Kuues oikumeeniline palverännak toimus Hiiumaal 4.-6. september. Oma panuse andis kindlasti ka viirus, sest tavapärasest oli rändureid vähem – kokku 33. Samas oli see piisav hulk, et kõigil oli võimalus omavahel tuttavaks saada ning jagada teel ja koos olles oma mõtteid, muresid, rõõme. Hiiumaa palverännak erines ka eelnevatest selle poolest, et teel olles külastasime laupäeval kõige rohkem erinevaid kirikuid, kabeleid, kunagisi kabeli kohti kui ühelgi varasemal palverännakul. Üks asi, mis Hiiumaa palverännakut Vormsi omaga samastas, oli, et elasime sellelgi korral kiriku kõrval, seekord siis Kuriste Seltsimajas.
Traditsiooni kohaselt algab palverännak päiksetõusul ehk natukene enne 06.30 hakkasid kiriku kellad helisema, et kutsuda rändureid alguspalvele. Õnneks õue minnes oli vihm järgi jäänud, kuigi pool ööd oli akna tagant kuulda sellist las kallab muusikat, et ma olin täitsa kindel, et seltsimaja ja kiriku vahele on öösel iseeneslikult ookean tekkinud, aga sai kuiva jalaga kirikusse.
Keset avapalvust käisin vahepeal piilumas, kas ma näen bussi, sest rännaku alguspunkti Nurstesse pidime bussiga sõitma. Buss oli olemas, nii et aeg oli tulla risti, ikoonide ja ränduritega kirikust välja. Kuid me kirikuaiast olime parasjagu välja tulemas, pani buss millegipärast gaasi ja me nägime ainult tagatulesid. Tekkis üleüldine hämming, aga siis me saime aru, et buss tuleb teisele poole kirikut meile vastu.
Baptistide Emmaste-Nurste koguduses ootas meid juba Taavi Ugam, kes rääkis nii baptistide saabumisest Eestimaale, Hiiumaale kui ka koguduse ajaloost. Võimas oli olla Eestimaa suurimas maapalve (12x14m).
Peale ühislaulmist ja Meie Isa palve lugemist, hakkasime õues ennast rivvi võtma ehk ikoonid ja rist kõige ette.
Niikaua kui isa Aabraham meiega jalutas, lugesime õigeusu palveid. Teeristil läks ta tagasi palvela juurde, et rännakut saateauto juhina toetada.
Kui tavaliselt võib metsade ja põldude vahel rännates lambaid näha, siis Hiiumaal tuli meid uudistama hoopis eesel ja hobused.
Tasapisi oli hakanud ka tuul tõusma, sest me lähenesime Haldi sadamale, kus meid ootamas oli Urmas Selirand, et rääkida põgenemisest ja vabaduse hinnast. Minu arvates oli nii näitlik see lause, kui ta ütles, et sa võid ju sinna kadaka taha ennast peita, aga reaalselt sind ikkagi märgatakse ning sellisel metsavendlusel ei ole mõtet. Kui sul on valida kadakad või meri, siis sa ikkagi hiidlasena valid mere ja vabaduse, kui kadaka taga kükitamise. Nii mõnigi küla jäi neljakümnendatel täiesti tühjaks, sest inimesed valisid vabaduse ja mere.
Palve luges Haldi, sest kes siis veel Haldi sadamas seda lugeda võiks.
Kui ma algul ei pannud tähele, kus on Haldi pink, siis uuesti teele asudes, tegime Haldiga seal koos pildi.
Järgmine peatus oli Mänspäe kool, kuigi kunagist kooli kohta tähistas vaid mälestuskivi.
Kristi Ugam oli lahkesti nõus meile tutvustama Hiiumaa koolihariduse lugu. Samasse kohta oli toodud meile ka hommikusöök, kuid Kristi oli nõus rääkima, siis kui meie sööme, aga eks giidid on harjunud kõigega. Saladuskatte all võin öelda, et tema sõi käigu pealt kui me edasi hakkasime minema.
Järgnevalt läksime Mänspäe kabelisse.
