Valget laeva Vormsil oodates ;)

Vormsi palverännaku idee tekkis millalgi eelmise aasta Setomaa palverännaku paiku, kus isa Markus pakkus, et miks mitte minna järgmine aasta teha Vormsil, pealegi on seal peale õigeusu kiriku esindatud ka luterlased ja baptistid. Sihtkoht tundus täitsa arvestatav. Olen ennist kaks korda Vormsil olnud, esimene kord jalgsimatkal, kus ma mäletan neid rõngasriste, kallale tungiva luige eest põgenemist ning kuidas üks geenius meist kaarti valesti luges ning me „ülikerge“ telk kaenlas aina kaugenesime ja kaugenesime sadamast, kuni mulle hakkas mingi hetk tunduma, et asi õkva valesti on ja et ma tahaks korraks kaarti näha. Teine kord külastasin ma saart öko-möko purjetamise ajal, kui me öösel sadamasse saabusime ja ega sealt eriti kaugemale kui 100 meetrit ei läinudki. Seega kolmas kord pidi kahte eelnevat ületama, mitte et ma oleks tahtnud luige käes nahutada reaalselt seekord saada, vaid pigem et näeks saare eluolu rohkem. Minu suureks rõõmuks saarel teeniva luteri kiriku diakoni Ants Rajando, mu idee peale palverännak seal korraldada täitsa noogutas ja oli igati nõus aitama.

Vahepeal saabus Pöff (Pimedate Ööde Filmifestival), kuna me oikumeenilise žürii projektiga tegime koostööd Maarjamaa 800 ümarlauaga, et korraldada oikumeeniline palvus-kontsert, olime me tänu meeldiva koostöö eest kutse saatnud Pöffi lõpugaalale piiskop Tiit Salumäele, kelle naine pidusöögi lauas minu kõrval istus. Teades, et piiskop käib saarel peamiselt püha Olavi päeval, peab olema hea plaan, et ta ka oikumeeniline palverännakule tuleks. Rääkisin Liale oikumeenilisest palverännakust ja kutsusin teda sinna orelit mängima ning kuidas piiskop ikka ei ütleb, kui naine juba nõus on. 😉 Mingi hetk sai isa Heikkile (üks tuntumaid Soome õigeusu preestreid Eestis, kellest vahepeal oli saanud Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretär)  kirjutatud, et kas ta ei võiks seekordki tulla koos soome noortega. Koostöös Soome oikumeenilise nõukoguga, ilmus me palverännaku kuulutus nende kodulehel ja Facebookis, mis tõi 1/3 palveränduritest kohale hoopis Soomest, mis on omamoodi tunnustus meie oikumeenilisele palverännakule ja suur tänu isa Heikkile ja Sirpa-Maijale.

Varsti oligi käes 12. august ning oligi aeg saarele natuke enne teisi saabuda. Kui isa Jüri eelnevalt oli küsinud, kas ma meie kiriku – Vormsi Ülestõusmise kiriku – võtmeid soovin, siis mingi hetk tuli uus sõnum, et võtmed on juba oma palverännakule läinud ja tundub nii, et tuleb leppida avapalvusega kirikutrepilt. Saarele jõudes Ants pakkus, et võiksime minna tuletorni juurest läbi, et tema helistab Artjomile ette ning järsku me saame temalt ikkagi kiriku võtme. Artjom just käsi ei plaksutanud mind nähes, aga muuseumis olles sain ka aru, miks. Seal oli foto, kus meie metropoliit oli Vormsil delegatsiooniga käinud ja sel hetkel oli kirikul torn veel püsti, kuid tänaseks on see juba alla varisenud. Ma kujutan ette, kui minu kodukirik mu oma silme all laguneb vaatamata ponnistustele ja mulle jääb mulje, et emakirik ei toeta, siis vist oleks ka mina tiba pettunud. Jutu käigus selgus, et aasta kaks ei ole selles kirikus teenistusi peetud ehk vaikselt vajub kõik ajaloo hõngu. Aga vaatamata kõigele sain ma võtme, lubadusega see järgmine päev tagastada.

