägi võimalust, puges läbi, kes ei viitsinud kumbagi teha, kahlas veest läbi.
Järgnevalt saabus selle rännaku üks huvitavam lõik, pilliroo salu, kus jalgu lohistades, oli võimalik laulvat liiva kuulda.
Jõudsimegi hukkunud Ruhnu noormeeste mälestuspaika, kes 30.10.2001neli Ruhnu noormeest Roomassaarde metalli müüma suundusid, kuid kunagi sihtkohta ei jõudnud ning nende uppumiskoht asub saare põhjatipu lähistel. Siin lugesid Poola õigeusu noorteliidu 4 noort palve. Palvesooviks – palve noormeeste mälestuseks
Ennem järgmist punkti tegime vahepeatuse vallavanema juures, kus wc järjekord aina pikenes ja pikenes 😉
Teel järgmisesse peatuspaika möödusime Ruhnu muuseumist, kus talukompleksi peamaja on 42 m pikk.
Samuti möödusime saare ainsast liiklusmärgist.
PS. Karumärk metsas ei lähe arvesse 😉
Jõudsime katkusurnuaia juurde, kuhu oletatavasti maeti 1710. aastal 213 katkuohvrit ning ellu jäi vaid 80 ruhnlast. Säilinud on ka umbes kolmesaja-aastane elus künnapuu, mis võis olla katkusurnuaia väravapost.
Siin luges mu pinginaaber Andres Kapp medotistide päevasõna ja palve. Palvesooviks – palve katkuohvrite mälestuseks.
Järgmisesse kohta me reaalselt kohale ei läinud, sest päike lõõskas ja me oleks pidanud minema üle kellegi heinamaa, aga me kaugelt piilusime Ulrike kabelikohta, kus asus kuni 17. sajandi alguseni Ulrike küla kabel.
Siin isa Heikki Huttunen luges neitsi Maarjale palveid ning nii soome kui poola õigeusklikud toetasid teda lauluga. Samal ajal peapiiskop hoidis neitsi Maarja ikooni. See kõik moodustas väga ilusa sümbioosi kokku.
Edasi läksime Ruhnu vallamaja juurde, kus Laura Haarlaa luges nelipühilastele omase palve. Soovipalveks – palve 1919.a. loodud Ruhnu valla arenguks.
Oli vaid viimane peatus ennem lõppsihtkohta, Ruhnu raamatukogu, mis pidi olema populaarne nii kohalike kui ka saart külastama tulnud inimeste hulgas. Kuna ma olen arvutamises väga kõva käsi, siis siin luges palve nii luterlaste traditsiooni järgides Urmas Oras
kui Jako Kull õigeusklike seas tuntud Vaga Süüria Efraimi palve. Palvesooviks – palve Ruhnu vaimuelu arenguks.
Tuligi teha kõne Torrimile, et nüüd me hakkame saabuma ehk aeg on kirikukellasid lööma hakata.
Ja varsti paistiski kaks kirikut, üks ehitatud 1644 ja teine 1912.
Kuid veel ei olnud rännak läbi, läksime esmalt Harry Reinu haua peale ja Torrim luges seal hingepalve talle.
Alles siis sammusime kõik koos uude kirikusse, et pidada oikumeeniline lõpujumalateenistus. Ajaliselt me mahtusime graafikusse. Poolte palverändurite eritellimusel sõitev laev väljus kell 16.00 ja me lõpetasime natukene enne 15.00.
Ei saanud mitte traditsiooni eritata ning nagu Vormsis, pikenes ka siis teekond. Lõppkokkuvõttes läbisime umbes 20 km. Võib öelda, et arenguruumi on, võtab veel paar aastat aega, ennem kui km paberil klapivad reaalsete kilomeetritega.
Pildid Triin Salmu ja minu tehtud.