Sealne pühapäevakooli õpetaja Triinu Pihel rääkis meile kabeli ajaloost, tänastest tegemistest ning diakon Triin Simson pidas palve.
Kabeli surnuaias pidas isa Aabraham hingepalve 1941. aasta terrori käes hukatute mälestuskivi juures.
Teekond jätkus Jaaksoni tamme juurde, kus Kärdla baptisti koguduse pastor Tarmo Kähr, rääkis tammest, Jaaksonist, eestluse järjepidevusest ja pidas ka palve.
Edasi liikusime Õngu baptistide palvela vundamendi juurde, mis asus nii võsas, et keegi polnud täpselt kindel kus õige koht on. Õnneks Palade Priikoguduse pastor Enn Veevo ootas meid tee peal mitte võsas, et rääkida priikoguduste ajaloost.
Kaasa oli ta võtnud Inga, kes meile kitarri saatel paar lugu esitas.
Järgnevalt ootas meid vennaste koguduse Sõru kabel Õngus. Mis mulle hiidlaste juures eriti sümpatiseeris, et nad tassivad reaalselt maja teise kohta, erinevatel põhjustel. See maja, kus meid lahkelt vastu võeti tee/kohvi ja kookidega, siis selle hoone osad palgid ongi Sõru kabeli omad, mis sest et hoone ise on Õngul (vahemaa kahe koha vahel umbes 20 km).
Siis kui meie jõime ja sõime, tutvustas Lui Remmelg – ainuke kohalik Vennaste koguduse liige, vennaste koguduse ajalugu.
Kui siiamaani oli päev meile armuline olnud, siis nüüd hakkas natukene tibama, aga sellise valemi järgi, et kui sa parasjagu keebi selga said ja vihmavarju avatud, lõppes sadu ära, kui sa keebi olid ära võtnud ja vihmavarju sulgenud, hakkas jälle tibutama.
Üks rännaku pikematest vahemaadest oli järgmine etapp ehk Vanajõe orgu, kus meid ootas nii lõunasöök kui ka Tauri Tölpti kõne loodushoiust ja meie vastutusest inimesena looduse eest Looja ees.
Kui ka kõik, kes olid soovinud, olid kas mustikaid söönud või kogemata neile peale istunud, hakkaski lõpuspurt pihta ehk teekond Puski kirikusse.
Kui aus olla, siis kirikusse jõudes hakkaski sadama. Hiljem ma kuulsin, et meie rännaku ajal oligi mujal Hiiumaal sadanud, aga meid oli hoitud või kui aus olla, siis kohalikud baptistid olid meid oma palvetes kandnud ning tänu sellele sadu algas kui rännak läbi saamas oli.
Puski kirikusse oli meid tervitama tulnud Haridusseltsi Edu esimees Agu Kohari, tänu kellele oli kiriku keskosa saanud katuse alla. Rõõm on kuulata inimest, kel silm särab rääkides ja kelle jaoks ei ole miskit võimatut. Palverännaku lõpupalve pidas isa Aabraham seal samas Puski kiriku parandatud katuse all.
***
Kui tee peal olles olime me enamjaolt miinus üks tund graafikust taga, siis Puskis lõpetades olime maha jäänud aja tagasi teinud ning isegi 15 minutit graafikust ees.
***
Traditsiooni kohaselt on palverännakul ka tort olnud, nii ka seekord oli tort tellitud ja sellele tuli Käinasse järgi minna. Ükskõik, kuidas me Triinuga ka ei üritanud, tundus nagu me oleks nõiaringis ümber Kuriste, lõpuks ajas ennast ka naerma kui me juba kolmandat korda silti Kuriste nägime ning Käina jäi ikka kahtlaselt kaugele. Aga lõpuks jõudsime ka tordile järgi ja isegi õhtusöögi ajaks Kuristesse.