Kui Helen rääkis mulle, et ma võiksin ikkagi avapalvuse kirikus sees teha, sest vaatamata sellele, et katust ei ole, on sees tunnetatav pühadus. Kui me Triinuga tabaluku suutsime lahti muukida, siis tõdesin, et Helenil oli õigus, vaatamata pea kohal sinetavale taevale, oli koht pühaduse hõngu täis. Altari peal on säilinud üks ilusamaid lagesid, mida ma näinud olen, selline taevasinine, kuid jah, kõikjal kirikusaalis kasvas rohtu, õnneks põrandast läbi vajuda veel ei õnnestunud.

Palverännaku ajal tekkis Tiinal idee, kuidas võiks meie kirikut päästa ja anda sellele uus elu, promodes kirikut kui erilist võimalust, seal oma laualatus läbi viia. Kuna meil niigi rohi on seal põlvini, tuleks istutada mõned roosipõõsad sellele juba eksisteerivale looduslikule ilule lisaks ning kui panustada veel sellele, et Eestimaa suvel päike sirab, siis kogu selle kiriku uus väljanägemine muudaks selle pühakoja nn atraktiivseks ning annaks võimaluse leida raha, et Vormsi õigeusu kirik säiliks. Edasi mõeldes, ei oleks raskusi pidada läbirääkimis vallaga, saada ka sealt mingi toetus, sest sellest kirikust tekiks juurde üks uus nn saare tõmbenumber, mis oleks Eesti kontekstis väga unikaalne nähtus.

Enne palverännakut saarel viimaseid asju korda ajades, jäi meile silma burgeri silt ning mandri loogika järgi on väheusutav, et sinna mac või hesburger oma filiaali avanud on, seega pidi tegemist olema kohaliku burgeriga, mida kindlasti tasus proovida. Kui ma algul kahtlesin, kas tasub, siis nähes burgerit, mis üle leti ääre Triinule ulatati, ei olnud kahtlustki, et selle burgeri pean saama ka mina – see oli kaks korda suurem kui rahvusvaheliste rämpstoidu kettide oma ning tõsiselt hea veisebiifsteekiga. Väga hea amps, nii et kui sa Vormsile satud ja musta burgeri silti tee ääres näed, siis ei tasu kaks korda mõelda, vaid autonina näidatud suunas keerata. Usu mind, sa ei kahetse.

Vaikselt tiksus kell sinna maile, et tuli oma esimesele Rohukülast saabuvale valgele laevale vastu minna. Kuna teise ehk nn peapraamini, millega saabus isa Heikki (Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretär), piiskop Salumäe, isa Thomas (Eesti Karismaatiline Epsikopaalkirik) ning enamus palverändureid, tekkis meil (Thea, Pille, Hele) idee, minna teist saare poolt avastama, kuhu me laupäeval palverännu käigus ei satu sinna. Kirikuhoovist välja sõites, uurisin, kas ma võtan kaardi kaasa, aga esirida ühisel häälel teatas, et meil on gps ju, mis sa ikka tagasi lähed kaardile järgi. Kui nii, siis nii. Kuna kaardilugeja Pille resoluutselt teatas, et siit me keerame vasakule, ei hakanud ma isegi mõtlema, et kas see vasakule on kõige parem idee. Kahtlus tekkis siis, kui ma nägin tuttavad Saxby silti, millest me olime paar tundi varem möödunud, et tuletorni juurde sõita. Vahetasin pettunud kaardilugejaga kohad ja me saare avastus jätkus gps abil. Järgnevalt saatis ta meid ühele põlluteele ja palus sealt läbi võsa suunda võtta paremale, ükskõik, kuidas me ei pingutanud, lubatud teed me keset karjamaad ei näinud ning vahepeal ei olnud keegi meist ka arusaanud, et auto traktoriks on transformeerunud. Mis siis ikka, blondidele kohaselt tagurpidikäik sisse ja uuele ringile. Kui me suutsime gps lõpuks selgeks teha, et me soovime ikka Rälby suunas minna, siis juhatas ta meid järgmise metsaraja peale, mis meenutas tiba traktoriteed, aga me liiklusvahend oli endiselt auto, mitte traktor, siis keegi ei plaksutanud käsi, et järsku me peaksime mülkast ennast välja kaevama keset metsa hakkama, seega ots ringi ning oli aeg gps pikalt saata. Aga muidu mulle see gps meeldib, eriti kaks lauset, mida ta vaimustunult teatada suutis – kui me sõitsime 30nega nagu paluti, röökis ta täiest kõrist, sõidad liiga kiiresti ning enamuse ajast, kui me leidsime, et tema soovitused on ikka õkva liiga vasakule, teatas ta meile – keera ümber, sest mis mõttes, te ei taha põlla peal sõita. Tuli auga tunnistada, et me ei suutnud seda müstilist teist poolt saarest üles leida, pealegi  aega ka enam ei olnud, sest kuidas sa ikka korraldajana, ei lähe saabunud palverännakuid sadamasse tervitama.

Saabuski me valge laev ja meie oma avastusretkelt natuke ennem seda sadamasse. Kui kõik oli autodesse laiali jagatud ja ühine kolonn tektiatud, võis sõit Hullosse alata. Igaks juhuks me esiautoks ei trüginud, sest kui selle poole saare üles leidmisega läks tiba nihu, ei julgeks panustada, et me ikka oma gps ja teadmistega Hullo ja kirikuni jõuaksime. Aga olles kolonni teine auto, oli suur minu imestus, kui luterlaste punane buss järsku sadama infopunktis seisma jäi ning Ellen bussis ust lahti lükates bussist välja tuhises ning sildi juurest, kus oli kirjas kohalik õlu, ühe suure sinise seljakoti kaasa haaras. Tundub, et keegi meist panustas laupäevase saunaõhtu peale, vähemalt nii näis meile, kes me seda kiirjooksu teisest autost ammul sui pealt vaatasime.

Lõpuks ometi olid kõik palverändurid kohal, kokku oli meid siit ja sealt saabunud 33. Kui  raketiteadus ehk tubade paigutus paika oli pandud, oligi aeg minna püha Olavi kirikusse avapalvusele, kus piiskop Salumäe tervitas kõiki kohale jõudnuid.

Kuigi algselt oli plaan, et teeme õhtul paneeldiskussiooni teemal palverännak, oli meil ju erinevate kirikute esindajad kohale tulnud ning igal kirikul on oma palverännaku traditsioon, mida oleks olnud põnev kuulda, siis kell tiksus, kui nii võib öelda, meie kahjuks. Seega tegime ühe tutvustava ringi, kus igaüks rääkis, kes ta on, mis kirikut ja traditsiooni ta esindab ning miks ta siin on  ja mis on ta ootused. Mulle endale meeldis Elleni lause, kes olles küll ristitud kunagi, ei kuulu ühegi kiriku alla, aga tuli siia sel põhjusel, et eelmine aasta kutsusin ma teda usuteaduse instituudiga kaasa ekskursioonile Kuremäele ning talle avaldas muljet kristliku seltskonna vaimus ja tema ootus oli saada palverännakut läbi tehes paremaks inimeseks. Kusjuures, kui ette rutata, tema ootused täitusid kuid omal moel, nimelt keset palverännakut ta ütles mulle, et kui temast ei saa vist ikkagi paremat inimest, siis meist teistest kõikidest kindlasti, sest kannatlikult pidime me teda järgi ootama igas punktis ning kannatlikkuse harjutamine ometigi muudab inimese paremaks. Üheks põhjuseks, mida ma nii otse kui läbi lillede, et ise sa ju käskisid kohale tulla ja kuidas ma siis ei tule. Samuti toodi välja, et kui muidu on erinevad kirikud igaüks omaette teinud omadele palverännakuid, siis selline rahvusvaheline oikumeeniline palverännak ühendab erinevaid kirikuid ja traditsioone.