Samuti on traditsiooniks kontsert. Seekord kohalikke muusikuid ei õnnestunud saada, aga see-eest sain ma isegi midagi paremat. Nimelt Kristi Ugam oli nõus korraldama ühislaulmist ning nad olid Urmas Orasega ka laulud välja valinud. Kui nad reedel proovi tegid ja ma käisin ütlemas, et teeme kontserdi kirikus, siis kuidagi lõpptulemusena sattusin ma ise eeslauljate sekka ning käisin ka mööda seltsimaja inimesi juurde värbamas ehk Lea ja Kristeli, teades, et nemad on alati vapralt taize laule palverännaku esigrupis ettelaulnud.
Küünalde ja mobiili valguse säras toimuski kirikus laupäeva õhtul ühislaulmine.
Peale kontserdit oligi tordi söömine.
Kui tavaliselt ma uurin palverännaku alguses, et mis mõtete ja ootustega on inimesed rännakule tulnud, siis seekord uurisin lisaks, kas ootused täitusid ning mis mõtteid ja tundeid palverännak neile tekitas. Kõige ilusam oli kuulata ühte vanemat prouat, et neil on perekondlik traditsioon iga aasta jõululaua taga istudes rääkida oma aasta sündmusest ning tema valib selle aasta sündmuseks palverännaku. See oli see koht, kui korraldajana vajus suu lahti, oli ju alles september, jõuludeni on neli kuud aega, kuid tema otsus oli juba tehtud. Kuulates ka teisi, jäi mulje, et palverännak on puudutanud inimeste südameid, mõtteid erineval moel ning kui paar tükki ütles, et ükskõik, kus sa järgmine aasta korraldad seda, olen ma kohal, siis oli küll tunne, et ma korraldan ikkagi väga õiget ja vajalikku asja.
Pühapäeva hommikul oli meil liturgia Kuriste kirikus.
Peale ühist lõunasööki läksime sõnateenistusele Emmaste luteri kirikusse.
Kui osad meist peale seda võtsid kohe suuna praamile, siis meie bussil oli ju aega kuni 19.00 ning siis algaski meie Hiiumaa trip Kristi juhtimisel, kes tutvustas meile oma Hiiumaad. Kui eelmine õhtu osad ühislaulud jäid laulmata, siis nüüd oli jälle võimalus, kui me erinevate pühakodadega tutvusime.
Kristi lugudest jäi mulle kaks asja meelde. Esimesena see Ameerika päranduse lugu, kui rikas vanatädi otsustas päranduse mitte Eesti vaestele sugulastele saata, vaid hoopis Aafrikas selle eest kiriku ehitada. Mul on tunne, et mul on arenguruumi veel küllaga, sest ma ei usu, et ma sellist otsust kuuldes vanatädile kiidulaulu oleks laulma hakanud, pigem oleks nägu pikaks veninud ja ainult üks küsimus huulil olnud – miks mõttes? Aga kui juba Aafrikas on isiklik kirik, siis nii egoist oleks küll, et tahaks seinale vähemalt nimetahvlit saada. Nagu näha, on mul arenguruumi metsikult palju 😊
Aga teine lugu või õigemini tegu, mis mind puudutas, oli, kui ta näitas meile Vennaste koguduse maja, mida Lui ise ehitab oma kulude ja kirjadega.
Ja jõudiski kätte aeg astuda praami peale ja sõita mandrile ning tõdeda, et selleks korraks sai palverännak läbi.
Viimastel kordadel ma olen küsinud, kas kellelgi on ideed, kus võiks toimuda järgmine palverännak. Siiamaani on pilk ikkagi saarte poole suunatud olnud. Vaatamata sellele, et Eestis on 2222 saart või midagi, mis meenutab saart, hakkavad needki otsa saama, sest tingimuseks on, et saarel peaks asuma kirik. Ideid ja pakkumisi tuli, valik on järgmiseks aastaks tehtud – palverännak toimub Saaremaal 27.-29. august.
Palverännakule on kaasatud ka skiita ehk praeguste plaanide järgi lõpetame laupäeval rännaku seal ning samamoodi on pühapäeva varahommikune liturgia nende juures. Kuidas rada reaalselt välja nägema hakkab, selgub alles novembri lõpus, kui ma Kuressaares kohalike kirikute juhtidega ümarlaua taha istun.