Kuna meid oli ikkagi 33, siis see tutvustav ring võttis aega ning oleks olnud lausa kuritegu kuulutada välja paneeldiskussioon peale seda. Seega rääkisin ma ainult kõige olulisemast ehk palusin tõsta käed neil, kes ei suuda hommikul ilma kohvita üldse ennast liigutada, naeratamisest rääkimata, sest isa Heikki oli juba murelikult käinud uurimas, kuidas seda võlujooki enne palverännakut manustada saaks. Õnneks oli meil köögis kaks kohvimasinat ning kuna mina ise ei joo kohvi, seega ei panusta ka teistele sokipesuvee hommikusele valmistamisele, rääkisin ainult kaks lauset, et kõik, kes tahavad hommikul kohvi, teavad, kus on köök, suudavad ise välja kalkuleerida, kui kanget kohvi nad soovivad ja kui palju selleks hommikusest toiminguks aega läheb ning mina soovin neid väljas näha 05.15.

Veel oli vaja korraks kaarti vaadata ning panna paika, kes millal palveid loeb. Kokkulepped olid eelnevalt tehtud, nüüd oli vaid nimed kaardile vaja kirjutada. Palverännu rada kokku pannes, lähtusin ideest, et me teeme peatusi iga paari km tagant, et lugeda erinevate kirikute traditsioonide kohaselt palveid, lugeja enda emakeeles ning iga palvehetk lõppeb Meie isa palvega. Viimasel hetkel, nagu juba Setomaal traditsiooniks oli saanud, muutsime rada ehk ei kõndinud lõppu asfaldil vaid läksime metsa tagasi. Ma olin eelnevalt leppinud kokku erinevate kirikute esindajatega, et nad loeksid palveid, nüüd oli vaja need ainult nimed punktide taha kirjutada.

Kui ma piiskopile enne palverännakut helistasin ja uurisin, kuidas oleks püha Olavi ikooniga, et kas neil üldse on olemas, siis tuli vastuseks, et kirikus ei ole. Sama küsimust esitades diakonile, et kas ta teab, kas saarel kellelgi on, oli vastus sama, kuid mulle pakuti, et me soovi korral võiksime tassida 30 kg püha Olavi kuju. Idee polnud paha, aga ma ei olnud kindel, et püha Olavi nii väga aiakäru sõitu armastab. Aga seal, kus lootus on kõige väiksem, hakkavad sündima imed. Pühapäev ennem palverändu, saabus mu kirikusse Tiina otsima armeenlasi, kes juba olid jõudnud ära minna, siis ma mööda minnes küsisin, ega ta palverännakule ei soovi tulla ning minu suureks imestuseks arvas ta, et miks mitte. Kuigi kuulates, et rännak on 18 km, arvas, et peab küll oma 73aastasele vanusele selle vapralt vastu, arvates, et tänapäeva telekapõlvkond ei ole nii väga tragi. Jälle ajas ette rutates, tegi ta kõik 31 km kaasa, vahepeal isegi seeni korjates, nii et on kellest eeskuju võtta 😉 Paar päeva enne palverännakut sain ma temalt uue kõne, kus mööda minnes tuli jutuks ka ikoonid ning ta mainis, et ikoonimaalijana on ta püha Olavi ikooni  maalinud ja kui ma soovin võib ta sellest fotokoopia kaasa võtta. Muidugi ma tahtsin seda, sest püha Olav on Vormsi saare kaitsepühak ja otseloomulikult palverännakul peab ta koos meiega rändama.

Kuigi hommikul oli vaja enne kukke ja koitu tõusta nii 4.30 paiku, ei jõudnud ma mitte teps magama normaalsel ajal, vaid hakkasin oma tuba alles peale tuhkatriinu tundi otsima. Otseloomulikult, kuigi ma olin kõige esimesena saanud oma voodipesu kätte, ei tulnud ma selle peale, et need ise ei lähegi ei teki ega padja ümber, vaid mina pean seda ikkagi ise tegema. Kuigi mul oli soov, vaikselt tuppa hiilida ja selle asjaga kiirelt ühele poole saada, siis Pille oli seadnud mulle takistusriba ehk sokutanud täpselt ukse alla hunniku kõige krabisevamaid kilekotte, mille sisse ma otseloomulikult  astusin, nii et keegi ei maga, kui mina saabun. 😉